Otse põhisisu juurde

Võtan tasa ja targu

Tahaks ainult halada, kuidas ma ei saa aru, kuhu minu vaba aeg kaob? Seesama vaba aeg, mis täiskohaga töötamise ja õppimise, lapse kasvatamise ja perekonna pidamise kõrvalt üle jääb. 

Või kuhu aeg üldse nii kiiresti läheb? Miks teda ometi kinni püüda ei saa? 
Aaaaaa nagu agoonia. 

Tajun, kuidas vanusega muutun üha nostalgilisemaks ja meeldib jubedasti vanade asjade üle heietada. Oh, kus siis oli aega...ja valikuvabadus. 

Pärast kuu aega uues kohas töötamist tunnen, kuidas stress on vaikselt selga pugenud ja vajan kiiremas korras kosutavat puhkust. Jumal tänatud, et teisipäeva õhtul lendame Balile!
Ma ei ole endale siiani seda puhkusele lendamist lõpuni visualiseerunud - väsinud ja rahutute jalgade sündroomi põdev mudilane kitsas ja umbes ning rahvast täis lennukis. Õnneks ainult neli tundi lendu. 

Tööst nii palju, et detailidesse parem ei lasku (lugejate hulgas on palju lapsevanemaid), ma vist ei tohigi, aga ei jõua enam nende tuuleveskitega lahinguid pidada, pealegi üksikindiviid ei SUUDA organisatsiooni üldist õhustikku ja töökultuuri muuta. Ma sain sellest ammu aru, õnneks olen vanusega palju rahulikumaks ja kannatlikumaks muutunud - ajan vaikselt ja salaja omi asju, samas teistega võitlemata ja sõnaliselt argumenteerimata. Ei tea, kas see kunagi midagi kuskil ka muudab, aga vähemalt on südametunnistus puhas, et teen asju nagu peab, mitte nagu lihtsam ja mugavam. 

Käisime emaga nädalavahetusel kuninglikus vesiravilas. Minu suurenumbrilise sünnipäeva puhul kinkisid kohalikud sõbrad 600 dollari väärtuses spaa kinkekaardi. Olin väga liigutatud, sest ise enda peale seesugust summat kulutada ei raatsiks. Kuigi vahepeal ju võiks? 

Uskumatu, ma SUUDAN end päris mitmeks tunniks mõtetest vabaks teha ja välja lülitada! Nautida pehmeid puudutusi, mahedat muusikat ja mitte mõelda ühegi asja peale. Selletaolist mitmetunnist lõõgastust pole ammu oma kehal kogenud. Pärast spaasessiooni oli tunne, et olen taassündinud. Pehme ja kortsudest silutud, stress teise inimese käesoojusega kehast välja silutud. Kindlasti parem inimene kui enne!

Minu diplomiõpe on täpselt poole peal. Tahaks väga augustiks kaheaastasega õppega ühele poole saada, ja seda vaid aastaga, aga näib, et sellises rütmis võib oktoobri-novembrini aega minna. Ikkagi väärt saavutus ja teen endale selle eest pika-pika pai. Vahepeal, harva, mõnel õhtul tahaks diivanil lösutada ja My Kitchen Rules'i vaadata, aga lohistan oma õppetöö vastu protestiva vaimu ja väsinud keha kööki laua taha ja kukun kodutöid tegema...Sa ei kujuta ette, kui suur eneseületus see on! Eriti kui oled terve päev kära-müra sees olnud, füüsiliselt rassinud,  sinu enda laps tõmbab viimase mahlapiisakese välja ja siis peaks veel mingit mõistlikku teksti paberile panema. 

Mul on kaks teemat peas, millest järgmisel korral kirjutada: üks on Eesti abielude success rate ja muud huvitavad küsimused, mida minult minu päritolu teemal küsitakse, teine Austraalia riigi resoluutsus vaktsiinide osas - no jab, no pay ja mis mina sellest arvan. 

Kommentaarid

  1. Eesti abielude success rate? Ootan huviga! Ja tubli oled tõesti ja lõõgastuse kuhjaga välja teeninud, tee endale minu poolt ka pai.

    VastaKustuta
  2. Eesti abielude success rate? Ootan huviga! Ja tubli oled tõesti ja lõõgastuse kuhjaga välja teeninud, tee endale minu poolt ka pai.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust