Otse põhisisu juurde

Mida teeme ja mis igapäevaleiba tarbime?

Andres on pärast teist isa-poja kvaliteetpäeva siruli maas juba kell kaheksa õhtul. Sel ajal kui ma tööl olin,  käisid poisid SciTechis Toddlerfestil ja isa on vist sellest üritusest rohkem läbi kui poeg. Aga mõlemal oli uurimist: igasugu robotid, plataarium, kanad ja kuked (Danielil on suur linnuarmastus), helendavad ruumid ja palju muud poisilikku. 

Tundub, et tavalised pikad ja ajuväsitavad tööpäevad pole kodus olemisega eriti võrreldavad. Koormused on erinevad - tööl väsib aju, kodus keha! Mu aju puhkab hetkel Tšaikovskit kuulates ja koolitöid vorpides. Aaajah, minu piinarikas kooli lõpusirge juba paistab...siis hakkab täiskohaga blogijaks, sest nii palju vaba aega tekib!? 

Tööl on veel üheksa nädalat jäänud. Järgmistel nädalatel osalen päris huvitavatel erialastel üritustel, mille eest on firma päris hea kopika välja käinud. Kuna kolmapäeva õhtul avatakse meie uus loodus-ja keskkonnasõbralik mänguväljak, siis selleks puhuks on keskusesse Perthi auväärne meedia kohale kutsutud...mitte muidagi meie pärast, vaid sellepärast, et mänguväljakut avab Carla Rinaldi. Kes Reggio Emilia pedagoogilisest filosoofiast midagi jagab (võid aimu saada kui sisestad Pintresti Reggio Emilia inspired), mina olen sellest hetkel nii vaimustuses ja usun, et lapsed õpivad läbi lihtsate asjade ning õpikeskkond (olgu selleks kodu või keskus) ja selle olustik mängivad selles ülisuurt rolli, saavad aru, et tegemist on maailma tasemel ja igati tunnustatud professionaaliga. Pärast pidulikku avamist on meil Carlaga kahetunnine VIP masterklass, kus saame nippe, ideid ja inspiratsiooni. Noh, ja autogramme raamatusse ka muidugi! 

Eile käisime perekondlik jalutuskäigul ja Daniel veetis 15 minutit väikesi kivikesi noppides ning neid kanalisatsiooniauku loopides - see on tõendiks, et lapsi huvitavad ja paeluvad väga lihtsad ja argised looduslikud asjad ning õppimiseks pole sugugi vaja igasugu vilkuvaid ning sädelevaid plastmassjubinaid. Võlu peitub lihtsates asjades. 

Augusti teisel nädalavahetusel toimub Perthis suur konverents, mida meie peakontor korraldab ja millele on kõik meie töötajad registreeritud 2015 WA Early Childhood Education and Care Conference. Firma maksis 550-880 dollari suurused osalustasud kinni ja osalemise eest lubati veel vaba päev anda. Kava on päris tihe, pean veel enda jaoks selgeks mõtlema, mis mind huvitab ja mida kuulda/näha ja milles osaleda tahaksin. 

Teemakohaseid illustratsioone pole, aga panen pilte meie pühapäevasest koossöömisest. Vabandab oma etteulatava pugu pärast, ausõna see pole bratwurstist, mida saksapärases Elmarsis sõime, vaid puhas kuuenda rasedakuu tunnus. Emaga ja ämma ning vanaemaga ühe katuse all kooseksisteerimisest ja elamisest tuleb üks eraldi peatükk - üldse mitte intrigeeriv ja konfliktne, vaid idülliline ja muinasjutuline.  


Meie immigrandipere Mehhiko-USA piiril 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust