Otse põhisisu juurde

Minu täiskohaga töötamise kogemus

Austraalias juhtuvad asjad üleöö. Nagu ma eelmisel nädalal kirjutasin, siis käisin ümbruskaudsetes lasteaedades tööintervjuudel ja teistes käisin niisama oma resümeesid jagamas. Kahte kohta läksin just sellepärast, et mõlemas keskuses käivad minu piirkonna emadegrupi lapsed (Danieliga sama vanad) ja teades ning tundes neid emasid, mõtlesin endamisi, et nad ikka oma last mingitesse suvalistesse kohtadesse ei pane! Käisin siis kõik parimad kohad läbi ja pisarad tulid silma...

Mis toimub? Meie maja suuruses hoones (Austraalia mõõtmete järgi on meie maja ülipisike) tegutses kolm erinevat rühma, kusjuures 2+ ja 3+ vanuselised lapsed olid koos ja mis lärm selles 30-liikmelises grupis oli. Kümme beebit olid vapsee kümnele ruutmeetrile pimedasse komkusse ära paigutatud. Nii kitsas! Ja, oh, muidugi must ja räpane. Okei, võib-olla tõesti on need pealiskaudsed väärtused, mida ma siin taga ajan. Tühja sellest puhtusest ja ruumikusest, peaasi, et lapsed on õnnelikud ja terved. Kuid midagi jääb ikkagi hinge kripeldama...Ma vaatan alati lapsevanema, mitte töötaja või kasvataja pilguga - kas ma suudaksin ja julgesin oma last sellisesse kohta hoiule anda? EIIIIII. 

Ja kuidas ma peaksin veel sinna tööle minema? Mitmele kohale ütlesin viisakalt ära, aga üks jäi siiski sõelale ja alates tänasest olen selle mittetulundusühingu töötaja. Hetkel täiskohaga, vaatame, kuidas minema hakkab ja kas suudan laps-kool-töö elurütmiga harjuda. Palka saab Austraalia keskmisest madalapoolsemat, aastas veidi üle $40 000, kuid mis mul viriseda? Pole ei haridust ega eelnevat kogemust. Ja ma ei ole educator'i assistent, vaid educator ise. 

Südametunnistus veidi piinab, et kantseldan teiste lapsi, aga enda oma veedab kodus vanaemaga aega. Samas süda on rahul, sest vanaema on meie peres värskeim ja energilisim liige, nii öelda ideedest pulbitsev veri ja minu laps on kõige kindlamates kätes üldse. Ja pealegi olukord on ajutine - kodu soetamist soosiv. 

Uues kohas olen juba kaks päeva töötanud ja kuigi ruumid on avarad ning heledad, konservatiivselt sisustatud, kõik viimseni läbi mõeldud ja kasvatajad ei pea koristaja tööd tegema, vaid keskusel on eraldi täiskohaga koristaja, kes kraamib ja peseb, siis leian mitmeid südantkriipivaid puudujääke, mis võivad ühel hetkel kurjalt kätte maksta. 

Ma ei tea, kas eesti lugejad kunagi sellest aru saavad, aga minu meelest on kogu kollektiiv liiga aussipäraselt relaxed. Lapsi kallistatakse, veedetakse nendega palju aega, ollakse lähedased, kuid reaalselt puudub töötajatel oskus või tahe või viitsimine lapsi distsiplineerida ja neid potentsiaalsete ohtude eest kaitsta. Lapsed ronivad laua peale ja kukuvad sealt pea ees põrandale maha, ja seda NELJA kasvataja silme all. Kolm kasvatajat serveerivad kuni 2-aastasele rühmale maisihelbeid piimaga ja kõik töötajad on pläkutamisega nii usinalt ametis, on seljaga nende poole ja unustavad laste olemasolu praktiliselt üldse ära. Kui mõnel lapsel peaks kuskile mingi toit kinni jääma...personal avastaks selle alles viis minutit hiljem. Või olen mina liiga paranoiline ja ettenägelik? Andres arvas küll, et minutaoline inimene oleks range ülemus, aga kahjuks ei leiaks ma siinse kasvatajakontingendi seast endale alluvaid - kõik saaksid kinga. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Beebi Daniel passipiltide seeria