Otse põhisisu juurde

Katkendeid meie hommikutest

Ma pole kunagi hommikuinimene olnud, just sellepärast ma abiellusingi maailma kõige õnnelikuma ja zenima hommikuinimesega. Kui saaks, siis Andres elakski vaid hommikus! Linnud laulavad, õhk on värske, aknast paistvad palmid kohisevad tuules, kohv aurab (keegi peab ometigi selle tegema), koer soristab öö jooksul põide kogenenud kust vastu meie aiaposte ja põõsaid, naine toriseb pahuralt ja/või vedeleb oimetult voodis ning eirab kõiki ajamasinaid, näljane laps nõuab kiirelt-kiirelt pudrudoosi. Milline maailmaväline idüll, kas pole? 

Meie väike pereüksus ei toimiks temataoliste liikmeteta. See variseks kokku, laguneks juppideks, puruneks tuhandeks killuks, ruineeruks ja käriseks kõikidest õmblustest. Praegu kõik toimib ja ma ei vahetaks neid hommikusi kaootilisi koosolemisi mitte millegi vastu. Võib-olla vaid hilisemate (nii umbes kella kaheksa praeguse seitsme asemel) koosolemiste vastu? 

Tänane hommik näiteks algas kell 6:08, tavaliselt ikka veidi enne seitset, aga väike väänik tõsteti vanaema poolt voodist välja ja nii ta siis uitas meie tuppa, ronis meie juurde, meie vahele ja hakkas inetul kombel uniseid vanemaid näppima ja kiusama...Andres sosistas imelisel inglihäälel midagi taolist, et tere hommikust, armas kaasingel, andis musi ja värki, mine torisesin veidi, et Dan võiks minu juuste pealt ära tulla ja lasta rahus veel 15 minutit magada. Siis laps taipas, et niimoodi meid küll voodist välja ei saa, läks elutuppa ja võttis esimese ettejuhtuva asja, mida meile ulatada (milleks osutus fotoka laadija). 

Ta on hetkel kaup-kauba vastu staadiumis. 

Praeguses eluperioodis Daniel arvab, et kui ta teeb Sherk'i kassi näo ja ütleb ilusti "aitäh", siis sellega saab ükskõik mida - isegi leegiheitja ja pussnoa. Mõnikord, kui ta mingit eset väga hullult saada tahab, siis ütleb "aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh, aitäh" ja hästi kiiresti. 

Lapse isa muidugi mõista läks kavala triki õnge ja oli nagu naksti üleval. Ühes käes fotoka laadija, teises käes tuduriietes kukeharjaga laps, kes süüa soovib. Challenge accepted: kuidas näljase lapsega koos duši all ära käia? Ma kuulen läbi garderoobi, kuidas Andres üritab end vannitoas pesta, samal ajal meie ühist last kasvatades ja keelates...Ei, ei, ära puutu emme lõhna, pane see karp tagasi, ära palun näri pesukorvi, tule kaalu pealt maha, Daniel ära tule riietega duši alla...Kuulen, muigan, mõtlen, et tegutsen ja päästan mehe monstrumtegelase käest ja siis meenub et karma is a bitch. Ma pole sisuliselt kaks aastat normaalselt inimese kombel ÜKSINDA duši all käinud. Mitte, et ma Andresele halba sooviksin, aga ta nagunii peseb 2 minutit ja pole see midagi nii teostamatut, et ma peaksin soojast ja hubasest voodist välja ronima! 

Alati õnnelik lehmake mossis põrsakesega

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…