Otse põhisisu juurde

Maailma halvim raamat

Ma olen tihtipeale ainult headest lugemiskogemustest rääkinud, aga peaksin ära mainima ka need trükised, mis trükimusta üldse ei vääri! Ühte loen näiteks praegu ja vannun endamisi, kui HALVA raamatuga on tegu. Siiani ei usu, et see on maailmas nii populaarne? Bestseller? Andresele kurdan ka, et kui ma selle paradiisi tõestuse teemalisi raamatuga ühele poole saan, siis ma olen kangelane! Ja olengi! 

Raamatu pealkiri on "Proof of Heaven" ja sain selle ema elukaaslaselt, kes on teadlane ja ei huvitu taolistest teemadest. Talle kingiti antud raamat mingiks tähtpäevaks, ta korra lehitses seda "brošüüri" ning ütles, et ei ole lugemisest huvitatud. Raamatu autor on oma ala spetsialist - neurokirurg - kes väidab end algselt olevat (enne bakterioosest meningiiti) täieliku jumala eitajana, aga pärast seitsme päeva pikkuses koomas olemast leidis, et paradiis on ikkagi olemas ja tema on seal viibinud ning inglitelaadsete olenditega käest kinni üle vikerkaare jalutanud. 

Raamatuga alustades tegin saatusliku vea: googeldasin seda ja lugesin arvustusi. Kirjutati igasugu asju, pigem negatiivset. Aga raamatut lugedes saad kiirelt aru, et kriitikutel on õigus. Teos on ebausutav ja fantaasiat täis, autor arvab end ise jumaluse staatuses olevat (sest kõik, mis tema "nägi" ja "koges" on palju tugevama kaaluga kui lihtsureliku inimese nägemused ja kogemused, sest tema on ometigi neurokirurg ja ateist!), ühelt poolt väidab, et ta mälu funktsioonid on agressiivse haiguse mõjul kahjustunud, teiselt poolt kirjeldab detailse täpsusega koomas olemise ajal tehtud jalutuskäike paradiisis. Keegi kuskil kirjutas, et autori raviarstide sõnul oli ta kunstlikus koomas ja nägi hallutsionatsioone. 

Mis mind kõige rohkem närvi ajab, on see, et ta kirjeldab pidevalt selliseid klišeesid täis hauataguseid kogemusi, millest kõik teavad ja kuulnud on: lähed läbi tunneli, näed oma keha eemalt, suhtled ja saad teistest aru maise keele abita, keegi juhatab sind mingi kohani ja ütleb, et sinu aeg pole veel käes! No halloo, teispoolsus! Minnes ükskõik, mis NDE (Near-death experience) teemalisele foorumile loed tuhandete inimeste sarnastest kogemustest. Asi siis sellest raamat kokku panna! 

Väga nõrk raamat. Väga. Väga. Ebausutav, igav, veniv ja inimkonnale totaalselt ebavajalik. Ajukahjustust tekitav teos. Palun siinkohal minust mitte valesti aru saada. Ma olen üsna spirituaal-religioosne inimene, aga see ei pea väljenduma "Jumal istub pilve peal ja kõmmutab äikest" vaadete pooldamises. 

Kommentaarid

  1. Lugesin hiljuti Dean Buonomano raamatut Brain Bugs, mis räägib ajust, selle arengust, nõrkustest ja kiiksudest. Sinu jutu peale tuli meelde üks osa, milles seletatakse lahti uskumused. Huvitav oli see, et teatud ajukahjustuse puhul, muudavad inimesed, kes on siiani olnud väga teaduses kinni, oma arusaamasid ning "hakkavad jumalasse uskuma". See pidi meil sügavalt ikkagi "sisse programmeeritud olema". Ma ei hakka üksikasjalikult ümber jutustama, aga soovitan soojalt seda ajuraamatut!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu ajule kuluks üks ajuraamat küll ära. Aitäh sulle, ma hea meelega loen ja äkki leian asjadele mõned teaduslikud seletused :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…