Otse põhisisu juurde

Eestis võtad juurde ja Austraalias maha

Singirull ja rullbiskviit võtsid end taas kätte ja hakkasid austraaliapärast tervislikku ja liikuvat eluviisi elama. Eestist Austraaliasse jõudes olime mõlemad 3-5 kg raskemad. Täitsa masendav! Kuigi inimesed peaksid just Austraalia ja USA rämpstoiduparadiisis elades ja olles kaalus juurde võtma. Mitte Eestis ei peaks nii olema! Samas, oma viga muidugi, sest maasinkidele ja grillvorstikestele, vahukoorestele maasikatele ja kohupiimakringlitele, siidritele ja õlledele ei suutnud tähtsal hetkel "EI"  öelda. Eks nüüd tuleb pekkide põletamise nimel kanni pingutada. 

13. august on nüüdsest meie peres märkimisväärne püha - PR (permanent residency) kättesaamise päev. Pulmaastapäeva, meie sünnipäevade ja lapse sünnipäeva, jõulude ja aastavahetuse tähistamise kõrval.  Jee-jee-jee, kukerpallid, kükid, hüpped, kilked, ohked, jeed kuubis. Kaua võib siin ihaldusväärses riigis kui "temporary resident" elada? Kas nad siis ei saanud tõesti esimesest hetkest peale aru, et me tulime, et jääda? Elu on muidugi seiklus, mähkmehunniku sorteerimise ja põranda pesemise kõrvalt tuleb seda endale vahel meelde tuletada, aga ikkagi, elu on seiklus! See PR ei tähenda, et muutume ülimugavaks lihtsat elu elavaks kohalikuks. Või olemegi juba austraaliapäraselt mugavad? Aeg näitab. Ikka peab vahepeal miskit peadpööritavat ja teistsugust, rutiinivälist tegema. Lastele peab maailma näitama, seda peab ise veel nägema. Ja ma siiski ei välista, et mingi eluperioodi elame/veedame Eestis. Hetkel positsioneerime end Austraaliasse ja seda puhtpragmaatilistel põhjustel, kuna siit on Antarktikasse lähemale ja odavam reisida. Ma loodan, et kallitele meie käekäigu pärast muretsevatele sõpradele ja lähedastele on taoline argument vastuvõetav. 




Kui rääkida igapäevaelust, mida elan, siis mulle meeldib tagasi olla. Täiega. Elu läheb edasi. Kuigi Eestis olemine oli hea ja mõnus vaheldus. Siin saan asju oma käe ja maitse järgi teha, magada oma voodis, oma mehega, kõditada koera, mitte mõelda koguaeg, et peaks pesu pesema, kuna riideid on piiratult ja mis variandid ning kombinatsioonid veel alles on?! Kes mind punktist A punki B küll sõidutaks? Eesti inimesed on igati abivalmid ja vastutulelikud, aga mul on mingi tõsine kiiks või probleem teenete palumisega. Raske on abi küsida ja teeneid paluda. Ja kui keegi aitab või teeb teene, siis tunnen, et peaksin sellele inimesele tänutäheks tähed taevast alla tooma. Siin ma olen iseseisev ja ei looda kellegi hea inimese abile. 

Täna just vaatasin end kõrvalseisja pilguga peeglist, ma olen vahel täitsa naeruväärne olevus, kes teeb roolis olles lapsele tahavaatepeeglist nägusid ja laulab kiiresti Kaukaasia aktsendiga kehvas vene keeles Vinni Puhhi laulu. Daniel kergitas selle peale küsivalt ja hämmeldunult kulmu, minu meelest kukkus etteaste päris naljakalt välja. Uskumatu, kui palju emotsioone selle kahe minuti pikkuse laulu jooksul minu näost läbi jooksis...

Homme lähen ajan kohaliku haigekassa Medicare kaardi asju ja siis saan õpingute jaoks paberid sisse anda. Avalduses on Medicare numbrit vaja. 

Ahjaa, tahtsin muuseas ära mainida ka selle, kellega meie koer meie äraolekuajal elas. Me ei andnud teda teisele perele ära, ei pannud magama ega isegi toppinud ajutiselt sügavkülma. Tal oli oma isiklik koerahoidja, kes elas meie juures ja nagu naaber ütles, siis suurema osa ajast oli hoidja kodus. Austraalias toimib tegusalt selline portaal nagu Aussie House Sitters, mida mulle soovitasid mõned kohalikud. Kui ma sinna meie kuulutuse üles panin, olin üsna skeptiline, et kes siis nüüd nii lühikese etteteatamiseaja (1,5 kuud) peale kuuks ajaks meile elama tuleks? Aga tahtjaid oli nii palju - kuulutusele vastas 9 huvilist. 

Ma muidugi võtsin esimese, ei viitsinud kõikidelt inimestelt lisaküsimusi küsida, ta oli nooremapoolne naisterahvas, kes saatis mulle oma soovitajate kontaktid, sellekohase CV (puudutab loomade hoidmist ja muud vabatahtlikku tööd) ja hiljutise politseitõendi, et tal pole ühtegi kriminaalset tegevust või karistust õhus. Tema saab meie majas tasuta elada, meie saame selle eest koera hoidmise ja hoolitsemise teenust. Diil. Alguses mõtlesime küll oma idaeuroopaliku mõistusega läbi igasugu skeeme ja variante, et mida kõike võiks hoidja teha või mis käkki keerata, aga Austraalias toimivad paljud ühendused usaldusel. Peab juba kord sellesse ühiskonda sulanduma ja teistmoodi mõtlema hakkama. 

Jäime selle tasuta "win-win" teenusega väga rahule ja soovitame teistelegi. Siin on täitsa arvestatav kontingent neid inimesi, kes niimoodi erinevate majapidamiste vahet elades ja teiste inimeste kodusid hoides oma raha säästavad. Põhiliselt ikkagi pensionärid, kes reisivad mööda Austraaliat karavaniga ringi ja peatuvad erinevates linnades kuu või kaks. 

Meie kodu läikis ja oli väga puhas, koer oli rahulolev ja rõõmus, küll veidi paksem, kui enne (aga selle võib kastreerimise süüks panna), aga vähemalt ei pidanud kuskil rõvedal betoonpõrandal mõnes koerahotellis olema ja elama. Kahtlane on muidugi, et Zac pärast meie äraolekut nõnda koledal kombel põrandaharja, tolmuimejat ja staadionil Austraalia jalgpalli mängivaid inimesi/meeskondi kardab...

Kommentaarid

  1. Ehk tagasi koju jõudes olid kõik ümaramad :)? Nii nunnu. Ja muideks sa näed savimaskis väga hea välja! hambad on isegi ilusad valged :)
    Ja kodus on muidugi hea olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olime jah, viis kilo juures, pagana Eesti!
      Aitäh, savimaski kannan põhiliselt siis, kui mul on SAVI :) Nii ülekantud tähenduses, ja mitte ainult.

      Kustuta
  2. Nii, titt ärkas, peaaegu2h magas. Siinkohal kommimine lõpeb. Head päeva!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa oled jah üsna ebastabiilne, ei kommenteeri aastaid ja siis ühe õhtuga täidab järgneva viie aasta limiidi!

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…