Otse põhisisu juurde

Koduperenaise ja ema kõige vajalikum abivahend

Eile, kui terve köögipõrand makarone ja Bolognese kastet täis oli, ja täna, kui Daniel sõi riisinuudlitega kana, mõtlesin, et kuidas küll ma selle koristatud saan? Daniel harjutab kahvli ja lusikaga söömist ning protsess on üsna...ütleme nii, et vaevarikas. Siis mõistsin, et piisab vaid tehnoloogilise imevidina Zac 1.0 tuppa laskmisest, kui minu pool vaevast on murtud. 

Neljajalgne koduabiline objektile lastud, 3 minutit hiljem põrand praktiliselt läigib - ei ühtegi raasukest ega riisukest. Nüüd vaid lapse söögitool ja kilest põll vaja toidujääkidest puhtaks pesta, mõtlesin mina ja otsustasin väikesele kolmevärvilisele abilisele need ette anda. Noh, et enne pesu asjad suuremast määrdumisest puhtaks teha. Läksin vannituppa tite nägu pesema ja tagasi tulles olid elusale kodumasinale ette antud esemed täiesti puhtad. Mul jäi vaid kuuma veega üle pesta. 



Siis jäin mõtisklema, kui oluline "koduvidin" on ikkagi meie koer! Eriti veel lapsega peres. Kui Danieli mähe on unustatud vahetada, siis koer kõnnib lapse järel ja nuusutab tagumikku. See on selge märk, et on aeg mähkmevahetuseks! Kui mähkmes on miskit tahket, siis koer teeb erilisi trikke. Näitab meile selgelt välja, et on oodata suuremat sürpriisi. 

Vidin Zac 1.0 töötab edukalt uksekella eest. Austraalias on vähestel majapidamistel uksekellad ja kuigi meie uksel on, siis tihtipeale seda ei kasutata, vaid koputatakse õrnalt uksele (eriti kullerid ja postiljonid). Kui vannitoas või maja teises pooles oled, siis kahjuks ei kuule koputust ning pead postkontorisse pakile järgi minema. Zac 1.0 teeb sellist teistmoodi haukumist, mida kuuleb ka surnu hauas ja kohe on teada, et mingi pakk on saabunud. 

Meie kõige efektiivsem kodumasin oskab toas kärbseid püüda, togib õues töllerdavaid prussakaid surnuks ja kaitseb meie peenraid tüütute lindude eest. Koristamisel on temast väga palju abi. Pealegi on ta suurepäraseks muhviks Austraalia külmadel õhtutel. Ta kohe oskab külmetavate kehaosade juurde pugeda ja sind oma kõrgema kehatemperatuuriga üles soojendada. Samuti toimib meie imevidin niiskete salvrätikute eest, sest teda paeluvad uued maitsed ja lõhnad. 

Zac 1.0 versioon toimib õue maja ette pargitud auto alarmi eest. Nii kui mõni kõuts seda märgistama tuleb, on Zac võimeline meie elutoa aknast läbi hüppama. Elu hinnaga seisab meie esemete eest! Samuti on meie lemmik vidin äärmiselt efektiivne biolagundaja ja taaskasutaja. Vahel on ikka mõni riisine kana või muu toidujääk kuskile külmkapi sügavustesse seisma jäänud, kahju ära visata, aga päris ise seda ka sööma ei hakka, anname talle ette...kauss tehakse väga puhtaks! Mäletan eredalt seda Marinara segu, mis mind iiveldama ajas. Zac aga arvas, et sellest mereandide segust polegi midagi maitsvamat olemas! 

Koduperenaise suurem abiline töötab ka kella eest. Kell 5 õhtul sätitakse koos lapsega akna peale peremeest koju ootama. Kui igav hakkab, saab Zaciga igasuguseid huvitavaid katseid teha: pall diivani ja seinavahelisse "urgu" visata ja lasta tal nuputada, kuidas sealt ihaldatud objekt kätte saada, pall väikese põõsa oksale panna ja vaadata, kuidas ta üsna kiirelt ronima õpib, mänguasi pesukorvi sisse pista ja uurida, kuidas koer lahendab talle ette antud probleemi.

Zac saab varsti kaheaastaseks! Ta elagu, meie asendamatu ja temperamentne koduabiline!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…