Otse põhisisu juurde

Raseda naise seigad haigla registratuuris

Kui nüüd töö- ja kooliteemalised postitused välja jätta, siis muust nagu polekski kirjutada?Vanuseliselt olen küll sealmaal, et võiksin teiste nõredate mutikestega terviseteemalisi dialooge pidada: "Mul see puus vajab välja vahetamist..." ja minu armas vestluspartner saaks midagi taolises stiilis vastata: "Ah, mis sa ägised, sul puus täitsa liigub, vaata minu põlve - vot see teeb valu!". 

Eks see raseduse viimane osa ongi mööduv etapp ja ma tean, et ükskord saan jälle öösiti magada, kõrgele hüpata ja osavalt mööbli vahel laveerida asju lõhkumata ja ümber ajamata ning ennast vigastamata. Hetkel on küll nii siiber! Siiber selja-, puusa- ja muudest valudest ja meditsiiniliste asutuste külastamisest. Arstivisiite on muidugi riiklikus haiglas kordades vähem kui erahaiglates, selle taga on puhtmajanduslikud põhjused. Maksumaksja ei jaksaks igasugu tobedusi kinni maksta! 

Kui nüüd võrrelda erahaigla ja riikliku haigla kogemusi, siis pean nentima, et vana Swani regionaalhaigla, kus ma hetkel arvel olen, on nagu maailmasõjaaegne. See on muidugi ka põhjus, miks haigla kinni läheb ja selle asemele uus katoliikliku kallakuga riiklik haigla ehitatakse. 

Ma käisin täna haiglas oma glükoosi taluvuse proovi andmas. Kui ma Danieliega rase olin, siis pidin ühetunnist testi tegema, aga kuna meditsiin on vahepeal edasi arenenud, siis leiti, et ühetunnine test pole adekvaatne ja on suure veaprotsendiga, nüüd peavad kõik rasedad hoopis kahetunnist glükoosi taluvuse proovi tegema. 

Võtsin töölt vaba päeva, et selle "suurepärases" seltskonnas patoloogiakliiniku registratuuris veeta! Selle asutuse kliendid jagunesid sel hommikupoolikul kahte suurde rühma: rasedad naised vahemikus 26-28 nädalat ja peksa saanud, end veidi täislasknud kakerdised ning muud uudishimulikud tüübid. 

Üks sellistest tegelastest üritas minuga mingit jututeemat arendada. Olin muidugi ise veidi "ninakas", sest rase unine ja söömata naine pole niikuinii mingi suurem jutumees ja kui see mees end mitmeid kordi kõigi ees munandi piirkonnast kohendas, ei julgenud ma enam tema poole vaadatagi ja vastasin silmsidet omamata üsna tuimalt "jah" ja "ei". 

Näiteid huvitavatest teemaarendustest registratuuris: 

"Kas sul on külm, et sa nõnda istud? Ma võin sulle oma jaki anda!"
"Tänan pakkumast. Ma olen lihtsalt kuri ja näljane inimene."

Pikem mõtlemispaus. 

Pärast esimest vereproovi küsib mees minu käest:
"Kas oli valus ka?"
"Ei olnud."

"Kas sa tahad võib-olla akna juures istuda?"
"Mulle meeldib siin, mulle meeldivad maalid sellel seinal."

"Kas sa oled siis rase või?"
"Jah, ma olen rase."

Lühike mõtlemispaus. 

"Kas lapsel on isa ka?"
Sarkastilisest vastusest poleks see isend aru saanud, vastasin lihtsalt ja lühidalt:
"Jah."

Tüüp kutsus veel haigla kioskisse hängima ja ma ei tea, mis asjad tal seal kubemes elutsesid, et ta neid nii tihti demonstratiivselt kombitsema pidi. Naljakas lihtsalt, et mõned inimesed üldse ei mõika ja ajavad igasugu idiootseid teemasid. 

Eks seal oli omajagu rasedaid ka, kes lahkasid trobikonna inimeste ees oma sünnituslugusid ja ei häbenenud laskumast nüanssidesse ja detailidesse. Mulle hakkas tunduma, et mida pikem sünnitus ja mida rohkem igasugu komplikatsioone selle jooksul juhtus, seda vingem naine oled. Naised keksisid oma eelmiste sünnituste pikkustega nagu see oleks mingi maratoni läbimise aeg...

"Ja siis ütles arst, et minu sünnituskanal on liiga väike."
"Minul oli laps nii suur, et rebestas LOOMULIKU SÜNNITUSE käigus peaaegu kogu naha päraku ja vagiina vahel."
"Mul oli imetamisega probleeme, üks nibu on kergelt sisse poole."

Arvata on, et mingid kahtlased tüübid hakkasid sellise avaliku avameelsuse peale oma kubet kohendama. 
Veidi räsitud hommikukohvita jäänud rase naine (27 nädalat koos, 28. jookseb)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…