Otse põhisisu juurde

Elu kahe lapsega

Oo, mis elu! Täispööretel ja -võimsusel vanaduse poole? Oh ei, kahe väikelapsega juba igav ei hakka.  Oot, mis kuu ja päev ja kell praegu üldse on? Ma vist panen isegi blogis veidi kuutõbist, aga ehk annate andeks, sest keskmine unetundide arv ööpäevas on 3-4. 

Meil on siin, Eedeni mäel päris palju uut. Kõigepealt: uus ilmakodanik Gabriel. Ta on varsti kuu aja vanune, tal on väga palju juukseid, madalatämbriline võimas hääl ja suur söögiisu. Ta on päris tugev poiss: hoiab pead alates minu seest välja tulemisest ja üritab end keerata, et suuremale vennale kiirelt järgi jõuda. 

Minu sünnitusvalud hakkavad vaikselt-vaikselt meelest minema. Tahaks seda lugu jutustada ja kirja panna, hea aastate pärast meenutada, mis põrgupiinasid meie, naised, uute inimeste juurde sünnitamise nimel peame kogema. Alles kolm nädalat tagasi kirusin, et kõik luud ragisevad ja kõhulihased ei lähe vist iialgi enam kokku. Nüüd olen kolmandaks valmis? Hullud peast! Mitte niipea (VAST) ja ei tea, kas üldse kunagi. 

Kui vastsündinuga on üsna kerge toime tulla, siis kohutavalt-kiiresti-areneva-kahesega tegeleb meie kodus 24/7 kolm täiskasvanut. Üks kahene = kolme täiskasvanu täiskohaga töö. Viimase aja lemmikväljendiks on: ei taha või aitäh, ei taha. Sina sööd rahulikult võileiba ja siis tuleb kahene ja ütleb: aitäh, ei taha. Vabandust-vabandust, unustasin kahese käest küsida, mida TEMA tahab, et ma sööksin-teeksin. 

Kõige selle ilusa ja hullupöörase pereelu juurde kuuluvad väikesed tagasilöögid. Minu maailm kukkus korraks kokku, aga sain selle kiirelt lapitud, sest pimedas toas kassimine ja nutmine, depressiivne olek ja negatiivne ellusuhtumine kandub lastele ja mind ümbritsevatele inimestele edasi. Ja kuidas sa elad oma elu edasi, kui nutad olematuid asju taga ja heietad, mis oleks, kui asjad oleksid teistmoodi läinud?

Seitsmendal elupäeval diagnoositi Gabrielil väga haruldane geneetiline haigus või nagu siin öeldakse, geneetiline error, millest räägin kunagi pikemalt, aga mis sisuliselt tähendab meie perele seda, et ta saab olema terve elu päris madalavalgulisel dieedil. Tema maks ei tooda ühte ensüümi, mis teatud valku juppideks lõhustab ja tema tervise ja heaolu huvides peame oma lapsest küllaltki range vegani kasvatama. Mina ja Andres, pärinedes põlvkondade viisi liha ja valgurohkel toidul üles kasvanud esivanematest - tõeline looduse paradoks, et mõlemad kanname oma geneetilises koodis veidi vigast proteiini lõhustumise geeni, mida oma lapsele pärandasime. Aga nagu ma juba ütlesin, olen sellest esmasest reaktsioonist toibunud ja asjaga leppinud. 

Lapse veganiks kasvatamisest kuuleb siin blogis nüüd päris palju...

Meie Saare poisid: 



Kommentaarid

  1. Hm, see on päris kaval trikk panna laps värvimise ajaks söögitooli. Me oleme lubanud olla loominguliselt laua taga ja see ei ole just alati kõige edukam strateegia diivanile, põrandale ja riietele...

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust