Otse põhisisu juurde

Meie pikk ja lõppematu Austraalia suvi

Cколько лет, сколько зим! Aeg ruttab nii kibedasti mööda ja siia keskkonda ei jõua midagi kirja panna. Alles mõtisklesime Andresega, et nii sotsiaalset ja suhtlusrohket eluetappi pole meil kunagi veel olnud. Laste sünnipäevad, ujumistunnid, pärastlõunased kokkusaamised pargis, paadireisid, grillõhtud, kinode külastamised...Ja kui puhkame, siis pidevalt aktiivselt ja niimoodi, et jalad on liiva, pea ja kõrvad soola täis. 

Ma ei mäleta, kas rääkisin blogis sellest, et aprillis läheme väikesele nädalasele Bali reisile. Kunagi sattusin kellegi eestlanna blogi lugema, kes kirjutas, et tema jaoks on Bali unelmate sihtkohaks. Meie oleme Balil varem käinud, koguni elanud seal 5 nädalat ja seega mingeid illusioone selle turistiparadiisi osas endale ei tekita. Puhata ja vaheldust argirutiinist saame ikkagi! Muide, kui me meile aprilliks lennupileteid broneerisin, siis tegin ühes piletitellimuses KAKS ülisuurt viga. Esimeseks oli see, et unustasin meie alla kahese "infanti" meie nimedele ja piletitele lisada - ehk Danielile pidin hiljem $40 eest lisapileti ostma. Teiseks suureks veaks oli minu ema perekonnanimi. Panin tema ka Saarte hulka. Mis toimub!? 

Aga veel on uudist see, et käisime Andresega KAHEKESI väljas (loe: lapseta). Jõime Eesti siidrit ja õlut, tantsisime ja olime keskkööni üleval. Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et tegime seda kõike Eesti bändi Dagö kontserdil. Superäge õhtu oli! 


Pühapäeval käisime Andresega verd loovutamas, Andres andis 470 ml oma A positiivset ja mina sama palju B positiivset verd. Nii hea on head teha ja abivajajaid aidata, eriti veel pärast pea kaheaastast doonoripausi, mis raseduse, sünnitamise ja imetamisega kaasnes. 

Siis mingil õhtul tegime oma e-hääletamise ära. Pöörasime terve elamise pahupidi, et minu ID-kaardi pinkoodid üles leida...Pärast pooletunnist otsingut suutsime nad lõpuks üles leida ja 3 tundi enne e-hääletamise sulgemist ära hääletada. Siiamaani oleme kõikidel valimistel alati osalenud - tänu ID-kaardile :) 

Laupäeval käisime väikesel "perematkal" Perthi hingematvaimas pargis - Kings Park'is. Danielist on kasvanud iseseisev ja julge poiss. Ta tegi üle 1 km matka mäest üles ja alla, täiesti meie abi palumata ja vajamata. Tundub, et kätte on jõudnud see periood, kui peame Austraalia floorat lähemalt tundma õppima, sest ma tõesti ei tea, mis iga põõsakese ja lillekese nimi on ja lihtsalt "põõsas" ja "puu" teda enam ei rahulda. 



Kings Park


Swan jõe ääres
India ookeani ääres

Kommentaarid

  1. Nii mõnusad pildid! Kunagi-kunagi oleme ka neil piltidel :) Daniel tundub nii tore väike sell. Annabel vaatab teda igal hommikul külmkapi pealt ja teatab: "Tita!". Meie siis vastu, et see on sinu sõber Daniel ja tema emme Viktoria ja issi Andres. Seega ootame päeva, mil ta teatab: "Daniel!" Ma arvan, et siis nad on SKype-chatiks valmis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule, ma olen küll Annabeliga jutustamiseks täiesti valmis, Dannu tahaks ka kindlasti tadila-dida-lidaaa öelda :) Nüüd läheb kõigest paar kuud aega, kui me sobiva aja leiame...

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust