Elu mujal maailmas

Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida.  Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks?  Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esi...

Panen oma pea kuuajase pisipõnni tekile. Akna alla liikuvaid puid, linde ja päikesevalgust imetlema. Tüüp on tükk aega rahulikult maas, uurib maad ja meie ilusat maailma. Mina saan samal ajal nõudepesumasina ära tühjendada, WC-s käia ja pooliku kapsahautise taas tulele panna. Mingi hetk kuulen südantlõhestavat nuttu. Enne kui ma temani jõuan, tunnen kuidas väikesed hormonaalsed elektrilöögid rinnapiirkonnas ajavad piima ojadena voolama ja pritsima.  Jõuan tilkudes hädasolijani ja märkan, et tüüp hoiab ja tirib tugevalt iseenda juustest, ise samal ajal valust karjudes ja rabeledes. Aitan väikese Gabrieli välja. Võtan tema enda käe tema juuste küljest ära. On ikka pahatahtlikud käed, teevad niimoodi minu titale haiget.  Head totud on need pisipõnnid! :)

Oo, mis elu! Täispööretel ja -võimsusel vanaduse poole? Oh ei, kahe väikelapsega juba igav ei hakka.  Oot, mis kuu ja päev ja kell praegu üldse on? Ma vist panen isegi blogis veidi kuutõbist, aga ehk annate andeks, sest keskmine unetundide arv ööpäevas on 3-4.  Meil on siin, Eedeni mäel päris palju uut. Kõigepealt: uus ilmakodanik Gabriel. Ta on varsti kuu aja vanune, tal on väga palju juukseid, madalatämbriline võimas hääl ja suur söögiisu. Ta on päris tugev poiss: hoiab pead alates minu seest välja tulemisest ja üritab end keerata, et suuremale vennale kiirelt järgi jõuda.  Minu sünnitusvalud hakkavad vaikselt-vaikselt meelest minema. Tahaks seda lugu jutustada ja kirja panna, hea aastate pärast meenutada, mis põrgupiinasid meie, naised, uute inimeste juurde sünnitamise nimel peame kogema. Alles kolm nädalat tagasi kirusin, et kõik luud ragisevad ja kõhulihased ei lähe vist iialgi enam kokku. Nüüd olen kolmandaks valmis? Hullud peast! Mitte niipea (VAST) ja ei ...