Otse põhisisu juurde

Vajame kiiresti ühte kosutavat puhkust!

Meil on praegu nii palju igasugu lühi- ja pikaajalisi projekte käsil, et mõtete kirjalik väljendamine on täiesti teisejärguliseks muutunud. Lisaks sellele tunnen, kuidas tahaks aega maha võtta ja kuskile reisida, aga siis mõtleme, et kas nii väikese lapsega puhkusele minemine oleks üldse mingi puhkus? Tõenäoliselt mitte. Kõigepealt lendamine, siis aja ja kliimaga kohanemine, siis ta nagunii ei magaks hästi (või üldse) võõras ja uues kohas, lisada sellele hammaste tulekud, kehvad tujud ja rasked päevad. 

See, et me oleme nüüd pikalt alamaganud pole vast mingi uudis, aga meil mõlemal on midagi kroonilise väsimuse laadset välja kujunemas. Kodus olles pead pidevalt midagi pesema, koristama, toimetama, lõikama, pügama, sulatama, kraamima, küpsetama...oleme küll mõnedel laupäevahommikutel terrassil päikese käes paar tundi kohvitanud ja D-vitamiini ammutanud, sisuliselt mitte midagi teinud, aga taoline olesklemine pole väsimust vähendanud. Vaatan sinna Okeaania poole ja unistan mitte millegi tegemisest (peale söömise, ujumise, joomise ja lebamise) ja eemal olemisest kodusest argirutiinist, aga selle kõigega tuleb veidi oodata. 

17. detsembril saabub Andrese perekond (kuus liiget) ja selle üle on äärmiselt hea meel. Peame veel magamiskohtade peale mõtlema ja meie elamist veidi ümber organiseerima, aga teades meid, viimase hetke inimesi, siis teeme seda kõike arvatavasti 16. detsembri õhtul. 
Meil hakkab vaikselt midagi traditsiooni moodi kooruma, et keegi käib igal aastal jõulude paiku meil Austraalias külas. Hästi äge, sest varasematel aastatel olemegi end veidi üksikuna tundnud. 

Pärast uue aasta vastuvõtmist oleme plaani võtnud pea 4000 km pikkuse road tripi - kahe auto ja kahe alla kahe vanuse lapsega. Ööbimiskohad on broneeritud ja jääb üle vaid loota, et jaanuari alguses mingeid pikaajalisi hulle kuumalaineid ei tule. Muidu tuleb üks Kristuse kannatuste rada: +40-ga lapsed seljas Lääne-Austraalia rahvusparkides ringi matkata. 

Aga eelmisel aastal käisime isegi Rottnesti saarel oma kahekuusega ära, oli küll ebamugavam ja keerulisem reisida, kui varem, aga täiesti teostatav. Rottnest on suurepärane sihtkoht vastarmunutele ja mesinädalaid pidavatele paarikestele, kärude, rannatelkide, tuhandete kottidega bussi sisse ronivad lapsevanemad on nagu mingi eksootiline võõrliik, kellest kõik eemale tahavad hoida. Vahepeal tahtsin küll võhivõõrale jõllitavale turistile öelda, et kuule, kas ma peangi nüüd end kodus seina ja voodi külge aheldama, kui mul laps on? Aga lastetud inimesed ei saa sellest aru. Nende jaoks oleks lapsevanemal esteetiliselt kõlbulik ja sobilik esimest korda kodust välja tulla, kui lapsed on täisealiseks saanud ja oskavad käituda ning noa ja kahvliga süüa. 

Eelmise aasta tegemistest tuleb humoorikas seik meelde, kui olin just ookeaniveest tulnud, ise märg ja soolane ning võtsin telgis peesitanud Danieli sülle. Hakkasin temaga rääkima ja samal ajal tegi telgi kõrval seisnud kajakas ka häält, laps ehmus märja, soolase ja kiljuvat häält tegeva ema peale nii hullult ära, et meil oli tükk aega tegemist, et ta maha rahustada. Lisaks sellele tekkis meil väikesaarel konflikt ühe teise turistiga, kes leidis, et kohalikud quokkad peavad ilmtingimata tema krõpsusid ja küpsiseid sööma. Nii närvi ajavad sellised tropid, kes pildi tarbeks ja niisama pulli pärast annavad metsloomadele igasugust pahna süüa. Igal pool on sildid, et neid ei tohiks toita, nad surevad ära ja jäävad haigeks, aga kõikjal näed kümneid idioote, kes pidevalt loomasid toidavad. Ma ei saa sellest aru. Miks? 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust