Võtan tasa ja targu

Tahaks ainult halada, kuidas ma ei saa aru, kuhu minu vaba aeg kaob? Seesama vaba aeg, mis täiskohaga töötamise ja õppimise, lapse kasvatamise ja perekonna pidamise kõrvalt üle jääb. 

Või kuhu aeg üldse nii kiiresti läheb? Miks teda ometi kinni püüda ei saa? 

Aaaaaa nagu agoonia. 

Tajun, kuidas vanusega muutun üha nostalgilisemaks ja meeldib jubedasti vanade asjade üle heietada. Oh, kus siis oli aega...ja valikuvabadus. 

Pärast kuu aega uues kohas töötamist tunnen, kuidas stress on vaikselt selga pugenud ja vajan kiiremas korras kosutavat puhkust. Jumal tänatud, et teisipäeva õhtul lendame Balile!

Ma ei ole endale siiani seda puhkusele lendamist lõpuni visualiseerunud - väsinud ja rahutute jalgade sündroomi põdev mudilane kitsas ja umbes ning rahvast täis lennukis. Õnneks ainult neli tundi lendu. 

Tööst nii palju, et detailidesse parem ei lasku (lugejate hulgas on palju lapsevanemaid), ma vist ei tohigi, aga ei jõua enam nende tuuleveskitega lahinguid pidada, pealegi üksikindiviid ei SUUDA organisatsiooni üldist õhustikku ja töökultuuri muuta. Ma sain sellest ammu aru, õnneks olen vanusega palju rahulikumaks ja kannatlikumaks muutunud - ajan vaikselt ja salaja omi asju, samas teistega võitlemata ja sõnaliselt argumenteerimata. Ei tea, kas see kunagi midagi kuskil ka muudab, aga vähemalt on südametunnistus puhas, et teen asju nagu peab, mitte nagu lihtsam ja mugavam. 

Käisime emaga nädalavahetusel kuninglikus vesiravilas. Minu suurenumbrilise sünnipäeva puhul kinkisid kohalikud sõbrad 600 dollari väärtuses spaa kinkekaardi. Olin väga liigutatud, sest ise enda peale seesugust summat kulutada ei raatsiks. Kuigi vahepeal ju võiks? 

Uskumatu, ma SUUDAN end päris mitmeks tunniks mõtetest vabaks teha ja välja lülitada! Nautida pehmeid puudutusi, mahedat muusikat ja mitte mõelda ühegi asja peale. Selletaolist mitmetunnist lõõgastust pole ammu oma kehal kogenud. Pärast spaasessiooni oli tunne, et olen taassündinud. Pehme ja kortsudest silutud, stress teise inimese käesoojusega kehast välja silutud. Kindlasti parem inimene kui enne!

Minu diplomiõpe on täpselt poole peal. Tahaks väga augustiks kaheaastasega õppega ühele poole saada, ja seda vaid aastaga, aga näib, et sellises rütmis võib oktoobri-novembrini aega minna. Ikkagi väärt saavutus ja teen endale selle eest pika-pika pai. Vahepeal, harva, mõnel õhtul tahaks diivanil lösutada ja My Kitchen Rules'i vaadata, aga lohistan oma õppetöö vastu protestiva vaimu ja väsinud keha kööki laua taha ja kukun kodutöid tegema...Sa ei kujuta ette, kui suur eneseületus see on! Eriti kui oled terve päev kära-müra sees olnud, füüsiliselt rassinud,  sinu enda laps tõmbab viimase mahlapiisakese välja ja siis peaks veel mingit mõistlikku teksti paberile panema. 

Mul on kaks teemat peas, millest järgmisel korral kirjutada: üks on Eesti abielude success rate ja muud huvitavad küsimused, mida minult minu päritolu teemal küsitakse, teine Austraalia riigi resoluutsus vaktsiinide osas - no jab, no pay ja mis mina sellest arvan.