Prioriteetide küsimus: kas õppida, koristada, süüa teha, blogida või minna magama, sest Daniel on parasjagu lõunaund tegemas? Ma vihkan end südamepõhjani, kui umbes 10-15 minutit enne kui ta lõunaunest ärkab, tuleb minul räige uni peale. Samas vihkan ma end hullemini, kui ma tund või kaks päeval maha magan. Ärgates on alati selline tunne justkui peaks päeva algusest peale alustama: hammaste ja näo pesemine, tualetikülastus, hommikusöök...
Käisin eelmisel nädalal ühel erialasel konverentsil ja kolmapäeva hilisõhtul oli meil konverentsi peaesinaja Carla Rinaldiga eraviisiline seminar, millest kõige enam jäi kõlama ja meelde, et lapsed on inimkonna helgemad ja paremad esindajad. Kui ma seda väljendit oma pere konteksti panen, pean sellega sajaprotsendiliselt nõustuma! Meie väike sell on küll veidi tasakaalutu ja üliemotsionaalne, aga samas äärmiselt abivalmis, siiras ja heatahtlik. Mis täiskasvanu imeks tolmu kasutatud asjade poes müügis oleva tolmuimejaga? Või pakuks pool oma küpsisest poes temast mööda minevale beebile? Või annaks karbitäie rasvakriite tõrksale tüdrukule, kes just minut aega tagasi tema käest raamatud ära võttis? Või lehvitaks sõbralikult autojuhile, kes teda üle tee laseb?
Mitte just iga täiskasvanu, eks? Aga lapsed teevad oma siirusega uskumatuid asju. Laps sulatab oma armsusega kõik jäätunud südamed ja äratab üles väsinud kehad.
Kui ta tuleb ja ütleb maailma mesimagusama häälega "emmmmme" ja paneb käed sinu ümber, mis sest, et vahepeal sarnaneb see "emme" "elmo-ämmmbli-emme" ristsugutisele ja täpselt ei saagi aru, kas ta räägib sinust, Elmost või ämblikust.
Andres rääkis, kuidas kaks nädalat lapsega kodus olemine on olnud võrratu ja stressimaandav kogemus, mida peaks ikka aeg-ajalt tegema ja oma plaanidesse võtma. Siit koorub ka uus teema, millele tahaksin veidi blogimahtu pühendada: miks mina oma last, kes oktoobris kaheaastaseks saab, ikka veel lasteaeda ei pane. Ise olen ju kasvataja ja ma näen, kui kasulik on lastel lasteaias käia.
Sel teemal on äärmiselt palju küsimusi küsitud ja ühel heal õhtul panen oma seisukoha selgesõnaliselt kirja, ausõna!
Ma olen võtnud range positsiooni teisi lapsevanemaid mitte halvustama ja nende valikuid mitte kritiseerima, sest ausalt öeldes ei puuduta see mind ja elu on mulle nii palju õppetunde andnud, et asjad pole kunagi must-valged. Eriti veel lapsekasvatamise teaduses! Selle pärast kutsuksin üles mind halvustavaid inimesi teiste inimeste vaateid ja kasvatusmeetoteid aktsepteerima ja oma energiat sellele mitte raiskama.
Mitte just iga täiskasvanu, eks? Aga lapsed teevad oma siirusega uskumatuid asju. Laps sulatab oma armsusega kõik jäätunud südamed ja äratab üles väsinud kehad.
Kui ta tuleb ja ütleb maailma mesimagusama häälega "emmmmme" ja paneb käed sinu ümber, mis sest, et vahepeal sarnaneb see "emme" "elmo-ämmmbli-emme" ristsugutisele ja täpselt ei saagi aru, kas ta räägib sinust, Elmost või ämblikust.
Andres rääkis, kuidas kaks nädalat lapsega kodus olemine on olnud võrratu ja stressimaandav kogemus, mida peaks ikka aeg-ajalt tegema ja oma plaanidesse võtma. Siit koorub ka uus teema, millele tahaksin veidi blogimahtu pühendada: miks mina oma last, kes oktoobris kaheaastaseks saab, ikka veel lasteaeda ei pane. Ise olen ju kasvataja ja ma näen, kui kasulik on lastel lasteaias käia.
Sel teemal on äärmiselt palju küsimusi küsitud ja ühel heal õhtul panen oma seisukoha selgesõnaliselt kirja, ausõna!
Ma olen võtnud range positsiooni teisi lapsevanemaid mitte halvustama ja nende valikuid mitte kritiseerima, sest ausalt öeldes ei puuduta see mind ja elu on mulle nii palju õppetunde andnud, et asjad pole kunagi must-valged. Eriti veel lapsekasvatamise teaduses! Selle pärast kutsuksin üles mind halvustavaid inimesi teiste inimeste vaateid ja kasvatusmeetoteid aktsepteerima ja oma energiat sellele mitte raiskama.
Kommentaarid
Postita kommentaar