Otse põhisisu juurde

Katkendeid meie hommikutest

Ma pole kunagi hommikuinimene olnud, just sellepärast ma abiellusingi maailma kõige õnnelikuma ja zenima hommikuinimesega. Kui saaks, siis Andres elakski vaid hommikus! Linnud laulavad, õhk on värske, aknast paistvad palmid kohisevad tuules, kohv aurab (keegi peab ometigi selle tegema), koer soristab öö jooksul põide kogenenud kust vastu meie aiaposte ja põõsaid, naine toriseb pahuralt ja/või vedeleb oimetult voodis ning eirab kõiki ajamasinaid, näljane laps nõuab kiirelt-kiirelt pudrudoosi. Milline maailmaväline idüll, kas pole? 

Meie väike pereüksus ei toimiks temataoliste liikmeteta. See variseks kokku, laguneks juppideks, puruneks tuhandeks killuks, ruineeruks ja käriseks kõikidest õmblustest. Praegu kõik toimib ja ma ei vahetaks neid hommikusi kaootilisi koosolemisi mitte millegi vastu. Võib-olla vaid hilisemate (nii umbes kella kaheksa praeguse seitsme asemel) koosolemiste vastu? 

Tänane hommik näiteks algas kell 6:08, tavaliselt ikka veidi enne seitset, aga väike väänik tõsteti vanaema poolt voodist välja ja nii ta siis uitas meie tuppa, ronis meie juurde, meie vahele ja hakkas inetul kombel uniseid vanemaid näppima ja kiusama...Andres sosistas imelisel inglihäälel midagi taolist, et tere hommikust, armas kaasingel, andis musi ja värki, mine torisesin veidi, et Dan võiks minu juuste pealt ära tulla ja lasta rahus veel 15 minutit magada. Siis laps taipas, et niimoodi meid küll voodist välja ei saa, läks elutuppa ja võttis esimese ettejuhtuva asja, mida meile ulatada (milleks osutus fotoka laadija). 

Ta on hetkel kaup-kauba vastu staadiumis. 

Praeguses eluperioodis Daniel arvab, et kui ta teeb Sherk'i kassi näo ja ütleb ilusti "aitäh", siis sellega saab ükskõik mida - isegi leegiheitja ja pussnoa. Mõnikord, kui ta mingit eset väga hullult saada tahab, siis ütleb "aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh" ja hästi kiiresti. 

Lapse isa muidugi mõista läks kavala triki õnge ja oli nagu naksti üleval. Ühes käes fotoka laadija, teises käes tuduriietes kukeharjaga laps, kes süüa soovib. Challenge accepted: kuidas näljase lapsega koos duši all ära käia? Ma kuulen läbi garderoobi, kuidas Andres üritab end vannitoas pesta, samal ajal meie ühist last kasvatades ja keelates...Ei, ei, ära puutu emme lõhna, pane see karp tagasi, ära palun näri pesukorvi, tule kaalu pealt maha, Daniel ära tule riietega duši alla...Kuulen, muigan, mõtlen, et tegutsen ja päästan mehe monstrumtegelase käest ja siis meenub et karma is a bitch. Ma pole sisuliselt kaks aastat normaalselt inimese kombel ÜKSINDA duši all käinud. Mitte, et ma Andresele halba sooviksin, aga ta nagunii peseb 2 minutit ja pole see midagi nii teostamatut, et ma peaksin soojast ja hubasest voodist välja ronima! 

Alati õnnelik lehmake mossis põrsakesega

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust