Otse põhisisu juurde

Tehnoloogiaarmastajad lapsed

Kuulasin eile autos töölt koju sõites ühte raadiosaadet, kuhu igasugused inimesed helistada said. Teemaks oli tehnoloogia ja lapsed - kas palju tehnoloogiat on hea või halb? Ma pidin imestusest pikali kukkuma, kui kuulsin mitme inimese arvamust, et see on täiesti okei ja vastuvõetav ja tervitatav nähtus, et tänapäeval lapsed viibivad nii palju kõiksuguste tehnovidinate taga, oskavad kaheksakuuselt vanemate telefone lukust lahti teha ja näiteks selfisid teha või isegi iTunesist muusikat osta. Ma sõitsin juba autoga garaaži sisse, kuid otsustasin saadet edasi kuulata, sest ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik helistajad olid ühel meelel, et nende lapsed on tulevikus selle võrra edukamad ja edasijõudnumad, sest nad on nii varakult tehnoloogiaga sina peal. Mitte keegi ei näinud või ei toonud välja ühtegi riski või probleemset nüanssi kogu selle temaatika juures...

Ma olen selles osas väga konservatiivne ja üritan oma last igasugusest üleliigsest infovoost eemale hoida. Las loeb raamatuid, märkab elu, loodust ja inimesi enda ümber...Mis sest, et pädipooldajad räägivad justkui ühest suust, kui palju arendavaid mänge ja lahendusi on tahvelarvutites, ma ikkagi arvan, et kõige paremaks õppimise vahendiks ja võimaluseks on vahetu suhtlus ja interaktsioon maailmaga. Ma olen küll näinud neid lapsi, kes on oma vanemate rumaluse ning laiskuse tõttu nad sisuliselt vaimselt ära invaliidistatud, lapsed pole ise ju selles üldse süüdi, et juba enne kooliküpseks saamist ja lugema õppimist, on neil sügavamõõtmeline vidinatesõltuvus. 

Näiteks mina puutusin esimest korda arvutitega kokku alles 7. või 8. klassis. Ma ei arva, et olen selle pärast kohutavalt harimatu ja mahajäänud, ei oska arvuteid jms asju kasutada, võrreldes lastega, kellele ema imikust peale Talking Tomi ja unelaule telefonist või arvutist lasknud oleks. Pigem ütlen, et arvutivähene (mõni võib välja lugeda, et väga igav!) lapsepõlv arendas minus tohutut lugemishuvi, mille eest olen südamest tänulik.  

Kommentaarid

  1. Me oleme ka selle koha pealt üsna konservatiivsed, kuigi laps üritab ikka iga päev sada korda telefoni enda kätte saada, et sellel siis slide'da. Ma arvan, et kui ta suuremaks saab, siis mingis koguses tehnoloogiat on aktsepteeritav, aga see pole nädalas mõõdetav kahekohalistes tundide arvudes. Aga eks elu näitab, peab tunnistama, et oleme pidanud nii mõnegi varasema eelarvamuse prügikasti viskama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen sinuga samal meelel. Mingis koguses on okei, aga lapsel peavad säilima/tekkima eluhuvid ja muud rõõmud. Eks me oleme suured eeskujud ka, õppisime Danieliga uusi ja huvitavaid sõnu ja siis raamatus oli läpakas pildi peal, mille peale ta kohe oskas "emme" öelda. Mitte et ma tema nähes ja kuuldes seda kasutada saaksin, aga vahel harva ikka. Teeb kohe oma seosed. Aga üldiselt jah, me oleme väga konservatiivsed, praegu on veel lihtne, sest kõikidest multimeedia ja tehnoloogia lahendustest meeldivad väikemehele raamatud ikkagi kõige rohkem.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...