Eutanaasia teemal

Vaatasime eile ühte SBS'i dokumentaali eutanaasia teemal ja seoses sellega tekkisid mul mõned mõtted, mida tahtsin kirja panna. Kes veel ei ole kuulnud või ei tea, siis eutanaasia on halastussurm või surmaabi, mis on legaalne Belgias, Luksemburgis ja Hollandis. On veel kaks riiki maailmas (Jaapan ja Kolumbia), kus seadusandlus eutanaasia osas on ebamäärane, kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad. 

Ma olen end alati üsna uuendusmeelseks pidanud. Siiamaani polnud eutanaasia temaatikasse süvenenud ning sellega kunagi pead vaevanud. Ma pole otseselt selle teenuse sihtrühm ja olen enda jaoks välja töötanud üsna pealiskaudse ja pinnapealse arvamuse, et neil kel seda hädasti vaja - tehku! Minu meelest on "tore" (imelik selliseid omandussõna nõnda morbiises võtmes käsitleda), et maailmas on eutanaasia teenust pakkuvaid riike ja et see kuskil seaduslik on...

Seni kuni nägin, kuidas need asjad Belgias TEGELIKULT käivad. Mingi pool riiki tahab ju assisteeritud enesetappu teha? Selle filmi peategelased olid järgmised: täies elujõus olev 80-aastane proua, kelle tütar oli kolm kuud tagasi teistpoolsusse läinud ja proua ei suutnud kuidagi leinaga toime tulla. Teiseks tegelaseks oli keskealine mees, kes oli kahe teismelise lapse isa. Ta kaotas oma elutöö: pank võttis tema farmi endale ja ta kannatas krooniliste peavalude käes. Lahenduseks tervisehädale: eutanaasia.  

Ma olin šokeeritud! Ma saan aru vähihaiged ja muud surmale määratud inimesed. Aga kuidas sa, perearstina, kirjutad välja surmasiirupi depressioonis vaevlevale inimesele? Kuidas mõõdad, kas tema kannatused on ikka väljakannatamatud ja elu pole enam elamist väärt? 

Need vestlused perearstiga, kus surmaotsus vastu võeti olid äärmiselt pealiskaudsed ja lühikesed. Läksid enamvähem polikliinikusse ja küsisid surmaabi. Keegi midagi sinult ei küsi, ei nõusta - määrad oma surmakuupäeva ja ei pea isegi perekonnale ning lähedastele teatama. Sest nad võivad ju sind ümber veenma hakata! 

Ma olen siiani hämmingus, et Belgias piisab vaid kolme perearsti "jah-ist". Ei ole mingi psühhiaatri ega muu valdkonna spetsialisti arvamust vaja. Veel üks asi, mis mind mõtlema pani oli see, et tegelikult puudub Belgias igasugune kontroll selle üle, kas inimene on eutanaasiat väärt või ei ole. On küll riiklik komisjon (mille eesotsas on inimene, kes aitas oma emal surra! Arvata on, mis vaadetega ta on), kes vaatleb igat juhtumit PÄRAST otsuse täideviimist. Et mis sellest kasu on? 

Mitte et ma oleksin eutanaasia vastane. Oh ei! Ma arvan, et nõnda liberaalsel kujul on see lihtsalt veidi ekstreemne.