Otse põhisisu juurde

Kuidas ma pidevalt tööl muhku norin

Mul on veidi imelik ja piinlik sellistest asjadest kirjutada, sest noh, elame ja asume ikkagi uhkes heaoluühiskonnas ja kohati tunduvad ette juhtuvad probleemid ja konfliktid kuidagi Kolmanda Maailma teema...sest Austraalias ei saa ometi selliseid asju toimuda. Mõtlesin, et ei kirjuta enam tööst blogisse kunagi mitte midagi, aga KÕIK SEE vajab aeg-ajalt väljalaskmist, sest vastasel juhul ei saa minu rectus capitis major (kaela ülemise osa, pea liikumise eest vastutav väikelihas) kunagi terveks, sest stressi on pidevalt ja suures koguses ja kui seda veel mitte välja elada...Parem end anonüümselt eesti keeles välja elada ja ilusa naeratava näoga tööle minna, et ei peaks vaeste austraallaste kallal pidevalt nokkima. 

Igatahes, umbes kaks nädalat pärast oma töölepingu alustamist märkasin, et meie vanuserühma liivakast haiseb kahtlaselt kassi uriini ja jms väljaheidete järgi. Uurisin töökaaslastelt maad ja mulle selgitati, et muidugi haiseb liivakast selle kassisita ja -kuse järgi, sest mingit katet liivakastil pole? Naabruskonna hulkuvad kassid käivad aovalguses end meie liivakastis kergendamas. Kuidas pole katet, imestusin ja lubasin keskuse juhatajaga tõsise jutuajamise maha pidada, et ta selle kiireloomulise probleemiga tegelema hakkaks. 

Meie vanuserühm on kuni kaheaastased lapsed, pooled neist on kõiki asju suhu toppivad lapsed. Kuidas saab nii ükskõikselt käituda, probleemist teada ja kõike eirata ning mitte midagi ette võtta? Kus on teie duty of care, inimesed? Eetikakoodeksi alusel peaksime laste heaolu eest seisma ja kui midagi nende heaolu/tervist kahjustab, oleme kohustatud midagi ette võtma ja olukorda lahendama, mitte külma kõhuga pealt vaatama, kuidas lapsed reostunud liiva peotäite kaupa suhu topivad. 

Rääkisin juhatajaga. Rääkisin juhataja ülemusega. Võtsin üldkoosolekul sõna. Rääkimisest läks mööda nädal. Teine. Kolmas. Ütlesin oma ülemusele, et ma panen avalduse lauale, kui selles osas täna midagi ei toimu, ma ei taha sellesse kaasatud olla ja see on minu põhimõtetega vastuolus. Sain aru, et räägin seintega ja keegi ei hooli. Leidsin erinevatest kuuridest ja ruumidest igasugu kilejuppe ja katsin 10 ruutmeetrit väikeste jupikestega kinni. Panin igasugused asjad ka peale, et lapsed liivani ei pääseks. Töökaaslased pooldasid minu initsiatiivikust, aga null inimest tuli mind abistama. 

Mingi hetk palkas meie mittetulundusorganisatsiooni peakontor kvaliteedispetsialisti. Ta hakkas meie juures igasugu vaatlusi tegema ja esimene asi, mis tema silma häirima hakkas, oli erinevamõõduliste kilejuppidega kinni kaetud liivakast. Ta ründas mind üsna otsekohesel moel, sest kõik teised näitasid näpuga minu poole: "Viktoria tegi, küsi tema käest!" Nii ma siis seletasingi, et liiv on kassi väljaheidete rohke ja lapsed ei tohi sellises liivas mängida, rääkimata veel selle suhu panemisest. Liivakasti kinni katmise eesmärk on laste eemalehoidmine reostunud liivast.  

Kvaliteediametnik kortsutas kulmu, tõi esile mitmeid seadusi ja litsentsi saamise punkte ja küsis, kas ma olen ikka kõiki lapsevanemaid, linnavalitsust INDIVIDUAALSELT teavitanud, et lastele mõeldud ruutmetraaž on tänu kinnikaetud alale vähenenud. Ma pean sellele kinni pandud alale mingi aia ümber panema ja kõiki asjasse puutuvaid kirjalikult teavitama. Sealhulgas riigiametit, mis tegevlubasid väljastavad. Ametnik soovitas mul liivakast lahti teha ja lasta päikesel see "puhtaks" steriliseerida ning edaspidi taoliste pseudoprobleemidele tähelepanu mitte pöörata!

Siis ärkas keskuse juhataja. Arvas, et MA peaksin selle liivakasti ikkagi ära puhastama. Kõndis uhkel sammul minu juurde ja palus kodus pärast tööd erinevaid soodsaid variante uurida, kuidas liivakasti puhastada - et ma saaksin selle mingil vaiksel päeval ise ära teha. Ma olin teadlik, et olen rase ja kassi väljaheidetega ei tahtnud tol hetkel küll kokku puutuda, ma võin uurimustööd teha, aga reaalselt liiva vahetama ja midagi kaevama asuda või liiva käsitsi läbi sõeluma...selleks ma polnud valmis. Uurisin variante, aga ega seal muud ei ole, kui liiv välja vahetada ja edaspidi kinni katta, võid lasta päikesel ja soolal koosmõjuda, aga seda peetakse väheefektiivseks meetodiks. Õnneks seekord pääsesin, sest kogu meie mänguväljak läks remonti, kaasa arvatud väga austatud liivakast! 

Siit minu eluline õppetund. Proaktiivsus ja oma põhimõtetele kindaks jäämine maksab kurjalt kätte. Kui näed probleemi, siis pigem madalat profiili hoida, sest see osatakse väga osavalt AINULT SINU probleemiks pöörata. 



Kommentaarid

  1. Täitsa uskumatu :D nii ükskõik tundub kõigil olevat või siis on kõik nii keeruliseks aetud seal et keegi ei viitsi jamada :S õudne, ega jah üksi ei jõua seal kõigi vastu võidelda

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei arva, et ma üksinda selliste asjade eest seisan, ma olen endale siiski mõningaid mõttekaaslasi leidnud, aga kuidagi on organisatsiooni üldine kliima inimeste igasuguse initsiatiivikuse ja pealehakkamise tapnud ja inimestel on lihtsam vanaviisi teha...

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Tai puuviljade valikust: rambutanid, mangustanid ja muud pudulojused

Eraldi peatüki otsustasin pühendada Tai puuviljadele, sest need väärivad kajastamist. Keskmiselt värskete puuviljade turult võib leida muuhulgas ka selliseid Eestis tuntud puuvilju nagu: banaan, arbuus, mango, kiivi, papaia, ananass, mandariin, pomelo,viinamari, õun (viimased tunduvad neil sisse imporditud, sest igal pool, kus õunu müüakse, on nad sellistes ümbristes ja karpides nagu oleks kuskilt mujalt sisse toodud). Need teada tuntud puuviljad moodustavad kõigest valikust heal juhul ühe kolmandiku. Ülejäänud on: rambutanid,mangustanid, longanid, duurianid, guajaavid, noinad, lam-jaid, Tai kiivid ja muud taolised puuviljad, mida me nägime esimest korda elus. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Reisi alguses eksperimenteerisime puuviljadega päris tihti, ostsime seda ja toda, kolmandat ja neljandat, kulutades puuviljade peale (mis meeste meelest pole mingi toit!) sajad bahtid. Kui hotelli jõudsime ja puuviljad ära maitsesime, veendusime, et jääme siiski klassikaliste puuviljade ...

Tutvumine maailma suurimate roomajatega

Siiani olime soolavee krokodille (Crocodylus porosus) näinud vaid muuseumis topise ning looduspargis akvaariumisse pistetud kujul. Kolmapäeval otsustasime nende kurikuulsate elukatega lähemalt tutvuda ja sõitsime Darwinist välja Adelaide Riverile. Seal pakub mitu erinevat ettevõtet niinimetatud hüppavate krokodillide kruiise. Turistikas küll, aga tundus parim viis nende olendite nägemiseks vabas looduses. Soolavee krokodillid on maailma suurimad roomajad. Isasloomad võivad kasvada rohkem, kui 6 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 1200 kg. Suurim mõõdetud emasloom on 4,2 meetri pikkune. Soolavee krokodillide populatsioon on küll ohustatud või ka juba hävinud Kagu-Aasia riikides ja Indias, kuid Põhja-Austraalia ja Paapua Uus- Guinea aladel see liik ohustatud ei ole.  Oletatavasti elab Austraalia rannikualal, Broomeist kuni Queenslandini enam kui 100 000 täiskasvanud isendit. Wet seasoni ehk vihmaperioodil liiguvad krokodillid jõgesid ja ojasid mööda sisemaale ja neid võib kohata mer...