Otse põhisisu juurde

See õppimine on üks tõeline vaimunuhtlus, kas pole?

Aju kiilus poole koolitöö pealt kinni ja ma tahan enda frustratsiooni kuskil välja elada. 

Andres ei jõua enam ära kuulata, kui ebaloogilise ülesehitusega ja mahukas minu õppeprogramm on. Hetkel näen vaeva kooperatiivsete käitumismustrite väljatöötamise kallal ehk kuidas lapse käitumishäireid vaadelda, registreerida ja käitumise muutmise plaani koostada ja ellu viia. 

Selle aine raames pean välja töötama käitumise muutmise plaani ja lastevanematega KAKS kohtumist korraldama, kus presenteerin nende lapse probleemset käitumist ja variante, kuidas seda parandada. Ma olen õnneks täiskohaga töötaja ja mind ei tunta selles asutuses vaid 2,5 tundi nädalas kätt prooviva praktikandina...aga kuigi ma olen selles autoriteetses positsioonis, kus lapsevanematega on tekkinud usalduslikud partnersuhted, siis kurjam... Ma närveerin, et pean kellegi lapse kohta mingeid põhjapanevaid järeldusi tegema ja hinnanguid andma. Ja seda veel teisele inimesele otse välja ütlema. 

Mis mind selle aine juures marru ajab, on see et kuigi reaalselt on mul 240 praktikatunde selle vanuserühmaga ja ametlikult on need kõik ammu sooritatud (jaotatud kahe aasta õppe peale siis peaksin kuus 10 tundi tegema), siis kuidas ma saaksin õppiva tudengina olla eksperdi rollis, kes lastevanematele nõu annab? BTW, teie laps on agressiivne ja asotsiaalne ja ma arvan, et tal on autislikke kalduvusi. Te peaksite teda arstile saatma, ta ei allu käitumise korrektsioonile. 

Selliste hinnangute ja vestluste jaoks peaks väheke rohkem teadus-meditsiinilist tausta olema ja muud elukogemust omama. Katsu sa seda õppejõule seletada, kes tahab minu vestlustest lapsevanematega sõnasõnaliselt transkriptsiooni ja teada, mis "diagnoosi" ma lapsele panin? 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…

Oh õudust: väga halvast (eesti) keelest

Kui ma veel tööl käisin, töötasin ühes osakonnas minu ema vanuse Austraalia päritolu naisega. Ta oli muidu hullult tore ja hoolitsev, aga kirjutada ei osanud. Aeg-ajalt küsis minu käest nõu, kuidas pikemaid ja keerulisemaid inglisekeelsed sõnu õigesti kirjutada. Sellised näiteks nagu accommodation, buffet, accidentally, experience, guarantee, ignorance...ja nii edasi. Ega ma, immigrant, asju 100%-lise täpsusega ei tea. Soovitasin tal korduma kippuvate sõnade osas mingid õigekirja seosed luua. Et lõpuks asjad meelde jääksid. 
Ükskord ühel osakonna koosolekul tuli jutuks e-maili kommunikatsioon klientidega ja ülemus pidi nii mõnelegi meelde tuletama, et kirja alustatakse elementaarsetest viisakusväljenditest nagu hello, good morning, evening, afternoon. Sellel samal kokkusaamisel julges boss küsida minu kirjaoskamatu töökaaslase käest, et kuule, miks sa kirjavahetuses kõikide klientide peale karjud? Töökaaslane vaatas selle küsimusele peale bossile altkulmu otsa ja küsis üle, sest ta pol…