Otse põhisisu juurde

Sünnipäeva pidamine Austraalia stiilis

Danieli vahvad tädid tegid üliarmsa videotervituse

Mõned nädalad enne sünnipäeva hakkasime koogi tegemist harjutama
Siis kui laps päevauinakut tegi,  sain lauda lihvida ja värvida
Sünnipäevanädal algas toreda ja armsa kingitusega Eestist








Paljud ütlevad, et lapse esimene sünnipäev ja selle pidamine on tegelikkuses palju olulisem lapsevanematele kui lastele, seega pole mõtet ponide, lendvaipade, näomaalijate ja klounide peale aega ja raha kulutada. Järgisime seda nõuannet, sest no tõesti, paljud Danieli külalised on neljakäpukil ringi roomavad või äsja kõndima hakkanud tuterdised, kes üritavad kõike elu eest suhu pista ja ei hooli peenetest kostüümidest ning puhas olemisest. Me ei tellinud mingeid ponisid ja kloune (ei usu, et kunagi üldse tellime), lastele oli tehtud väike laud, mille peale nad kriidiga sodida said, neil oli oma lossitelk, kuhu tuule ja päikese eest varjuda sai, pallimeri milles supelda ja pappkastidest tehtud tunnel, millele raskel hetkel toetuda ja millest läbi ronida sai. Ja ei tasu alahinnata looduse võimsust ja selle mõju- muru, puud ja rohelus hullult köidavad põnne ja muid rüblikuid! 

Me oleme viimase paari kuu jooksul mitmel esimesel sünnipäeval käinud. Austraallased räägivad, et päris esimene sünnipäev on väga oluline - seda peetakse suursuguselt ning rahvarohkelt, alles järgmistel sünnipäevadel tõmmatakse tuure maha ning kutsutakse vaid lapsele tähtsad inimesed. Au oli viibida ühel sünnipäeval, kus külalisi oli veidi üle 70, samuti on minu tutvusringkonnas ema, kes hakkas lapse esimeseks sünnipäevaks paar kuud enne ette valmistama, sest tema õlule jäi 100 inimese toitlustamine. Meil selliseid masse ei olnud. Jumal tänatud, mõtle mis stress see lapsevanemale ja lapsele ikkagi on. 

Kuna Danieli sünnipäev on oktoobris, mis kvalifitseerub Austraalia kliimas kevade alla, on väga suur tõenäosusus, et sel ajal on päikesepaisteline ja vihmavähene ilm. Sellest lähtusimegi oma peo planeerimisel: otsustasime teha traditsioonilise Aussie BBQ (kodule lähedal asuvas pargis gazebode, piknikutekkide, eskyde ja grillidega). Kohale kutsusime nii eestlasi, kui ka muid rahvusi, pakkusime eestimaist ja -pärast toitu, sest meie kohalikele sõpradele on need väga eksootilised ja huvitavad,  joogiks vaid kerged mahlad, veed ja karastusjoogid, meelelahutuseks linnulaul ja sünnipäevaliste grillikära. 

Ilm oli justkui tellitud! Kell kolm kadusid pilved, päike siras kõrgel taevas ja mõned külmalembelisemad pidid karusnahksed vestid maha koorima ja endale krae vahele jääd valama. Lääne-Austraalia kärbsed ei saanud muidugi kohale ilmumata jätta. Seesamune neid võtaks...

Kui ma meie linnavalitsusest luba küsisin, kas tohin sel ja tol ajal sellise sõbraliku kogunemise organiseerida, vastati mulle, et pole probleemi. Kui sa soovitud pargiala millegagi piirata ei taha, siis on antud teenus täiesti tasuta, aga kui tahad, et teised inimesed grillide juurde ei pääseks, siis pead selle eest miskit sümboolset maksma. 

Kuna käime selles pargis igal nädalavahetusel jalutamas, siis otsustasime just selle koha kasuks kuna park on ALATI tühi. Seal on WC-d, grillid, mänguväljak ja mõnusad suured puud, mis kuuma ilma korral varju pakuvad. 12. oktoobril oli nagu ikka, Murphy seaduse kohaselt, sinna tulnud veel kaks piknikku pidavat seltskonda. Oleme nüüd mitu aastat seal Edu mäel käinud ja pole kunagi sel kellajal (kell kolm päeval) selles pargis nii palju rahvast näinud. Mis seal ikka, me oleme sotsiaalsed olevused ja kuna ala on suur, siis suutsime kenasti hakkama saada ja üksteist mitte häirida. 

Ma alati pabistan, et kuidas erinevad seltskonnad ja inimesed omavahel kokku sobivad ja mängivad. Unustan vahepeal ära, et me pole ju Eestis, vaid hoopis Austraalias, kus inimesed oskavad ja tahavad teiste inimestega niisama juttu rääkida ja tuttavaks saada!  

Meil oli väga mõnus. Loodetavasti teistel asjaosalistel samuti! Kuidagi väga sõbralik ja tšill ja muretu, sain vist värske õhu ning hea seltskonna üledoosi. 

Ja mis on peamine selle kõige juures: me saime hakkama, esimene aasta on tehtud! Sellest südant soojendavast aastast tahaks pikalt-laialt kirjutada...aga oma tervise huvides peaks magama minema. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust