Otse põhisisu juurde

Kuidas tunned end sa, mu äsja sünnitanud keha?

Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida. 

Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks? 

Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esimest sünnitust ei saanud koerale palli visata, sest muidu pidi kohe pükse vahetama minema. Seekord on alapiirkond paremas vormis, aitäh küsimast ja huvi tundmast. See on see reaalne hind, mida me, naised, oma ilusate ja kompude laste sünnitamise eest maksame. 

Füsioterapeut küsis veel, et kuidas mu lahkliha armid elavad? Ütlesin, et veidi veider värk on küll katsudes, aga visuaalselt pole ise uurinud ja pole väga teisi ka ligi lasknud. Jaa, man, mul on ju kahe lapse kõrvalt hullult aega, et oma genitaalpiirkonda peeglist uurida??? 

(Uitmõtted. Daniel küsis küll hommikul vannitoas hambaid pestes, samal ajal kui ma duši all olin, et kus mu noku on. Kas juba see vanus või? Mis nokuta loom ma selline olen?)

Ütlesin, et armid on liiga värsked. Ei julge. Ta uuris murelikult, et kas tahan mingeid iluprotseduure lahklihale teha? Kui armid päraku ja vagiina vahel väga elu häirivad, siis on võimalik miskit ette võtta, lohutas spetsialist. (Sugu)elu otseselt ei häiri, kinnitasin ma, aga tunne on küll, et arst läks õmblemisega väheke hoogu ja õmbles eluks vajalikud kohad kinni. 

Issand, mida vestlust!? Ma ei uskunud, et ma seda reaalselt pean. Üsna võhivõõra inimesega. 

Aga vestlus on oluline põhjusega: second degree tear võrdub naistele sõjast saadud trofeega. Mul oli teise astme rebend, mul oli kolmanda, räägivad naised sünnituslugusid jagades. 

Ma veel nii elavalt ja eredalt mäletan seda häält, kui 36 sentimeetrit peaümbermõõtu mind rebestas. Kõik kärises ja ragises. 

Aga ega ma oma rebenditest ja nõrkadest vaagnapõhjalihastest tahtnud rääkida. 
Trenn. Jah, trenn! No kui lindi peale jooksma ei saa minna ja hüpata veel ka ei tohiks, siis otsustasime õhtuti kiirkõndimas käia ja elliptiline trenažöör on ka suureks kaalu alandamise ning "tagasi vormi" abimeheks. Vahepeal lihtsalt on valida: kas voodi või trenažöör. Ja see võistlus on väga ebavõrdne, voodi on pehme ja mugav, kutsuv ja meelitav, trenažöör aga see-eest kandiline ja metallist, eemaletõrjuv ja -peletav. Ei tegelikult, pärast eriti keerulist päeva on hea end selle peal välja elada ja vahelduseks oma aega nautida - hea muusika taustal rassides ja treenides. Nii et jätkame. Ikkagi peaksin nüüd, kaks last sünnitanuna, oma elu parimasse vormi saama. 

Aga selleks aastanumbriks luban, et saan oma želatiinkõhust priiks. Siia sobiks väga hästi mõni motiveeriv enekapilt, kus ma vannitoas aluspesu väel end "imetlen", aga paraku pole ühtegi sellist realistlikku pilti kuskilt võtta. Luban selle oma järgmiseks postituseks teha! 

Kommentaarid

  1. Haha, väga hästi kirjutatud!

    VastaKustuta
  2. Appi! Selliseid realistlikke lugusid võiks ilmas rohkem olla. Siis teavad ka need, kes lapsi saada ihkavad, et kõik ei saa sugugi nii roosamanna olema, nagu me endale ette kujutame. :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…