Otse põhisisu juurde

Tööinimese argihala

Ütlesin juhatajale, et mis see olgu, ma olen juba tükk aega selles keskuses töötanud, aga kõige varasemat vahetust pole kunagi saanud. 6:30 vahetus on minule, rasedale, väga soodne, sest lõpetan oma tööpäeva kell 15 ja jõuan veel arstide vahet joosta, pojaga aega veeta, koera jooksutada, kodu koristada ja õhtusööki valmistada. 

Sain mis tahtsin. 

Täna lubatakse ööseks +3. Mul on täielik paanika ja ma mõtlen, kuidas ma hommikul kell 5:30 soojast magamistoast hundilauta ehk vannituppa saan? Kuidagi valguskiirusel? Nii et ei peaks seda karget talveõhku enda pehmel ja tundlikul nahal tundma! Vaatan oma unist ja kerra keeranud meest, ja tahaks teda väga ahistada, aga südametunnistus ei luba...las põõnab veel tunnikese. 

See on kindlasti päeva parim osa: tulikuum dušs, mis paneb keha vähikombel punetama. Tuled välja ja jaaaa - võrdleksin kuuma duši alt väljaronimist jääauku hüppamisega. Tõmbad kaitsva päevakreemi näkku, hõõrud keha mandliõliga, kiirelt kikkis kehaosad kasukasse, sokid jalga. Vaikselt-vaikselt  läbi koridoride, et kergunes olevad pereliikmed oma tudumaale jääksid ja ukse kriuksumisega neid mitte ärkvele ajada.

Tunnistan, et töötamine võtab hetkel võimust ja sööb suurema osa energiast. No ja rasedus ka muidugi, kolme nädala pärast on ju pool tehtud! Kõik need 17+ nädalad on kuidagi ruttu läinud. Isegi kõht mahub veel tavalistesse teksastesse, kuigi vahel, kui istun ja need liiga ümber on, annab väike kõhuelanik enda ebamugavusest jäsemelöögiga teada. Daniel omandab helikiirusel igasuguseid tarvilikke elunippe, nagu tunneks, et läheb varsti vaja: kuidas nõusid pesta, mänguasjadel patareisid vahetada, endale asju külmkapist võtta, jalanõusid jalga panna, mähkmeid vahetada, koeraga jalutada. Ah, ta on üldse nii armas, et vahepeal võtab täitsa sõnatuks. 

Minu paljud jooksvad töömured on lahendunud, hetkel naudin täiega tööl käimist. Asjad on organiseeritud, tiim töötab koos suurepäraselt ja lapsed...heh, neil on alati miskit varuks! Ma olen oma rühma lastesse hullult kiindunud ja ära minemine saab raske olema. 

Reedel ehmatasin oma töökaaslased surnuks, sest pea hakkas ringi käima ja viskasin põrandale pikali, sest ma ei saanud väga hästi hingata, sest kuramuse konditsioneer oli +104 peal ja undas kuuma auru välja. Lisada juurde veel ka madalavõitu raud ja vererõhk. Olukorrale lisasid draamatilisust minu slaavilikud krokodillipisarad (loe: emotsionaalsed rasedapisarad). Hea, et kiirabit veel välja ei kutsutud. Õnneks suutsime mind värske õhu kätte toimetada ja olukord lahenes kümne minuti pärast totaalselt minu kasuks. Sain hingamisprobleemist ja pearinglusest jagu. 

F#cking high ehk söömise - ja mõnulemise väljasõit Busseltoni: 






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust