Otse põhisisu juurde

Eutanaasia teemal

Vaatasime eile ühte SBS'i dokumentaali eutanaasia teemal ja seoses sellega tekkisid mul mõned mõtted, mida tahtsin kirja panna. Kes veel ei ole kuulnud või ei tea, siis eutanaasia on halastussurm või surmaabi, mis on legaalne Belgias, Luksemburgis ja Hollandis. On veel kaks riiki maailmas (Jaapan ja Kolumbia), kus seadusandlus eutanaasia osas on ebamäärane, kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad. 

Ma olen end alati üsna uuendusmeelseks pidanud. Siiamaani polnud eutanaasia temaatikasse süvenenud ning sellega kunagi pead vaevanud. Ma pole otseselt selle teenuse sihtrühm ja olen enda jaoks välja töötanud üsna pealiskaudse ja pinnapealse arvamuse, et neil kel seda hädasti vaja - tehku! Minu meelest on "tore" (imelik selliseid omandussõna nõnda morbiises võtmes käsitleda), et maailmas on eutanaasia teenust pakkuvaid riike ja et see kuskil seaduslik on...

Seni kuni nägin, kuidas need asjad Belgias TEGELIKULT käivad. Mingi pool riiki tahab ju assisteeritud enesetappu teha? Selle filmi peategelased olid järgmised: täies elujõus olev 80-aastane proua, kelle tütar oli kolm kuud tagasi teistpoolsusse läinud ja proua ei suutnud kuidagi leinaga toime tulla. Teiseks tegelaseks oli keskealine mees, kes oli kahe teismelise lapse isa. Ta kaotas oma elutöö: pank võttis tema farmi endale ja ta kannatas krooniliste peavalude käes. Lahenduseks tervisehädale: eutanaasia.  

Ma olin šokeeritud! Ma saan aru vähihaiged ja muud surmale määratud inimesed. Aga kuidas sa, perearstina, kirjutad välja surmasiirupi depressioonis vaevlevale inimesele? Kuidas mõõdad, kas tema kannatused on ikka väljakannatamatud ja elu pole enam elamist väärt? 

Need vestlused perearstiga, kus surmaotsus vastu võeti olid äärmiselt pealiskaudsed ja lühikesed. Läksid enamvähem polikliinikusse ja küsisid surmaabi. Keegi midagi sinult ei küsi, ei nõusta - määrad oma surmakuupäeva ja ei pea isegi perekonnale ning lähedastele teatama. Sest nad võivad ju sind ümber veenma hakata! 

Ma olen siiani hämmingus, et Belgias piisab vaid kolme perearsti "jah-ist". Ei ole mingi psühhiaatri ega muu valdkonna spetsialisti arvamust vaja. Veel üks asi, mis mind mõtlema pani oli see, et tegelikult puudub Belgias igasugune kontroll selle üle, kas inimene on eutanaasiat väärt või ei ole. On küll riiklik komisjon (mille eesotsas on inimene, kes aitas oma emal surra! Arvata on, mis vaadetega ta on), kes vaatleb igat juhtumit PÄRAST otsuse täideviimist. Et mis sellest kasu on? 

Mitte et ma oleksin eutanaasia vastane. Oh ei! Ma arvan, et nõnda liberaalsel kujul on see lihtsalt veidi ekstreemne. 

Kommentaarid

  1. "kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad."

    USAs on osariike, kus "surmaabi" (physician's aided death) on okei: Oregon, Vermont, arvatavasti paar tükki veel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Okei, ma nii üksikasjalikult ei tea jah ja seal saates mainiti, et neid riike on kolm, kus eutanaasia legaalne, igalpool mujal ebaseaduslik. USA on üldse üks veider maa, kus osariigiti võivad nagu öö ja päev olla, seadused seinast seina olla... :) Võtan teadmiseks!

      Kustuta
  2. Samamoodi peaks olema Šveitsis Zürichi kantonis minu teada eutanaasia lubatud. aga päris mõtlemapanev jutt sinult :S

    VastaKustuta
    Vastused
    1. šveitsi kohta olen kusjuures ise kuulnud, et kuskil miskit, aga ei teadnud täpselt. Beneluxi maad on maailmas eutanaasiaturismi poolest küll tuntud ;)

      Kustuta
  3. Hmm, kui kahju, et ma alles täna seda teksti lugesin (pole enam võimalik nii tihti blogisid lapata kui vanasti), oleksin saanud kohe Belgias käies sellest juttu teha ja uurida, mida kohalikud teavad ja arvavad.

    Ma olen sarnaselt sinuga eutanaasia poolt ja lõppkokkuvõttes võiks inimesel olla võimalus väärikalt "ära minna", aga et elujõulistele ja tervetele inimestele sellist võimalust pakutakse, on küll täiesti hoomamatu. Tahaks ka seda saadet näha. Kui sul juhuslikult saate nimi meeles on, palun anna teada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, kas sa seda väljaspool Austraaliat näed ja kas see on täismahus veebis üleval, aga saade peaks olema aadressil http://www.sbs.com.au/news/dateline/story/allow-me-die
      Mina olen eutanaasia poolt, aga minu meelest võiks see asi veidi reguleeritum olla... :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust