Austraalias juhtuvad asjad üleöö. Nagu ma eelmisel nädalal kirjutasin, siis käisin ümbruskaudsetes lasteaedades tööintervjuudel ja teistes käisin niisama oma resümeesid jagamas. Kahte kohta läksin just sellepärast, et mõlemas keskuses käivad minu piirkonna emadegrupi lapsed (Danieliga sama vanad) ja teades ning tundes neid emasid, mõtlesin endamisi, et nad ikka oma last mingitesse suvalistesse kohtadesse ei pane! Käisin siis kõik parimad kohad läbi ja pisarad tulid silma...
Mis toimub? Meie maja suuruses hoones (Austraalia mõõtmete järgi on meie maja ülipisike) tegutses kolm erinevat rühma, kusjuures 2+ ja 3+ vanuselised lapsed olid koos ja mis lärm selles 30-liikmelises grupis oli. Kümme beebit olid vapsee kümnele ruutmeetrile pimedasse komkusse ära paigutatud. Nii kitsas! Ja, oh, muidugi must ja räpane. Okei, võib-olla tõesti on need pealiskaudsed väärtused, mida ma siin taga ajan. Tühja sellest puhtusest ja ruumikusest, peaasi, et lapsed on õnnelikud ja terved. Kuid midagi jääb ikkagi hinge kripeldama...Ma vaatan alati lapsevanema, mitte töötaja või kasvataja pilguga - kas ma suudaksin ja julgesin oma last sellisesse kohta hoiule anda? EIIIIII.
Ja kuidas ma peaksin veel sinna tööle minema? Mitmele kohale ütlesin viisakalt ära, aga üks jäi siiski sõelale ja alates tänasest olen selle mittetulundusühingu töötaja. Hetkel täiskohaga, vaatame, kuidas minema hakkab ja kas suudan laps-kool-töö elurütmiga harjuda. Palka saab Austraalia keskmisest madalapoolsemat, aastas veidi üle $40 000, kuid mis mul viriseda? Pole ei haridust ega eelnevat kogemust. Ja ma ei ole educator'i assistent, vaid educator ise.
Südametunnistus veidi piinab, et kantseldan teiste lapsi, aga enda oma veedab kodus vanaemaga aega. Samas süda on rahul, sest vanaema on meie peres värskeim ja energilisim liige, nii öelda ideedest pulbitsev veri ja minu laps on kõige kindlamates kätes üldse. Ja pealegi olukord on ajutine - kodu soetamist soosiv.
Uues kohas olen juba kaks päeva töötanud ja kuigi ruumid on avarad ning heledad, konservatiivselt sisustatud, kõik viimseni läbi mõeldud ja kasvatajad ei pea koristaja tööd tegema, vaid keskusel on eraldi täiskohaga koristaja, kes kraamib ja peseb, siis leian mitmeid südantkriipivaid puudujääke, mis võivad ühel hetkel kurjalt kätte maksta.
Ma ei tea, kas eesti lugejad kunagi sellest aru saavad, aga minu meelest on kogu kollektiiv liiga aussipäraselt relaxed. Lapsi kallistatakse, veedetakse nendega palju aega, ollakse lähedased, kuid reaalselt puudub töötajatel oskus või tahe või viitsimine lapsi distsiplineerida ja neid potentsiaalsete ohtude eest kaitsta. Lapsed ronivad laua peale ja kukuvad sealt pea ees põrandale maha, ja seda NELJA kasvataja silme all. Kolm kasvatajat serveerivad kuni 2-aastasele rühmale maisihelbeid piimaga ja kõik töötajad on pläkutamisega nii usinalt ametis, on seljaga nende poole ja unustavad laste olemasolu praktiliselt üldse ära. Kui mõnel lapsel peaks kuskile mingi toit kinni jääma...personal avastaks selle alles viis minutit hiljem. Või olen mina liiga paranoiline ja ettenägelik? Andres arvas küll, et minutaoline inimene oleks range ülemus, aga kahjuks ei leiaks ma siinse kasvatajakontingendi seast endale alluvaid - kõik saaksid kinga.
Kommentaarid
Postita kommentaar