Kuidas tunned end sa, mu äsja sünnitanud keha?

Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida. 

Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks? 

Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esimest sünnitust ei saanud koerale palli visata, sest muidu pidi kohe pükse vahetama minema. Seekord on alapiirkond paremas vormis, aitäh küsimast ja huvi tundmast. See on see reaalne hind, mida me, naised, oma ilusate ja kompude laste sünnitamise eest maksame. 

Füsioterapeut küsis veel, et kuidas mu lahkliha armid elavad? Ütlesin, et veidi veider värk on küll katsudes, aga visuaalselt pole ise uurinud ja pole väga teisi ka ligi lasknud. Jaa, man, mul on ju kahe lapse kõrvalt hullult aega, et oma genitaalpiirkonda peeglist uurida??? 

(Uitmõtted. Daniel küsis küll hommikul vannitoas hambaid pestes, samal ajal kui ma duši all olin, et kus mu noku on. Kas juba see vanus või? Mis nokuta loom ma selline olen?)

Ütlesin, et armid on liiga värsked. Ei julge. Ta uuris murelikult, et kas tahan mingeid iluprotseduure lahklihale teha? Kui armid päraku ja vagiina vahel väga elu häirivad, siis on võimalik miskit ette võtta, lohutas spetsialist. (Sugu)elu otseselt ei häiri, kinnitasin ma, aga tunne on küll, et arst läks õmblemisega väheke hoogu ja õmbles eluks vajalikud kohad kinni. 

Issand, mida vestlust!? Ma ei uskunud, et ma seda reaalselt pean. Üsna võhivõõra inimesega. 

Aga vestlus on oluline põhjusega: second degree tear võrdub naistele sõjast saadud trofeega. Mul oli teise astme rebend, mul oli kolmanda, räägivad naised sünnituslugusid jagades. 

Ma veel nii elavalt ja eredalt mäletan seda häält, kui 36 sentimeetrit peaümbermõõtu mind rebestas. Kõik kärises ja ragises. 

Aga ega ma oma rebenditest ja nõrkadest vaagnapõhjalihastest tahtnud rääkida. 

Trenn. Jah, trenn! No kui lindi peale jooksma ei saa minna ja hüpata veel ka ei tohiks, siis otsustasime õhtuti kiirkõndimas käia ja elliptiline trenažöör on ka suureks kaalu alandamise ning "tagasi vormi" abimeheks. Vahepeal lihtsalt on valida: kas voodi või trenažöör. Ja see võistlus on väga ebavõrdne, voodi on pehme ja mugav, kutsuv ja meelitav, trenažöör aga see-eest kandiline ja metallist, eemaletõrjuv ja -peletav. Ei tegelikult, pärast eriti keerulist päeva on hea end selle peal välja elada ja vahelduseks oma aega nautida - hea muusika taustal rassides ja treenides. Nii et jätkame. Ikkagi peaksin nüüd, kaks last sünnitanuna, oma elu parimasse vormi saama. 

Aga selleks aastanumbriks luban, et saan oma želatiinkõhust priiks. Siia sobiks väga hästi mõni motiveeriv enekapilt, kus ma vannitoas aluspesu väel end "imetlen", aga paraku pole ühtegi sellist realistlikku pilti kuskilt võtta. Luban selle oma järgmiseks postituseks teha!