Otse põhisisu juurde

Kuidas ma pidevalt tööl muhku norin

Mul on veidi imelik ja piinlik sellistest asjadest kirjutada, sest noh, elame ja asume ikkagi uhkes heaoluühiskonnas ja kohati tunduvad ette juhtuvad probleemid ja konfliktid kuidagi Kolmanda Maailma teema...sest Austraalias ei saa ometi selliseid asju toimuda. Mõtlesin, et ei kirjuta enam tööst blogisse kunagi mitte midagi, aga KÕIK SEE vajab aeg-ajalt väljalaskmist, sest vastasel juhul ei saa minu rectus capitis major (kaela ülemise osa, pea liikumise eest vastutav väikelihas) kunagi terveks, sest stressi on pidevalt ja suures koguses ja kui seda veel mitte välja elada...Parem end anonüümselt eesti keeles välja elada ja ilusa naeratava näoga tööle minna, et ei peaks vaeste austraallaste kallal pidevalt nokkima. 

Igatahes, umbes kaks nädalat pärast oma töölepingu alustamist märkasin, et meie vanuserühma liivakast haiseb kahtlaselt kassi uriini ja jms väljaheidete järgi. Uurisin töökaaslastelt maad ja mulle selgitati, et muidugi haiseb liivakast selle kassisita ja -kuse järgi, sest mingit katet liivakastil pole? Naabruskonna hulkuvad kassid käivad aovalguses end meie liivakastis kergendamas. Kuidas pole katet, imestusin ja lubasin keskuse juhatajaga tõsise jutuajamise maha pidada, et ta selle kiireloomulise probleemiga tegelema hakkaks. 

Meie vanuserühm on kuni kaheaastased lapsed, pooled neist on kõiki asju suhu toppivad lapsed. Kuidas saab nii ükskõikselt käituda, probleemist teada ja kõike eirata ning mitte midagi ette võtta? Kus on teie duty of care, inimesed? Eetikakoodeksi alusel peaksime laste heaolu eest seisma ja kui midagi nende heaolu/tervist kahjustab, oleme kohustatud midagi ette võtma ja olukorda lahendama, mitte külma kõhuga pealt vaatama, kuidas lapsed reostunud liiva peotäite kaupa suhu topivad. 

Rääkisin juhatajaga. Rääkisin juhataja ülemusega. Võtsin üldkoosolekul sõna. Rääkimisest läks mööda nädal. Teine. Kolmas. Ütlesin oma ülemusele, et ma panen avalduse lauale, kui selles osas täna midagi ei toimu, ma ei taha sellesse kaasatud olla ja see on minu põhimõtetega vastuolus. Sain aru, et räägin seintega ja keegi ei hooli. Leidsin erinevatest kuuridest ja ruumidest igasugu kilejuppe ja katsin 10 ruutmeetrit väikeste jupikestega kinni. Panin igasugused asjad ka peale, et lapsed liivani ei pääseks. Töökaaslased pooldasid minu initsiatiivikust, aga null inimest tuli mind abistama. 

Mingi hetk palkas meie mittetulundusorganisatsiooni peakontor kvaliteedispetsialisti. Ta hakkas meie juures igasugu vaatlusi tegema ja esimene asi, mis tema silma häirima hakkas, oli erinevamõõduliste kilejuppidega kinni kaetud liivakast. Ta ründas mind üsna otsekohesel moel, sest kõik teised näitasid näpuga minu poole: "Viktoria tegi, küsi tema käest!" Nii ma siis seletasingi, et liiv on kassi väljaheidete rohke ja lapsed ei tohi sellises liivas mängida, rääkimata veel selle suhu panemisest. Liivakasti kinni katmise eesmärk on laste eemalehoidmine reostunud liivast.  

Kvaliteediametnik kortsutas kulmu, tõi esile mitmeid seadusi ja litsentsi saamise punkte ja küsis, kas ma olen ikka kõiki lapsevanemaid, linnavalitsust INDIVIDUAALSELT teavitanud, et lastele mõeldud ruutmetraaž on tänu kinnikaetud alale vähenenud. Ma pean sellele kinni pandud alale mingi aia ümber panema ja kõiki asjasse puutuvaid kirjalikult teavitama. Sealhulgas riigiametit, mis tegevlubasid väljastavad. Ametnik soovitas mul liivakast lahti teha ja lasta päikesel see "puhtaks" steriliseerida ning edaspidi taoliste pseudoprobleemidele tähelepanu mitte pöörata!

Siis ärkas keskuse juhataja. Arvas, et MA peaksin selle liivakasti ikkagi ära puhastama. Kõndis uhkel sammul minu juurde ja palus kodus pärast tööd erinevaid soodsaid variante uurida, kuidas liivakasti puhastada - et ma saaksin selle mingil vaiksel päeval ise ära teha. Ma olin teadlik, et olen rase ja kassi väljaheidetega ei tahtnud tol hetkel küll kokku puutuda, ma võin uurimustööd teha, aga reaalselt liiva vahetama ja midagi kaevama asuda või liiva käsitsi läbi sõeluma...selleks ma polnud valmis. Uurisin variante, aga ega seal muud ei ole, kui liiv välja vahetada ja edaspidi kinni katta, võid lasta päikesel ja soolal koosmõjuda, aga seda peetakse väheefektiivseks meetodiks. Õnneks seekord pääsesin, sest kogu meie mänguväljak läks remonti, kaasa arvatud väga austatud liivakast! 

Siit minu eluline õppetund. Proaktiivsus ja oma põhimõtetele kindaks jäämine maksab kurjalt kätte. Kui näed probleemi, siis pigem madalat profiili hoida, sest see osatakse väga osavalt AINULT SINU probleemiks pöörata. 



Kommentaarid

  1. Täitsa uskumatu :D nii ükskõik tundub kõigil olevat või siis on kõik nii keeruliseks aetud seal et keegi ei viitsi jamada :S õudne, ega jah üksi ei jõua seal kõigi vastu võidelda

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei arva, et ma üksinda selliste asjade eest seisan, ma olen endale siiski mõningaid mõttekaaslasi leidnud, aga kuidagi on organisatsiooni üldine kliima inimeste igasuguse initsiatiivikuse ja pealehakkamise tapnud ja inimestel on lihtsam vanaviisi teha...

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…