Otse põhisisu juurde

Tööst, magamisest ja sünnipäevast

Kui keegi silmakirjalikkuse eest auhindu ja kuldkange jagaks, siis minu hoovis oleks neid küllaga. Neljapäeval ja reedel viibis minu praktikakohas riiklik audiitor, kes kvaliteeti mõõtis ja töötajate tööd kõrvalt jälgis (tema otsustada, kas aegunud akrediteering uuendatakse või mitte). Tegemist oli äärmiselt toreda tädikesega, kes kiitis keskust taeva ja maani, ei jõudnud ära imestada, kui keskkonnasõbraliku ja puhta kohaga tegemist on. "Teil on nii uued mänguasjad," lisas ta õnnis nägu peas ruumides ringi uudistades (FYI: uued mänguasjad ja mööbel saabusid kaks päeva enne hindamist). 

Siis uuris paberimajandust ja neid mänguväljaku potentsiaalsete ohtude raporteid ja ütles, et kui kenasti on kõik arhiveeritud (päev enne seda käis kõikides vanuserühmades aastataguste raportide vorpimine). Mina küsisin pidevalt juhataja käest, kas ma saaksin veel midagi ära teha ja ära steriliseerida ja puhastada (mõtlesin irooniliselt küsida, et äkki saan isegi mõnda paberimajandust võltsida, selles vallas oli neil ju palju teha) enne kui audiitor kohale jõuab? Et jah, ise olin hullult abivalmis, aga tegelikult mõtlesin, et kurat kui see koht peaks oma akrediteeringu uuendatud saama...Ei saa ju ometi nii olla! 

Ma olin mitmel päeval nii öelda "tanki" pandud. Ütlesin juhatajale selgesõnaliselt, et esimese osa praktikast pean tegema kuni 18-kuustega, aga neljal päeval on mind Kindysse saadetud ühe autistliku lapsega tegelema - põhiliselt, et ta endale ja teistele liiga ei teeks. Väidetavalt ei ole lapsevanemad lasteaiale ametlikult öelnud, et tegemist on autistiga, aga kõik kasvatajad näevad ja saavad aru, et tegemist on erivajadustega lapsega. Mul puudub igasugune kogemus autistlike lastega, väga raske on, peaaegu võimatu teda ühegi tegevusega paeluda ja koha peal hoida (viimaseks hitiks on õhupalli käes hoidmine ja loopimine). 

Kui aga mujale minna ja teemat vahetada, siis pean veel 20. eluaastates olevatele inimestele ütlema, et 30 polegi teab, mis dramaatiline. Sellist tuhinat oma sünnipäeva oodates enam kindlasti ei tunne, kui lapsepõlves või hilises puberteedis, aga 30-aastaseks saamine on ÜLEELATAV. Polegi surmav! Tõenäoliselt ütlen erinevatele ametiasutustele veel viis aastat, et olen 29. Sassi läheb, ausõna see pole nimelt! 

Pidu oli sama väärikas nagu igagi: sõime-jõime, suhtlesime ja naljahindavate inimestega tegime huumorit, põletasime säraküünlaid ja sõime räigelt rasvaseid kooke, jõime martiinit ja rummi. Pühapäeval ärgates oli tunne, et keegi on mulle kirve selga löönud ja peast kudumisvardad läbi ajanud, juuksed olid takkus, pidune silmameik laiali, üks sokk oli jalas, rinnahoidjaid ja pidžaamat polnud. Esmamulje ja -tunne oli nagu härra oleks minust üle käinud, aga hoopis käisid üle mitmepäevane unevõlg, väsimus ja veidike alkoholi. Väsimus oli selleks ajaks juba megagiga tasemele jõudnud. Sest alles paar päeva tagasi kogesime esimest korda, mida tähendab LAPSE pärast terve öö üleval olla (olime sellest nähtusest siiani vaid legende kuulnud). 

Hetkel on tuba lilli täis, kuigi toad on endiselt pahupidi, aga vähemalt kodu lõhnab hästi ja see teeb olemise rahulikuks ja õnnelikuks. Istusime järglasega sidrunipuu all ja nuustasime selle imehästi lõhnavaid õisi, kõditasin tema nägu sõnajalaga, mille peale otsustas väikemees sõnajalajupi võtta ja mind sellega kõditama hakata. 




Igal 30-aastasel emal on oma sünnipäevast selline pilt
Andrese visioon seinast, kuhu mulle kirjutada
Palju lilli ja õhupalle, viimastesse on Daniel mitu korda kinni jäänud

Kommentaarid

  1. Viktoria, sa oled nendel piltidel lihtsalt nii vapustavalt särav ja kaunis! :) Ja kui hästi sulle lapsed sobivad, poja nii suureks kasvanud ja puha, kindlasti ka tulevikus lisanduv(ad) põnn(id) soibib(vad) sulle väga hästi ja paneb(vad) su veel rohkem särama :P
    ja noh, pean sosinal ja salaja ütlema (et keegi ei kuuleks noh), et kui 30 ette lööb, siis alates sellest on vähemalt minul olnud kõige küpsem, tasakaalukam, sügavam, mitmekesisem eluperiood enesetunnetuse mõttes. Ei ole üldse mitte võrreldav 20ndate aastaste eneseotsingutega. Lapsed nimetavad meid juba "vanuriteks" (poja sõnul oleme me issiga vanuse poolest "kuskil seal keskel", hahahaaa!), aga tegelikult on see ikka jätkuvalt hingelt noor, kuid eneseteadlik aastakümme, mis ees ootab :D
    Kuigi elu on toonud mulle sellel va 30ndate aastate perioodil ka lihtsalt sõnulkirjeldamatud üleelamised ja kaotuse, siis ikkagi pean seda aastakümmet hetkel veel enda elu kõige väärtuslikumaks ja tasakaalukamaks perioodiks :) soovin seda head tunnet sullegi ja ikka kõike positiivset! :)
    Tervitused ja kallid, Mirjam :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, sa oskad nii ilusti öelda, Mirjam, ma jäin täitsa sõnatuks. Aitäh! Need armsad tegelased teevad väga rõõmsaks ja õnnelikuks, aga nagu sa omastki käest tead, siis aeg-ajalt ka väga väsinuks :D Ma olen oma mitmepäevast väsimust ja unevõlga hästi varjanud. Ma ei oska vanuse pärast stressata ja oma ema pealt näen, et vanus on rohkem enesetunde ja suhtumise küsimus, kortsud ja passis olev aasta ei näita midagi. Kui nüüd järgi mõelda, siis minagi olen viimase paari aastaga lõpuks täiskasvanuks saanud ja oma koha leidnud, loodetavasti tuleb üks tasakaalukas ja eneseteadlik periood. Sina oled kindlasti üks imetlusväärne inimene, sest sellist sitkust ja elurõõmu ei kohta just väga tihti!

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…