Elu mujal maailmas

Vaatasime eile ühte SBS'i dokumentaali eutanaasia teemal ja seoses sellega tekkisid mul mõned mõtted, mida tahtsin kirja panna. Kes veel ei ole kuulnud või ei tea, siis eutanaasia on halastussurm või surmaabi, mis on legaalne Belgias, Luksemburgis ja Hollandis. On veel kaks riiki maailmas (Jaapan ja Kolumbia), kus seadusandlus eutanaasia osas on ebamäärane, kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad.  Ma olen end alati üsna uuendusmeelseks pidanud. Siiamaani polnud eutanaasia temaatikasse süvenenud ning sellega kunagi pead vaevanud. Ma pole otseselt selle teenuse sihtrühm ja olen enda jaoks välja töötanud üsna pealiskaudse ja pinnapealse arvamuse, et neil kel seda hädasti vaja - tehku! Minu meelest on "tore" (imelik selliseid omandussõna nõnda morbiises võtmes käsitleda), et maailmas on eutanaasia teenust pakkuvaid riike ja et see kuskil seaduslik on... Seni kuni nägin, kuidas need a...

Kui nüüd töö- ja kooliteemalised postitused välja jätta, siis muust nagu polekski kirjutada?Vanuseliselt olen küll sealmaal, et võiksin teiste nõredate mutikestega terviseteemalisi dialooge pidada: "Mul see puus vajab välja vahetamist..." ja minu armas vestluspartner saaks midagi taolises stiilis vastata: "Ah, mis sa ägised, sul puus täitsa liigub, vaata minu põlve - vot see teeb valu!".  Eks see raseduse viimane osa ongi mööduv etapp ja ma tean, et ükskord saan jälle öösiti magada, kõrgele hüpata ja osavalt mööbli vahel laveerida asju lõhkumata ja ümber ajamata ning ennast vigastamata. Hetkel on küll nii siiber! Siiber selja-, puusa- ja muudest valudest ja meditsiiniliste asutuste külastamisest. Arstivisiite on muidugi riiklikus haiglas kordades vähem kui erahaiglates, selle taga on puhtmajanduslikud põhjused. Maksumaksja ei jaksaks igasugu tobedusi kinni maksta!  Kui nüüd võrrelda erahaigla ja riikliku haigla kogemusi, siis pean nentima, et vana Swani reg...