Otse põhisisu juurde

Väike ülevaade vaimutoidust

Jõuludeks toodi meile igas kaliibris raamatuid, võtsin kaua hoogu ja nüüd ei saa oma lugemismaratoni lõpetatud. Alustasin juba uute teostega. Just eile lugesin läbi Kersna "Ei jäta elamata". Andres veel mõnitas heatahtlikult, et jah, sina loed meil nii kiiresti - koguni üks raamat päevas! Eespool mainitud raamat on vist Eestis väga kuum kraam? 

Midagi pole öelda, intrigeeriv teema ja Kersna oskab end suurepäraselt ja kunstiliselt väljendada. Tema võrdlused on väga ekspressiivsed! Minu meelest peaksidki raamatuid kirjutama inimesed, kes sellisel tasemel kirjutada suudavad. Keda lugedes lendled läbi lehekülgede, peatükkide, tahad veel, veel, veel... 

Mul tekib millegi tõttu väike eelarvamus menuraamatute lugemisel. Olen näiteks paljusid Petrone Prindi hitt-teoseid vastupidise tundega lugenud: vandunud, maa põhja kirunud, sinnapaika jätnud, raamatuid silme eest kõige pimedamasse nurka ära peitnud. Kindlasti on maailmas erinevaid ägedaid ja huviäratavaid figuure, aga see ei tähenda automaatselt, et IGA inimene peaks oma suvalisemõõtu elust memuaare vorpima. 

Kersna raamat oli huvitav, kaasakiskuv, paeluv ja endassetõmbav. Viimati nautisin taolist keelt teise ajakirjaniku Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni" lugedes. Ma ei ole kindel, kuidas tänapäeva Eestis lood on, aga 5 aastat tagasi oli avalike elu tegelaste haiguslood ja sellega seotud teemad äärmiselt peenetundelised meedia kajastuse osas (uudistes öeldi, et keegi X suri raske haiguse tagajärjel).

Nüüd tuli järsku keegi oma väga intiimse teemaga kapist välja: räägib väga isiklikest asjadest, läbielamistest ja haiguse kulgemisest. Lugeja saaks justkui autori magamistuppa piiluda! Loomulikult läheb taoline kirjandus massidele peale.

Mina sain seda raamatut lugedes mitmeid literaalorgasme. Sellest tulenevalt on käesoleva aasta lubaduseks, et loen ainult hästi kirjutatud raamatuid ja ei raiska oma lühikest eluaega rämpsblogide lugemisele - mis minu niigi longavat kirjaoskust ja eneseväljendust veelgi halvendavad. Päris nii ka ei saa, et kirjakeel on totaalselt kõnekeelestunud. Nii kuidas ja mis järjekorras torust tuleb, pannakse kirja ja keegi ei vaevu oma stiili ning õigekirja peale mõtlema.

Ma oleksin nagu kultuuripaastus olnud. Korpus sai piisavalt koormust, aga aju on alates jõulupühadest puhkusel olnud. Võtsime suure entusiasmiga kohe kõik Euroopa tumemeelsed kultuuriteosed ette, mis meil karta - meil on 320 päikesepaistelist päeva ja paljud muserdavad filmid, raamatud mõjuvad Austraalia tingimustes üpriski karastavalt ja värskendavalt. Nagu suvekuumuses külm ämbritäis vett!

Viimaseks elamuseks oli venelaste "Leviathan" ja emaga arutades selgus, et tema on samuti seda filmi näinud ning hindab filmi väga realistlikuks, tegelikkusega kooskõlas. Oma sealpool elava suguvõsa vahendusel oleme kuulnud küll neid lugusid seadusetust ja kartmatust miilitsast, kes kasutanud vägivalda, et ohvrilt näiteks sissekirjutust välja nõuda. Sellistel puhkudel ei hoolita ja pehmendavaid asjaolusid ei eksisteeri: olgu sa rase, vanur või kurttumm. Minu enda tädi on rääkinud päevadepikkusest ametnike uste taga ootamisest: et saada tõend tõendi väljastamise kohta. Naeruväärne! Mis veel rääkida sellest, kui sa lihtinimesena, surelikuna mõne Vene oligarhi või poliitiku teele ette satud?

Minu arvates on see tõsiasi päris masendav, kui sinu enda venelastest sugulased otsivad väljapääse ja võimalusi, kuidas oma koduriigist pageda. Või vähemalt saata lapsed kuskile väljamaale õppima ja elama - sest oma kodumaal neil tulevikku pole ja homne päev näib liiga rõhuv ning ängistav. 

Kommentaarid

  1. Oh kuram, nüüd pean ise ka siis Kersna raamatu ikka kuskilt välja võluma. Lootsin, et ehk läheb õnneks ja ei ole väga hea. Aga kui sa ütled, et on hea, siis peab lugema. Selliste menukitega on see häda, et ma lihtsalt ei raatsi osta. Minu meelest ei olnud see Kersna raamat kõige odavam. Ja raamatukogus käijat minust pole - tekitan endale lõpuks veel suuremad viivised kui raamatu ostmiseks raha kuluks :D

    Kuidas lasteaiandusega on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ära võta seda nüüd nii raudkindlalt, et raamat hea on! Minu tagasihoidlik arvamus :) Mulle meeldis Kersna keelekasutus ja teema (raamatus said sõna ka tema raviarstid, igasugused spiritualistid, posijad ja nõialaadsed tegelased) ei olnud mulle vastumeelne ega ebameeldiv. Soovitan silmaringi laiendamise mõttes lugeda. Ma ei mäletanudki, et Eestis raamatute pealt viivist/kümnist korjatakse. Ma olen siin, Austraalis, aeg-ajalt mõned raamatud üle lasknud, aga kunagi pole keegi mingit raha sisse nõudnud.

      Lasteaiandusega on nii, et puhkusejärgselt olen taas õpilainel ja veebruari lõpu poole peaks minu ema siia saabuma, mis tähendab, et mina saan pool aastat rahulikult tööl käia ja Daniel veedab vanaemaga kvaliteetaega. Sinna praktikakohta kutsuti uuel aastal tagasi, aga ma leidsin, et leian endale parema koha :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust