Otse põhisisu juurde

Kass merel, hiirtel pidu

Mees läks merele. Saarele. Kalale. Teiste tüüpidega habemesse kasvama. Telgis magama. Vorsti grillima. Kalaõnne puudumisel end õllega lohutama. Sokke vahetamata elama. 

Ma oleksin äärepealt elutoas laiali olevate mänguasjade tõttu enda jalaluu murdnud. Mehe mereretk oleks pidanud poolikuks jääma, sest ega mul kellelegi siin helistada pole. Kes katkise jalaga naise ja magama MITTE jääda tahtva lapse eest hoolt kanda saaksid. Üks ja ainuke number, mis on ühtlasi ka kõikide kiirete saadetiste ja asjaajamiste number. Helista öösel, päeval, päikesevarjutusel või maailmalõpu päeval. Alati saad kätte, asjad aetakse korda! 

Aga õnneks jäi jalg terveks. Mees merele. Saarele. Kalale. 

Ma sain lapse lõpuks magama. Kell on päris hiline. Nõud vist jäävad homset päeva ootama. Koer on toidetud ja kõhu alt sügatud. Muru kastetud, tuba koristatud, mänguasjad kokku pandud, et keegi väsinud lapsevanem oma kaela ei murraks. Või jala. Siis peaks mees merelt, kalalt ja saarelt tagasi tulema...Déjà vu

Vahepeal on küll tunne, et minu elus on  palju déjà vu'sid. Nagu oleksid kõik need raamatud juba tuhandeid kordi riiulisse pistetud või mehega "mis me õhtuks sööme" jutuajamine peetud. Või koerale kunagi juba öeldud, et nüüd on tipa-tapa aeg. Ma oleksin justkui neid riideid alles pesnud? Kas tõesti unes ja mitte ilmsi? 

Aga mulle meeldib. On hakanud räigelt meeldima. Pereelu. Oma väike truu punt. Tiim. 

Oma tujude, iseloomude, maitsete ja stiilidega. 

Et mul on kelle eest hoolt kanda. Kelle kiidusõnu (õnnestunud õhtusöögi korral) kuulata. Kelle järelt koristada ja kelle särke kuivama panna. Keda müristava ja välkuva äikese eest oma kaissu, voodisse ja tuppa lasta/võtta. 

Kodu on küll pidevalt sassis, riided plekilised, silmad unised, nõud pesemata, ripsmetušš tuttuuest peast ära kuivanud, aga arusaajad saavad aru. Mitte arusaajad mõistavad hukka ja kiruvad taga. 

Vanasti kujutasin ette, et õnnetunne on selline stabiilne ja igavene südamekesed-ujuvad-pea-kohal, olen alati kõrvust tõstetud, kuid elukogemust saanuna leidsin klišeelikult, et õnn seisneb väikestes asjades: mees tuleb ootamatult varem töölt, laps lükkab sind diivanisse, et sa talle viiesajandat korda sama raamatut loeksid, koer poeb lähedale ja uriseb sõbralikult, et teda veidi kõhu alt sügaksid, prink rase sõbranna kutsub teisipäeval "tight ass tuesday" raames kinno, korraldad maailmast huvituvate sõpradega teemaõhtuid ja sööte end parimatest paladest oimetuks, kuuled kellegi lähedase häält või saad kedagi lähemalt katsuda, kuuled supermarketi raadiost oma pulmalaulu ja laulad häbenemata üle poe kaasa, õpid kedagi uut ja huvitavat tundma, avad ennast teistele, avastad enda jaoks uue hobi, jagad poejärjekorras seistes vanaprouadega tarhuni tegemise retsepti...




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust