Otse põhisisu juurde

Kuidas tunned end sa, mu äsja sünnitanud keha?

Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida. 

Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks? 

Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esimest sünnitust ei saanud koerale palli visata, sest muidu pidi kohe pükse vahetama minema. Seekord on alapiirkond paremas vormis, aitäh küsimast ja huvi tundmast. See on see reaalne hind, mida me, naised, oma ilusate ja kompude laste sünnitamise eest maksame. 

Füsioterapeut küsis veel, et kuidas mu lahkliha armid elavad? Ütlesin, et veidi veider värk on küll katsudes, aga visuaalselt pole ise uurinud ja pole väga teisi ka ligi lasknud. Jaa, man, mul on ju kahe lapse kõrvalt hullult aega, et oma genitaalpiirkonda peeglist uurida??? 

(Uitmõtted. Daniel küsis küll hommikul vannitoas hambaid pestes, samal ajal kui ma duši all olin, et kus mu noku on. Kas juba see vanus või? Mis nokuta loom ma selline olen?)

Ütlesin, et armid on liiga värsked. Ei julge. Ta uuris murelikult, et kas tahan mingeid iluprotseduure lahklihale teha? Kui armid päraku ja vagiina vahel väga elu häirivad, siis on võimalik miskit ette võtta, lohutas spetsialist. (Sugu)elu otseselt ei häiri, kinnitasin ma, aga tunne on küll, et arst läks õmblemisega väheke hoogu ja õmbles eluks vajalikud kohad kinni. 

Issand, mida vestlust!? Ma ei uskunud, et ma seda reaalselt pean. Üsna võhivõõra inimesega. 

Aga vestlus on oluline põhjusega: second degree tear võrdub naistele sõjast saadud trofeega. Mul oli teise astme rebend, mul oli kolmanda, räägivad naised sünnituslugusid jagades. 

Ma veel nii elavalt ja eredalt mäletan seda häält, kui 36 sentimeetrit peaümbermõõtu mind rebestas. Kõik kärises ja ragises. 

Aga ega ma oma rebenditest ja nõrkadest vaagnapõhjalihastest tahtnud rääkida. 
Trenn. Jah, trenn! No kui lindi peale jooksma ei saa minna ja hüpata veel ka ei tohiks, siis otsustasime õhtuti kiirkõndimas käia ja elliptiline trenažöör on ka suureks kaalu alandamise ning "tagasi vormi" abimeheks. Vahepeal lihtsalt on valida: kas voodi või trenažöör. Ja see võistlus on väga ebavõrdne, voodi on pehme ja mugav, kutsuv ja meelitav, trenažöör aga see-eest kandiline ja metallist, eemaletõrjuv ja -peletav. Ei tegelikult, pärast eriti keerulist päeva on hea end selle peal välja elada ja vahelduseks oma aega nautida - hea muusika taustal rassides ja treenides. Nii et jätkame. Ikkagi peaksin nüüd, kaks last sünnitanuna, oma elu parimasse vormi saama. 

Aga selleks aastanumbriks luban, et saan oma želatiinkõhust priiks. Siia sobiks väga hästi mõni motiveeriv enekapilt, kus ma vannitoas aluspesu väel end "imetlen", aga paraku pole ühtegi sellist realistlikku pilti kuskilt võtta. Luban selle oma järgmiseks postituseks teha! 

Kommentaarid

  1. Haha, väga hästi kirjutatud!

    VastaKustuta
  2. Appi! Selliseid realistlikke lugusid võiks ilmas rohkem olla. Siis teavad ka need, kes lapsi saada ihkavad, et kõik ei saa sugugi nii roosamanna olema, nagu me endale ette kujutame. :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...