Kuulasin eile autos töölt koju sõites ühte raadiosaadet, kuhu igasugused inimesed helistada said. Teemaks oli tehnoloogia ja lapsed - kas palju tehnoloogiat on hea või halb? Ma pidin imestusest pikali kukkuma, kui kuulsin mitme inimese arvamust, et see on täiesti okei ja vastuvõetav ja tervitatav nähtus, et tänapäeval lapsed viibivad nii palju kõiksuguste tehnovidinate taga, oskavad kaheksakuuselt vanemate telefone lukust lahti teha ja näiteks selfisid teha või isegi iTunesist muusikat osta. Ma sõitsin juba autoga garaaži sisse, kuid otsustasin saadet edasi kuulata, sest ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik helistajad olid ühel meelel, et nende lapsed on tulevikus selle võrra edukamad ja edasijõudnumad, sest nad on nii varakult tehnoloogiaga sina peal. Mitte keegi ei näinud või ei toonud välja ühtegi riski või probleemset nüanssi kogu selle temaatika juures...
Ma olen selles osas väga konservatiivne ja üritan oma last igasugusest üleliigsest infovoost eemale hoida. Las loeb raamatuid, märkab elu, loodust ja inimesi enda ümber...Mis sest, et pädipooldajad räägivad justkui ühest suust, kui palju arendavaid mänge ja lahendusi on tahvelarvutites, ma ikkagi arvan, et kõige paremaks õppimise vahendiks ja võimaluseks on vahetu suhtlus ja interaktsioon maailmaga. Ma olen küll näinud neid lapsi, kes on oma vanemate rumaluse ning laiskuse tõttu nad sisuliselt vaimselt ära invaliidistatud, lapsed pole ise ju selles üldse süüdi, et juba enne kooliküpseks saamist ja lugema õppimist, on neil sügavamõõtmeline vidinatesõltuvus.
Näiteks mina puutusin esimest korda arvutitega kokku alles 7. või 8. klassis. Ma ei arva, et olen selle pärast kohutavalt harimatu ja mahajäänud, ei oska arvuteid jms asju kasutada, võrreldes lastega, kellele ema imikust peale Talking Tomi ja unelaule telefonist või arvutist lasknud oleks. Pigem ütlen, et arvutivähene (mõni võib välja lugeda, et väga igav!) lapsepõlv arendas minus tohutut lugemishuvi, mille eest olen südamest tänulik.
Me oleme ka selle koha pealt üsna konservatiivsed, kuigi laps üritab ikka iga päev sada korda telefoni enda kätte saada, et sellel siis slide'da. Ma arvan, et kui ta suuremaks saab, siis mingis koguses tehnoloogiat on aktsepteeritav, aga see pole nädalas mõõdetav kahekohalistes tundide arvudes. Aga eks elu näitab, peab tunnistama, et oleme pidanud nii mõnegi varasema eelarvamuse prügikasti viskama.
VastaKustutaMa olen sinuga samal meelel. Mingis koguses on okei, aga lapsel peavad säilima/tekkima eluhuvid ja muud rõõmud. Eks me oleme suured eeskujud ka, õppisime Danieliga uusi ja huvitavaid sõnu ja siis raamatus oli läpakas pildi peal, mille peale ta kohe oskas "emme" öelda. Mitte et ma tema nähes ja kuuldes seda kasutada saaksin, aga vahel harva ikka. Teeb kohe oma seosed. Aga üldiselt jah, me oleme väga konservatiivsed, praegu on veel lihtne, sest kõikidest multimeedia ja tehnoloogia lahendustest meeldivad väikemehele raamatud ikkagi kõige rohkem.
Kustuta