Otse põhisisu juurde

Eutanaasia teemal

Vaatasime eile ühte SBS'i dokumentaali eutanaasia teemal ja seoses sellega tekkisid mul mõned mõtted, mida tahtsin kirja panna. Kes veel ei ole kuulnud või ei tea, siis eutanaasia on halastussurm või surmaabi, mis on legaalne Belgias, Luksemburgis ja Hollandis. On veel kaks riiki maailmas (Jaapan ja Kolumbia), kus seadusandlus eutanaasia osas on ebamäärane, kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad. 

Ma olen end alati üsna uuendusmeelseks pidanud. Siiamaani polnud eutanaasia temaatikasse süvenenud ning sellega kunagi pead vaevanud. Ma pole otseselt selle teenuse sihtrühm ja olen enda jaoks välja töötanud üsna pealiskaudse ja pinnapealse arvamuse, et neil kel seda hädasti vaja - tehku! Minu meelest on "tore" (imelik selliseid omandussõna nõnda morbiises võtmes käsitleda), et maailmas on eutanaasia teenust pakkuvaid riike ja et see kuskil seaduslik on...

Seni kuni nägin, kuidas need asjad Belgias TEGELIKULT käivad. Mingi pool riiki tahab ju assisteeritud enesetappu teha? Selle filmi peategelased olid järgmised: täies elujõus olev 80-aastane proua, kelle tütar oli kolm kuud tagasi teistpoolsusse läinud ja proua ei suutnud kuidagi leinaga toime tulla. Teiseks tegelaseks oli keskealine mees, kes oli kahe teismelise lapse isa. Ta kaotas oma elutöö: pank võttis tema farmi endale ja ta kannatas krooniliste peavalude käes. Lahenduseks tervisehädale: eutanaasia.  

Ma olin šokeeritud! Ma saan aru vähihaiged ja muud surmale määratud inimesed. Aga kuidas sa, perearstina, kirjutad välja surmasiirupi depressioonis vaevlevale inimesele? Kuidas mõõdad, kas tema kannatused on ikka väljakannatamatud ja elu pole enam elamist väärt? 

Need vestlused perearstiga, kus surmaotsus vastu võeti olid äärmiselt pealiskaudsed ja lühikesed. Läksid enamvähem polikliinikusse ja küsisid surmaabi. Keegi midagi sinult ei küsi, ei nõusta - määrad oma surmakuupäeva ja ei pea isegi perekonnale ning lähedastele teatama. Sest nad võivad ju sind ümber veenma hakata! 

Ma olen siiani hämmingus, et Belgias piisab vaid kolme perearsti "jah-ist". Ei ole mingi psühhiaatri ega muu valdkonna spetsialisti arvamust vaja. Veel üks asi, mis mind mõtlema pani oli see, et tegelikult puudub Belgias igasugune kontroll selle üle, kas inimene on eutanaasiat väärt või ei ole. On küll riiklik komisjon (mille eesotsas on inimene, kes aitas oma emal surra! Arvata on, mis vaadetega ta on), kes vaatleb igat juhtumit PÄRAST otsuse täideviimist. Et mis sellest kasu on? 

Mitte et ma oleksin eutanaasia vastane. Oh ei! Ma arvan, et nõnda liberaalsel kujul on see lihtsalt veidi ekstreemne. 

Kommentaarid

  1. "kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad."

    USAs on osariike, kus "surmaabi" (physician's aided death) on okei: Oregon, Vermont, arvatavasti paar tükki veel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Okei, ma nii üksikasjalikult ei tea jah ja seal saates mainiti, et neid riike on kolm, kus eutanaasia legaalne, igalpool mujal ebaseaduslik. USA on üldse üks veider maa, kus osariigiti võivad nagu öö ja päev olla, seadused seinast seina olla... :) Võtan teadmiseks!

      Kustuta
  2. Samamoodi peaks olema Šveitsis Zürichi kantonis minu teada eutanaasia lubatud. aga päris mõtlemapanev jutt sinult :S

    VastaKustuta
    Vastused
    1. šveitsi kohta olen kusjuures ise kuulnud, et kuskil miskit, aga ei teadnud täpselt. Beneluxi maad on maailmas eutanaasiaturismi poolest küll tuntud ;)

      Kustuta
  3. Hmm, kui kahju, et ma alles täna seda teksti lugesin (pole enam võimalik nii tihti blogisid lapata kui vanasti), oleksin saanud kohe Belgias käies sellest juttu teha ja uurida, mida kohalikud teavad ja arvavad.

    Ma olen sarnaselt sinuga eutanaasia poolt ja lõppkokkuvõttes võiks inimesel olla võimalus väärikalt "ära minna", aga et elujõulistele ja tervetele inimestele sellist võimalust pakutakse, on küll täiesti hoomamatu. Tahaks ka seda saadet näha. Kui sul juhuslikult saate nimi meeles on, palun anna teada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea, kas sa seda väljaspool Austraaliat näed ja kas see on täismahus veebis üleval, aga saade peaks olema aadressil http://www.sbs.com.au/news/dateline/story/allow-me-die
      Mina olen eutanaasia poolt, aga minu meelest võiks see asi veidi reguleeritum olla... :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…