Otse põhisisu juurde

Tehnoloogiaarmastajad lapsed

Kuulasin eile autos töölt koju sõites ühte raadiosaadet, kuhu igasugused inimesed helistada said. Teemaks oli tehnoloogia ja lapsed - kas palju tehnoloogiat on hea või halb? Ma pidin imestusest pikali kukkuma, kui kuulsin mitme inimese arvamust, et see on täiesti okei ja vastuvõetav ja tervitatav nähtus, et tänapäeval lapsed viibivad nii palju kõiksuguste tehnovidinate taga, oskavad kaheksakuuselt vanemate telefone lukust lahti teha ja näiteks selfisid teha või isegi iTunesist muusikat osta. Ma sõitsin juba autoga garaaži sisse, kuid otsustasin saadet edasi kuulata, sest ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik helistajad olid ühel meelel, et nende lapsed on tulevikus selle võrra edukamad ja edasijõudnumad, sest nad on nii varakult tehnoloogiaga sina peal. Mitte keegi ei näinud või ei toonud välja ühtegi riski või probleemset nüanssi kogu selle temaatika juures...

Ma olen selles osas väga konservatiivne ja üritan oma last igasugusest üleliigsest infovoost eemale hoida. Las loeb raamatuid, märkab elu, loodust ja inimesi enda ümber...Mis sest, et pädipooldajad räägivad justkui ühest suust, kui palju arendavaid mänge ja lahendusi on tahvelarvutites, ma ikkagi arvan, et kõige paremaks õppimise vahendiks ja võimaluseks on vahetu suhtlus ja interaktsioon maailmaga. Ma olen küll näinud neid lapsi, kes on oma vanemate rumaluse ning laiskuse tõttu nad sisuliselt vaimselt ära invaliidistatud, lapsed pole ise ju selles üldse süüdi, et juba enne kooliküpseks saamist ja lugema õppimist, on neil sügavamõõtmeline vidinatesõltuvus. 

Näiteks mina puutusin esimest korda arvutitega kokku alles 7. või 8. klassis. Ma ei arva, et olen selle pärast kohutavalt harimatu ja mahajäänud, ei oska arvuteid jms asju kasutada, võrreldes lastega, kellele ema imikust peale Talking Tomi ja unelaule telefonist või arvutist lasknud oleks. Pigem ütlen, et arvutivähene (mõni võib välja lugeda, et väga igav!) lapsepõlv arendas minus tohutut lugemishuvi, mille eest olen südamest tänulik.  

Kommentaarid

  1. Me oleme ka selle koha pealt üsna konservatiivsed, kuigi laps üritab ikka iga päev sada korda telefoni enda kätte saada, et sellel siis slide'da. Ma arvan, et kui ta suuremaks saab, siis mingis koguses tehnoloogiat on aktsepteeritav, aga see pole nädalas mõõdetav kahekohalistes tundide arvudes. Aga eks elu näitab, peab tunnistama, et oleme pidanud nii mõnegi varasema eelarvamuse prügikasti viskama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen sinuga samal meelel. Mingis koguses on okei, aga lapsel peavad säilima/tekkima eluhuvid ja muud rõõmud. Eks me oleme suured eeskujud ka, õppisime Danieliga uusi ja huvitavaid sõnu ja siis raamatus oli läpakas pildi peal, mille peale ta kohe oskas "emme" öelda. Mitte et ma tema nähes ja kuuldes seda kasutada saaksin, aga vahel harva ikka. Teeb kohe oma seosed. Aga üldiselt jah, me oleme väga konservatiivsed, praegu on veel lihtne, sest kõikidest multimeedia ja tehnoloogia lahendustest meeldivad väikemehele raamatud ikkagi kõige rohkem.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…

Oh õudust: väga halvast (eesti) keelest

Kui ma veel tööl käisin, töötasin ühes osakonnas minu ema vanuse Austraalia päritolu naisega. Ta oli muidu hullult tore ja hoolitsev, aga kirjutada ei osanud. Aeg-ajalt küsis minu käest nõu, kuidas pikemaid ja keerulisemaid inglisekeelsed sõnu õigesti kirjutada. Sellised näiteks nagu accommodation, buffet, accidentally, experience, guarantee, ignorance...ja nii edasi. Ega ma, immigrant, asju 100%-lise täpsusega ei tea. Soovitasin tal korduma kippuvate sõnade osas mingid õigekirja seosed luua. Et lõpuks asjad meelde jääksid. 
Ükskord ühel osakonna koosolekul tuli jutuks e-maili kommunikatsioon klientidega ja ülemus pidi nii mõnelegi meelde tuletama, et kirja alustatakse elementaarsetest viisakusväljenditest nagu hello, good morning, evening, afternoon. Sellel samal kokkusaamisel julges boss küsida minu kirjaoskamatu töökaaslase käest, et kuule, miks sa kirjavahetuses kõikide klientide peale karjud? Töökaaslane vaatas selle küsimusele peale bossile altkulmu otsa ja küsis üle, sest ta pol…