Otse põhisisu juurde

See õppimine on üks tõeline vaimunuhtlus, kas pole?

Aju kiilus poole koolitöö pealt kinni ja ma tahan enda frustratsiooni kuskil välja elada. 

Andres ei jõua enam ära kuulata, kui ebaloogilise ülesehitusega ja mahukas minu õppeprogramm on. Hetkel näen vaeva kooperatiivsete käitumismustrite väljatöötamise kallal ehk kuidas lapse käitumishäireid vaadelda, registreerida ja käitumise muutmise plaani koostada ja ellu viia. 

Selle aine raames pean välja töötama käitumise muutmise plaani ja lastevanematega KAKS kohtumist korraldama, kus presenteerin nende lapse probleemset käitumist ja variante, kuidas seda parandada. Ma olen õnneks täiskohaga töötaja ja mind ei tunta selles asutuses vaid 2,5 tundi nädalas kätt prooviva praktikandina...aga kuigi ma olen selles autoriteetses positsioonis, kus lapsevanematega on tekkinud usalduslikud partnersuhted, siis kurjam... Ma närveerin, et pean kellegi lapse kohta mingeid põhjapanevaid järeldusi tegema ja hinnanguid andma. Ja seda veel teisele inimesele otse välja ütlema. 

Mis mind selle aine juures marru ajab, on see et kuigi reaalselt on mul 240 praktikatunde selle vanuserühmaga ja ametlikult on need kõik ammu sooritatud (jaotatud kahe aasta õppe peale siis peaksin kuus 10 tundi tegema), siis kuidas ma saaksin õppiva tudengina olla eksperdi rollis, kes lastevanematele nõu annab? BTW, teie laps on agressiivne ja asotsiaalne ja ma arvan, et tal on autislikke kalduvusi. Te peaksite teda arstile saatma, ta ei allu käitumise korrektsioonile. 

Selliste hinnangute ja vestluste jaoks peaks väheke rohkem teadus-meditsiinilist tausta olema ja muud elukogemust omama. Katsu sa seda õppejõule seletada, kes tahab minu vestlustest lapsevanematega sõnasõnaliselt transkriptsiooni ja teada, mis "diagnoosi" ma lapsele panin? 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...