Otse põhisisu juurde

Tehnoloogiaarmastajad lapsed

Kuulasin eile autos töölt koju sõites ühte raadiosaadet, kuhu igasugused inimesed helistada said. Teemaks oli tehnoloogia ja lapsed - kas palju tehnoloogiat on hea või halb? Ma pidin imestusest pikali kukkuma, kui kuulsin mitme inimese arvamust, et see on täiesti okei ja vastuvõetav ja tervitatav nähtus, et tänapäeval lapsed viibivad nii palju kõiksuguste tehnovidinate taga, oskavad kaheksakuuselt vanemate telefone lukust lahti teha ja näiteks selfisid teha või isegi iTunesist muusikat osta. Ma sõitsin juba autoga garaaži sisse, kuid otsustasin saadet edasi kuulata, sest ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik helistajad olid ühel meelel, et nende lapsed on tulevikus selle võrra edukamad ja edasijõudnumad, sest nad on nii varakult tehnoloogiaga sina peal. Mitte keegi ei näinud või ei toonud välja ühtegi riski või probleemset nüanssi kogu selle temaatika juures...

Ma olen selles osas väga konservatiivne ja üritan oma last igasugusest üleliigsest infovoost eemale hoida. Las loeb raamatuid, märkab elu, loodust ja inimesi enda ümber...Mis sest, et pädipooldajad räägivad justkui ühest suust, kui palju arendavaid mänge ja lahendusi on tahvelarvutites, ma ikkagi arvan, et kõige paremaks õppimise vahendiks ja võimaluseks on vahetu suhtlus ja interaktsioon maailmaga. Ma olen küll näinud neid lapsi, kes on oma vanemate rumaluse ning laiskuse tõttu nad sisuliselt vaimselt ära invaliidistatud, lapsed pole ise ju selles üldse süüdi, et juba enne kooliküpseks saamist ja lugema õppimist, on neil sügavamõõtmeline vidinatesõltuvus. 

Näiteks mina puutusin esimest korda arvutitega kokku alles 7. või 8. klassis. Ma ei arva, et olen selle pärast kohutavalt harimatu ja mahajäänud, ei oska arvuteid jms asju kasutada, võrreldes lastega, kellele ema imikust peale Talking Tomi ja unelaule telefonist või arvutist lasknud oleks. Pigem ütlen, et arvutivähene (mõni võib välja lugeda, et väga igav!) lapsepõlv arendas minus tohutut lugemishuvi, mille eest olen südamest tänulik.  

Kommentaarid

  1. Me oleme ka selle koha pealt üsna konservatiivsed, kuigi laps üritab ikka iga päev sada korda telefoni enda kätte saada, et sellel siis slide'da. Ma arvan, et kui ta suuremaks saab, siis mingis koguses tehnoloogiat on aktsepteeritav, aga see pole nädalas mõõdetav kahekohalistes tundide arvudes. Aga eks elu näitab, peab tunnistama, et oleme pidanud nii mõnegi varasema eelarvamuse prügikasti viskama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen sinuga samal meelel. Mingis koguses on okei, aga lapsel peavad säilima/tekkima eluhuvid ja muud rõõmud. Eks me oleme suured eeskujud ka, õppisime Danieliga uusi ja huvitavaid sõnu ja siis raamatus oli läpakas pildi peal, mille peale ta kohe oskas "emme" öelda. Mitte et ma tema nähes ja kuuldes seda kasutada saaksin, aga vahel harva ikka. Teeb kohe oma seosed. Aga üldiselt jah, me oleme väga konservatiivsed, praegu on veel lihtne, sest kõikidest multimeedia ja tehnoloogia lahendustest meeldivad väikemehele raamatud ikkagi kõige rohkem.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust