Otse põhisisu juurde

Film, mis ajab nutma

Ühel päeval vaatasime Andresega filmi "Shooting Dogs" või teise nimega "Beyond the Gates", mis räägib 1994. aastal Rwandas (hutude poolt tutside suunal) toime pandud genotsiidist. Sel teemal on palju südantlõhestavaid filme tehtud ja raamatuid kirjutatud, kuulsaim vist "Hotel Rwanda". Ma ei suutnud jälle seda teemat meenutades oma pisaraid tagasi hoida. Nutsin ja nutsin, ja need tunded, mis mind filmi vaadates valdasid! Sõnadega pole võimalik edasi anda. Õnneks on mu filmide vaatamise kaaslane töinamisega harjunud. 

Saate aru, tolle aasta aprillist juulini, vaid mõne kuuga massimõrvati ligemale miljonit inimest (põhiliselt tutsid) ja terve maailm vaatas pealt! Mingi ÜRO tädike rääkis ebalevalt televisioonile päevakajalistes uudistes, et tema Rwandas toimuvaid sündmusi koheselt genotsiidiks ei tituleeriks ja et olukord vajab põhjalikku analüüsimist ning süvenemist. Samal ajal, kui hutud tapsid tutsisid kirkade, matšeetede, kõblaste ja kaigastega - ei teinud vahet, kas olid naine, laps või vanur. 

See kõik tundub nii ebareaalne! Et tänapäeva maailmas on üldse selliseid inimesi ja rahvusi, kes nii kirglikult teist rahvust või religiooniesindajat vihkavad. Ma üritasin mõelda, et mis tunne oleks kedagi sellise tugevusega vihata, et tahad teda elu eest kirvega maha lüüa. Mulle ei mahu pähe. 

Varem ma ei saanud aru, miks USA enda nina igale poole topib ja kõikjale vägesid saadab. Aga kui vaatad Iraagi vähemusrahvuse väikesest külakesest (eksikombel ainsana ellu jäänud) mehe intervjuud, kus ta südamest nutab ja piinleb kogu oma pere ja lähedaste kaotamise pärast...ja mõtled, et kurat, sellistesse konfliktidesse peaks veel kirglikumalt sekkuma, sest nad on samasugused inimesed, kes tahavad rahus ja õnnes elada. Ja neile antakse valida: kas võtad meie ekstremistliku usu vastu või sured. 

Filmi kõige emotsionaalseim osa pärineb lõpust, kus üks surmale määratud isa võttis enda peale teiste tutsi vanemate esindamise ning pöördus ametlikus vormis ÜRO rahuvalvajate komandöri poole, paludes halastada laste peale ning kõik lapsed enne hutude saabumist relvadest maha lasta. Et nende laste vanematel on kole mõelda ja ette kujutada oma võsukeste surma, kui hutud oma kaigaste ning matšeetedega tutsi lasteni jõuavad..

Kommentaarid

  1. Mul on käsil parasjagu selline raamat: "Dancing in the Glory of Monsters: The Collapse of the Congo and the Great War of Africa".

    Raamat algab Rwanda genotsiidiga, aga ei tõmba sealkohal joont alla. Ma ei ole veel lõpuni jõudnud, aga mul on juba hea meel, et selle lugemise ette võtsin. Kuigi palju kirjeldatut jääb endiselt hoomamatuks.

    Soovitan.

    Kadri T.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vapustav naine oled! Tänan soovituse eest ja katsun enda lugemisnimekirja lisada. Oh, kus ma tahaks sellist kirjandust lugeda ja kellegagi sellel teemal arutleda. Uskumatu on see, kuidas me alatähtsustame Aafrika kontinendi sündmusi ja ajalugu, keskmisele valgele inimesele uudised sõdivatest ja nälga surevatest aafriklastest ei lähe üldse korda.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust