Otse põhisisu juurde

Kodus olemise plussid

Prioriteetide küsimus: kas õppida, koristada, süüa teha, blogida või minna magama, sest Daniel on parasjagu lõunaund tegemas? Ma vihkan end südamepõhjani, kui umbes 10-15 minutit enne kui ta lõunaunest ärkab, tuleb minul räige uni peale. Samas vihkan ma end hullemini, kui ma tund või kaks päeval maha magan. Ärgates on alati selline tunne justkui peaks päeva algusest peale alustama: hammaste ja näo pesemine, tualetikülastus, hommikusöök...

Käisin eelmisel nädalal ühel erialasel konverentsil ja kolmapäeva hilisõhtul oli meil konverentsi peaesinaja Carla Rinaldiga eraviisiline seminar, millest kõige enam jäi kõlama ja meelde, et lapsed on inimkonna helgemad ja paremad esindajad. Kui ma seda väljendit  oma pere konteksti panen, pean sellega sajaprotsendiliselt nõustuma! Meie väike sell on küll veidi tasakaalutu ja üliemotsionaalne, aga samas äärmiselt abivalmis, siiras ja heatahtlik. Mis täiskasvanu imeks tolmu kasutatud asjade poes müügis oleva tolmuimejaga? Või pakuks  pool oma küpsisest poes temast mööda minevale beebile? Või annaks karbitäie rasvakriite tõrksale tüdrukule, kes just minut aega tagasi tema käest raamatud ära võttis? Või lehvitaks sõbralikult autojuhile, kes teda üle tee laseb? 

Mitte just iga täiskasvanu, eks? Aga lapsed teevad oma siirusega uskumatuid asju. Laps sulatab oma armsusega kõik jäätunud südamed ja äratab üles väsinud kehad. 

Kui ta tuleb ja ütleb maailma mesimagusama häälega "emmmmme" ja paneb käed sinu ümber, mis sest, et vahepeal sarnaneb see "emme" "elmo-ämmmbli-emme" ristsugutisele ja täpselt ei saagi aru, kas ta räägib sinust, Elmost või ämblikust. 

Andres rääkis, kuidas kaks nädalat lapsega kodus olemine on olnud võrratu ja stressimaandav kogemus, mida peaks ikka aeg-ajalt tegema ja oma plaanidesse võtma. Siit koorub ka uus teema, millele tahaksin veidi blogimahtu pühendada: miks mina oma last, kes oktoobris kaheaastaseks saab, ikka veel lasteaeda ei pane. Ise olen ju kasvataja ja ma näen, kui kasulik on lastel lasteaias käia. 

Sel teemal on äärmiselt palju küsimusi küsitud ja ühel heal õhtul panen oma seisukoha selgesõnaliselt kirja, ausõna! 

Ma olen võtnud range positsiooni teisi lapsevanemaid mitte halvustama ja nende valikuid mitte kritiseerima, sest ausalt öeldes ei puuduta see mind ja elu on mulle nii palju õppetunde andnud, et asjad pole kunagi must-valged. Eriti veel lapsekasvatamise teaduses! Selle pärast kutsuksin üles mind halvustavaid inimesi teiste inimeste vaateid ja kasvatusmeetoteid aktsepteerima ja oma energiat sellele mitte raiskama. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust