Otse põhisisu juurde

Maailma halvim raamat

Ma olen tihtipeale ainult headest lugemiskogemustest rääkinud, aga peaksin ära mainima ka need trükised, mis trükimusta üldse ei vääri! Ühte loen näiteks praegu ja vannun endamisi, kui HALVA raamatuga on tegu. Siiani ei usu, et see on maailmas nii populaarne? Bestseller? Andresele kurdan ka, et kui ma selle paradiisi tõestuse teemalisi raamatuga ühele poole saan, siis ma olen kangelane! Ja olengi! 

Raamatu pealkiri on "Proof of Heaven" ja sain selle ema elukaaslaselt, kes on teadlane ja ei huvitu taolistest teemadest. Talle kingiti antud raamat mingiks tähtpäevaks, ta korra lehitses seda "brošüüri" ning ütles, et ei ole lugemisest huvitatud. Raamatu autor on oma ala spetsialist - neurokirurg - kes väidab end algselt olevat (enne bakterioosest meningiiti) täieliku jumala eitajana, aga pärast seitsme päeva pikkuses koomas olemast leidis, et paradiis on ikkagi olemas ja tema on seal viibinud ning inglitelaadsete olenditega käest kinni üle vikerkaare jalutanud. 

Raamatuga alustades tegin saatusliku vea: googeldasin seda ja lugesin arvustusi. Kirjutati igasugu asju, pigem negatiivset. Aga raamatut lugedes saad kiirelt aru, et kriitikutel on õigus. Teos on ebausutav ja fantaasiat täis, autor arvab end ise jumaluse staatuses olevat (sest kõik, mis tema "nägi" ja "koges" on palju tugevama kaaluga kui lihtsureliku inimese nägemused ja kogemused, sest tema on ometigi neurokirurg ja ateist!), ühelt poolt väidab, et ta mälu funktsioonid on agressiivse haiguse mõjul kahjustunud, teiselt poolt kirjeldab detailse täpsusega koomas olemise ajal tehtud jalutuskäike paradiisis. Keegi kuskil kirjutas, et autori raviarstide sõnul oli ta kunstlikus koomas ja nägi hallutsionatsioone. 

Mis mind kõige rohkem närvi ajab, on see, et ta kirjeldab pidevalt selliseid klišeesid täis hauataguseid kogemusi, millest kõik teavad ja kuulnud on: lähed läbi tunneli, näed oma keha eemalt, suhtled ja saad teistest aru maise keele abita, keegi juhatab sind mingi kohani ja ütleb, et sinu aeg pole veel käes! No halloo, teispoolsus! Minnes ükskõik, mis NDE (Near-death experience) teemalisele foorumile loed tuhandete inimeste sarnastest kogemustest. Asi siis sellest raamat kokku panna! 

Väga nõrk raamat. Väga. Väga. Ebausutav, igav, veniv ja inimkonnale totaalselt ebavajalik. Ajukahjustust tekitav teos. Palun siinkohal minust mitte valesti aru saada. Ma olen üsna spirituaal-religioosne inimene, aga see ei pea väljenduma "Jumal istub pilve peal ja kõmmutab äikest" vaadete pooldamises. 

Kommentaarid

  1. Lugesin hiljuti Dean Buonomano raamatut Brain Bugs, mis räägib ajust, selle arengust, nõrkustest ja kiiksudest. Sinu jutu peale tuli meelde üks osa, milles seletatakse lahti uskumused. Huvitav oli see, et teatud ajukahjustuse puhul, muudavad inimesed, kes on siiani olnud väga teaduses kinni, oma arusaamasid ning "hakkavad jumalasse uskuma". See pidi meil sügavalt ikkagi "sisse programmeeritud olema". Ma ei hakka üksikasjalikult ümber jutustama, aga soovitan soojalt seda ajuraamatut!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu ajule kuluks üks ajuraamat küll ära. Aitäh sulle, ma hea meelega loen ja äkki leian asjadele mõned teaduslikud seletused :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...