Otse põhisisu juurde

Minu täiskohaga töötamise kogemus

Austraalias juhtuvad asjad üleöö. Nagu ma eelmisel nädalal kirjutasin, siis käisin ümbruskaudsetes lasteaedades tööintervjuudel ja teistes käisin niisama oma resümeesid jagamas. Kahte kohta läksin just sellepärast, et mõlemas keskuses käivad minu piirkonna emadegrupi lapsed (Danieliga sama vanad) ja teades ning tundes neid emasid, mõtlesin endamisi, et nad ikka oma last mingitesse suvalistesse kohtadesse ei pane! Käisin siis kõik parimad kohad läbi ja pisarad tulid silma...

Mis toimub? Meie maja suuruses hoones (Austraalia mõõtmete järgi on meie maja ülipisike) tegutses kolm erinevat rühma, kusjuures 2+ ja 3+ vanuselised lapsed olid koos ja mis lärm selles 30-liikmelises grupis oli. Kümme beebit olid vapsee kümnele ruutmeetrile pimedasse komkusse ära paigutatud. Nii kitsas! Ja, oh, muidugi must ja räpane. Okei, võib-olla tõesti on need pealiskaudsed väärtused, mida ma siin taga ajan. Tühja sellest puhtusest ja ruumikusest, peaasi, et lapsed on õnnelikud ja terved. Kuid midagi jääb ikkagi hinge kripeldama...Ma vaatan alati lapsevanema, mitte töötaja või kasvataja pilguga - kas ma suudaksin ja julgesin oma last sellisesse kohta hoiule anda? EIIIIII. 

Ja kuidas ma peaksin veel sinna tööle minema? Mitmele kohale ütlesin viisakalt ära, aga üks jäi siiski sõelale ja alates tänasest olen selle mittetulundusühingu töötaja. Hetkel täiskohaga, vaatame, kuidas minema hakkab ja kas suudan laps-kool-töö elurütmiga harjuda. Palka saab Austraalia keskmisest madalapoolsemat, aastas veidi üle $40 000, kuid mis mul viriseda? Pole ei haridust ega eelnevat kogemust. Ja ma ei ole educator'i assistent, vaid educator ise. 

Südametunnistus veidi piinab, et kantseldan teiste lapsi, aga enda oma veedab kodus vanaemaga aega. Samas süda on rahul, sest vanaema on meie peres värskeim ja energilisim liige, nii öelda ideedest pulbitsev veri ja minu laps on kõige kindlamates kätes üldse. Ja pealegi olukord on ajutine - kodu soetamist soosiv. 

Uues kohas olen juba kaks päeva töötanud ja kuigi ruumid on avarad ning heledad, konservatiivselt sisustatud, kõik viimseni läbi mõeldud ja kasvatajad ei pea koristaja tööd tegema, vaid keskusel on eraldi täiskohaga koristaja, kes kraamib ja peseb, siis leian mitmeid südantkriipivaid puudujääke, mis võivad ühel hetkel kurjalt kätte maksta. 

Ma ei tea, kas eesti lugejad kunagi sellest aru saavad, aga minu meelest on kogu kollektiiv liiga aussipäraselt relaxed. Lapsi kallistatakse, veedetakse nendega palju aega, ollakse lähedased, kuid reaalselt puudub töötajatel oskus või tahe või viitsimine lapsi distsiplineerida ja neid potentsiaalsete ohtude eest kaitsta. Lapsed ronivad laua peale ja kukuvad sealt pea ees põrandale maha, ja seda NELJA kasvataja silme all. Kolm kasvatajat serveerivad kuni 2-aastasele rühmale maisihelbeid piimaga ja kõik töötajad on pläkutamisega nii usinalt ametis, on seljaga nende poole ja unustavad laste olemasolu praktiliselt üldse ära. Kui mõnel lapsel peaks kuskile mingi toit kinni jääma...personal avastaks selle alles viis minutit hiljem. Või olen mina liiga paranoiline ja ettenägelik? Andres arvas küll, et minutaoline inimene oleks range ülemus, aga kahjuks ei leiaks ma siinse kasvatajakontingendi seast endale alluvaid - kõik saaksid kinga. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...