Midagi muud siia piltide juurde ei oska lisada, et kui ilmad hakkavad vaikselt ja tasapisi paremuse poole minema ja õhus on kevadet tunda. Kuna meie väikemehe lemmikväljendiks on hetkel "v park", siis üritame igal võimalusel loodusesse minna ja seal viibida. Seal on ju tohutu kollektsioon avastamata ja kellegi poolt kasutamata mänguasju: käbid, kivid, roikad-toikad, kännud, kõrred, poriloigud, elusad teod ja ussikesed.
Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks. Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...
Lahedad pildid :)
VastaKustuta