Otse põhisisu juurde

Neljanda pulma-aastapäeva tähistamine

Kunagi kui mul VEEL oma aega oli ja ainult üks laps oli, siis kirjutasin sellise postituse: 

Tiksun siin oma viimaseid rasedusnädalaid ja kui isegi tahaks mõnesse sügavamasse teemasse süveneda, siis...aju on lõpetanud igasuguse koostöö ning täidab väga primitiivseid funktsioone - kust toitu saab ja kuna jälle pikemalt magada saab, on kõik mille peale hetkel mõelda suudan. Selja taga on üsna intensiivne aasta ja ma pole harjunud ning ealeski osanud ette kujutada, et teise inimese kasvatamine mingis staadiumis mind selliseks laiskloomaks ja juurikaks muudab. 

Eelmisel nädalal oli meil pulma-aastapäev. Nüüdseks on juba neli aastat abielus! Alguses arvutasime, et peaks kolm olema, siis aga saime aru, et ei-ei, ei saa kolm olla. Peaaegu aasta olin rase, kaks aastat on meil laps olnud, nüüd jälle rase. Peab ikka rohkem kui kolm olema. Või on meil lihtsalt asjad väga kiiresti läinud. Tähtpäeva puhul otsustasime end peenete söökide ja jookidega kostitada ning broneerisime laua 33. korrusel asuvas C Restaurant'is. 

Kuigi ausalt öeldes valmistab igasugune pikaajaline istumine mulle hetkel tõsist tagumiku -ja puusavalu, siis pardi-confit'i, ilusa vaate ning hea seltskonna nimel olin võimeline end füüsilisest ebamugavustest läbi närima ning õhtusöögi "välja kannatama". 

Restorani uksest sisse astudes tundsin, et pea käib veidike ringi. Ütlesin veel oma armsale abikaasale, et ei tea, mis värk on, aga maailm liigub. Andres naeris ja ütles, et restoran asub platvorm, mis aeglaselt pöörleb ning õhtu jooksul näeme Perthi kesklinna vaateid kogu 360 kraadi ulatuses. 
WOW! Vaated olid tõesti taevalikud ja suurejoonelised. 
Mõtle vaid, istuda 33. korrusel, nautida öise/õhtuse linna vaateid, süüa neljakäigulist õhtusööki ning lobiseda oma abikaasaga nii, et keegi kaheaastane pidevalt millegagi vahele ei segaks, midagi ei nõuaks ja sulle sülle ei roniks - kõik see kõlab täiesti muinasjutuliselt ja ebareaalselt! Kolmapäeva õhtu kohta oli restoran tihedalt rahvast täis ja pärast menüüga tutvumist võtsime kõige keerulisemad ja tundmatumad road, mis seal saadaval olid. 

Sest kes see rumal võtab neljakäigulise pasta-risotto õhtusöögi? Muidugi peab proovima seda, mida kodus tihti ei tee ja saa. Andres alustaski oma õhtusööki toore hakklihaga, mille eest kelner soovitas mul eemale hoida. Maitse oli võimas olnud! Ma ei hakka neid maitseelamusi kirjeldama, sest õhtusöögi jooksul kogesid meie keelenäsad kõiki olemasolevaid maitseid. Oskaks ise ka nii hästi teha, et spinati ja kana salat oleks nii mitmetasandilise maitsega, et ei jõuks ära nautida. Söögid olid tõesti väga peened. Ja muidugi mõista kõrgklassilisele restoranile kohaselt mikroskoopilised. 

Õhtusöögile lisas sära entusiastlik tšehhist meesteenindaja, kes olevat elektrikuks õppinud, aga olevat selles vallas nii nõrk ja saamatu, et kutse lõputunnistust üle andes soovitati tal elektrist suure kaarega mööda käia. Nüüd rababki mitmel rindel: hommikuti kohvikus ja õhtuti restoranis. Ta jagavat korterit ühe eesti paarikesega ning teadis kohe, mis keelt me räägime. 











Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust