Oo, mis elu! Täispööretel ja -võimsusel vanaduse poole? Oh ei, kahe väikelapsega juba igav ei hakka. Oot, mis kuu ja päev ja kell praegu üldse on? Ma vist panen isegi blogis veidi kuutõbist, aga ehk annate andeks, sest keskmine unetundide arv ööpäevas on 3-4.
Meil on siin, Eedeni mäel päris palju uut. Kõigepealt: uus ilmakodanik Gabriel. Ta on varsti kuu aja vanune, tal on väga palju juukseid, madalatämbriline võimas hääl ja suur söögiisu. Ta on päris tugev poiss: hoiab pead alates minu seest välja tulemisest ja üritab end keerata, et suuremale vennale kiirelt järgi jõuda.
Minu sünnitusvalud hakkavad vaikselt-vaikselt meelest minema. Tahaks seda lugu jutustada ja kirja panna, hea aastate pärast meenutada, mis põrgupiinasid meie, naised, uute inimeste juurde sünnitamise nimel peame kogema. Alles kolm nädalat tagasi kirusin, et kõik luud ragisevad ja kõhulihased ei lähe vist iialgi enam kokku. Nüüd olen kolmandaks valmis? Hullud peast! Mitte niipea (VAST) ja ei tea, kas üldse kunagi.
Kui vastsündinuga on üsna kerge toime tulla, siis kohutavalt-kiiresti-areneva-kahesega tegeleb meie kodus 24/7 kolm täiskasvanut. Üks kahene = kolme täiskasvanu täiskohaga töö. Viimase aja lemmikväljendiks on: ei taha või aitäh, ei taha. Sina sööd rahulikult võileiba ja siis tuleb kahene ja ütleb: aitäh, ei taha. Vabandust-vabandust, unustasin kahese käest küsida, mida TEMA tahab, et ma sööksin-teeksin.
Kõige selle ilusa ja hullupöörase pereelu juurde kuuluvad väikesed tagasilöögid. Minu maailm kukkus korraks kokku, aga sain selle kiirelt lapitud, sest pimedas toas kassimine ja nutmine, depressiivne olek ja negatiivne ellusuhtumine kandub lastele ja mind ümbritsevatele inimestele edasi. Ja kuidas sa elad oma elu edasi, kui nutad olematuid asju taga ja heietad, mis oleks, kui asjad oleksid teistmoodi läinud?
Seitsmendal elupäeval diagnoositi Gabrielil väga haruldane geneetiline haigus või nagu siin öeldakse, geneetiline error, millest räägin kunagi pikemalt, aga mis sisuliselt tähendab meie perele seda, et ta saab olema terve elu päris madalavalgulisel dieedil. Tema maks ei tooda ühte ensüümi, mis teatud valku juppideks lõhustab ja tema tervise ja heaolu huvides peame oma lapsest küllaltki range vegani kasvatama. Mina ja Andres, pärinedes põlvkondade viisi liha ja valgurohkel toidul üles kasvanud esivanematest - tõeline looduse paradoks, et mõlemad kanname oma geneetilises koodis veidi vigast proteiini lõhustumise geeni, mida oma lapsele pärandasime. Aga nagu ma juba ütlesin, olen sellest esmasest reaktsioonist toibunud ja asjaga leppinud.
Lapse veganiks kasvatamisest kuuleb siin blogis nüüd päris palju...
Meie Saare poisid:
Hm, see on päris kaval trikk panna laps värvimise ajaks söögitooli. Me oleme lubanud olla loominguliselt laua taga ja see ei ole just alati kõige edukam strateegia diivanile, põrandale ja riietele...
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta