Otse põhisisu juurde

Vabast ajast ja töö lõpust

Vaba aega peaks nüüd justkui tonnide viisi olema, sest kepslen vabaduses nagu kitseke kevadisel aasal, aga otsustasin, et blogimise ja mõtlemise ning raamatute lugemise asemel korrastan kõigepealt KÕIK kapid ära, viskan kõik asjad ära, mida pole vähemalt aasta aega kasutanud, sorteerin riided ära ning annetan need kusagile, lõpetan kõik pooleliolevad projektid, pühendan end aiatöödele, hakkan sügavamalt hobide ning käsitööga tegelema ning veedan maksimaalselt palju  vaba aega värskes õhus. Oh seda töötu inimese, lapsega kodus oleva inimese elu! 

Nüüd ongi selline paradoks, et garderoob näeb suhteliselt nukker ja üksluine välja, aga uusi asju ei saa veel peale osta, sest enne peaks umbes 10+ kg alla võtma ja normaalsesse kaalu minema ja trenni tegema hakkama. Seda kõike ei saa vähemalt 8 nädalat teha, sest ma olen veel rase ja  kes see pärast sünnitust kohe jooksma läheb? Ehk siis uue aastani peaks  vaala ülikonnas ja jahukottides ringi käima. 

Rasedus ise on kenasti kulgenud. Üldkokkuvõttes veidi raskem kui eelmine, aga lohutan end pidevalt sellega, et teekonna lõpus paistab valgus ning auhinnaks on mesimagus beebilõhn ning unetud ööd-päevad, millele lisab vürtsi üks krutskeid täis kaheaastane Daniel. 

Töö lõpetasin 25. septembril ära. See oli päris koomiline, kuidas minu keskuse koordinaator mulle väikese kingituse ning lilled üle andis, öeldes, et katsu siis mitte nutma hakata, me teame et oled rasedusega väga emotsionaalseks muutunud. Ma mõtlesin endamisi, et see oli ainuke asi maailmas, mille peale ma ei oleks suutnud ÜHTEGI pisarat välja pigistada. Tõsiselt. Ma nutan päris palju ja väga suvaliste asjade peale.

Eks see asi läks lõpus üsna koledaks, ma mõtlesin vahepeal, et peaks tööandjat Fair Work Ombudsmanile soovitama. Näiteks lõunapausi lühendati 30 minuti peale, mida pidi veetma keskuse piires, sest sind, lõunalolijat, arvestati ratio'sse ja kui riiklik litsensikontroll peale tuli, siis et educator-lapse numbrid korras oleksid, pidid  keskuse territooriumil viibima. 

Minu otsene supervisor näiteks tegi mulle etteheited, et ma pidevalt arstiaegade vahet jooksen. Kolmel korral käisin oma lõuna ajal verd andmas. Mis sest, et kõik need mahtusid minu tunniajase (maksmata) lõuna sisse ning ma ei hilinenud kunagi tagasi. Ükskord ma ei jõudnud veel ruumist välja astuda, kui ta juba mind taga klatšima hakkas, kuidas ma peaksin hoopis terve päeva vabaks võtma, kui mul midagi broneeritud on. Siis kui ma aga tervet päeva (kolm nädalat ette teatamisega) vabaks üritasin saada, sest mul oli ees kahetunnine glükoosi taluvuse proov, öeldi mulle vastuseks, et kas ei saaks hoopis nädalavahetusel arstile minna...

Ühel korral pidin poole tööpäeva pealt haiglasse sõitma ägeda kõhuvaluga, hiljem haiglas selgus, et kõhuvalu põhjuseks oli põiepõletik. Küsisin oma keskuse koordinaatorilt, et kas tohin haiglasse sõita, sest kõhuvalu on tugev ja meenutab menstruatsioonivalu. Vastus selle peale oli originaalne: What are your numbers like? (laste arv) If they are fine, you free to go. 

Pidin selle vastuse peale ära minestama. 

Ja eks see näitas üleüldist suhtumist rasedasse töötajasse.

Teavitasin telefonikõne läbi keskuse juhatajat sellest, et pärast nelja tundi haiglas ootamist lähen hoopis koju, ostan oma ravimid välja ja katsun homseks tööpäevaks vormi saada, mille peale oli ta mind teistele töökaaslastele taga kirunud, et mille kuradima pärast ma siis pärast tööle tagasi ei tulnud?!

Jah, fat ass, tulen haigena tööle ja raban sinu nimel. 

Aga jah, ma ei viitsi sel teemal pikemalt peatuda. See on nüüdseks minevik. Lihtsalt ma leian, et ka siin riigis, Austraalias, leidub mingil määral diskrimineerimist. 

Mis sest, et võtad ühe haiguspäeva üle 3 kuu, samal ajal, kui sinu mõlemad austraallasest töökaaslased puuduvad "tervislikel põhjustel" vähemalt kord nädalas. Ma muutusin juba väga hasartseks, ennustasin oma peas, mis haigusi mu töökaaslased pole VEEL põdenud ja ettekäändena kasutanud. Üks päev lõhkes munasarjas tsüst, teisel päeval oli kurgumandel nii turses, et kahtlustati kasvajat, siis oli jala sirutajalihas veidi paigast, kõhugripp ning ka südameprobleemid andsid ükskord keset tööpäeva tunda. 

Issand, vot selle inimese kehas ma küll olla ei tahaks, kes nii tihti nii tõsiseid haigusi läbi põeb! Tavaliselt muidugi pärast väikest südameseiskumist ollakse järgmisel päeval tööl...

Need samas töökaaslased soovitasid mul oma haiguspäevad viimasel nädalal "välja võtta", sest need lõpparvesse ju ei lähe. Ma ütlesin, et ma olen rase ja vajaksin lisapuhkust küll, kuid ei hakka end haigeks valetama, sest karma is a bitch...Nii läksidki minu haiguspäevad raisku! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust