Väikelastega geide ja lesbide üritusele? Miks ka mitte!

Ühel pühapäeval, kui Andres taas tööle läks ja ma kahe lapsega endale toas istumise välist tegevust otsisin, leidsin Facebookist huvitava event'i nimetusega Fairday, millest olid huvitatud paljud minu emmekestest sõbrad. Üsna autoriteetne rühmitus need emmekesed, imelikke asju ei soovita, kas pole? 

Mõtlesin, et oo, Hyde Park mulle väga meeldib ja polegi seal ammu käinud. Lähme! Daniel saab kõik oma ujuvad pardikesed üle lugeda, Gabriel on enamjaolt ikka veel tudumisfaasis ja ma tahaks koduseinte vahelt pääseda ja värsket õhku hingata. Tulemas oli esimene kuumem päev - lubati +40 kanti. Pakkisime igasuguseid snäkke, ohtralt vett ja võtsin igaks juhuks vankri ka kaasa. Tean küll seda kaheaastast, üks hetk ei jaksa enam kõndida ja pean teda, tema venda ja kümme tuhat kotti hambus autoni vedama. Ime ka, et võhivõõrad inimesed mind selle seltskonnaga nähes tihtipeale tassimisel ja autoni jõudmisel abi pakuvad?! 

Kuna päev pidi kuum tulema, mõtlesin et lähen käin sellel üritusel ära kui väljas pole veel nii väga kuum - enne laste lõunaund. Jõudsime edukalt kohale, lapsed tegid sõidu mingis osas sünkroonkarjumist, aga mu kõrvad on õnneks ses osas päris immuunsed. Suudan külma närvi säilitada ja rahulikult edasi kruiisida ning oma klassikalise muusika saatel õnnelikku meeleolu hoida. Vahepeal on olukord küll sama dramaatiline nagu Vivaldi "Aastaajad", aga mis sinna teha, elu ongi mõõnade-tõusude vaheldus. Selle väikese vahega, et pisikeste inimestega käivad need intervallid iga 4-5 minuti tagant. Õnnelik-õnnetu-õnnelik-õnnetu-õnnelik-õnnetu... 

Jalutasime läbi pargi. See park on täiega muinasjutuline: suured võimsad puud justkui Avatari filmist. Kõik meie pardikesed, kes ujusid vees. Daniel on hetkel loendamisfaasis, nii hea et pardikesi oli rohkem kui üks. Pargipingid, kus paarikesed käest kinni hoides kudrutavad ja esimesi suudlusi vahetavad. Erk mürkroheline rohi justkui seda oleks värvitud. Üksikud tuuleiilid, mis naiste vallatuid seelikuid üles kergitavad. Noh, ja see "kogupereüritus", kus litrilises kostüümis nahksaabastes transvestiit maigutas suud Lady Gaga populaarsemate viiside saatel. 

Alguses ei saanud ma midagi aru, et tegemist oleks teistsugusele kontingendile mõeldud üritusega. Sammusime lastega sisse, aga nii pea, kui nägin mingit väga siledat noormeest rohelistes stringides inimestele kondoome jagamas, mõtlesin ei tea, kas see on ikka nii väga kogupereüritus? 

Need paljatagumikulise mehega autosuurused postrid kirjaga F#ck off something...

Ja siis astus meie juurde üks väga sõbralik meesterahvas, kes lutsutas vallatul moel pulgakommi ja ulatas ühe kommikese minu mürsikule. Siis ma küll plahvatasin enda SISEMUSES veidi, sest ta oleks pidanud esialgu minu käest luba küsima enne kui lapsele lahkelt Mendelejevi tabeli ulatas. See iseenesesse plahvatamine on mulle väga iseloomulik - pealtnäha säilitan külma närvi ja viisaka näo, aga sees purskab vulkaan ja laava voolab ojadena välja. Seda viimast pole muidugi võimalik kuidagi füüsiliselt näha...aga jah, see on lihtsalt ilukirjanduslik kujund kirjeldamaks minu ärritumist. 

Igatahes, seal ma olin. Gei-ja lesbi välipeol. Kahe väikese lapsega. Ärge palun saage minust valesti aru. Ma täielikult toetan neid ja nende vabadusi. Minu meelest võiksid neil olla kõik õigused mis heterodelgi. Rääkimata sellest, et tegelikult võiksid homoseksuaalsed inimesed  lapsi adopteerida. 

Ainuke asi, mis mind mõtlema paneb: miks peavad geid ja lesbid nii stereotüüpselt käituma? Kas see on mingi kambavaim? Litrilised liibuvad särgid, stringid, pulgakommid, tasuta kondoomid, nahkriided...

Kui ma lasteaias töötasin, siis mul oli kaks paari lapsevanemaid lesbid. Täiesti normaalsed rahulikud ja äärmiselt südamlikud armastavad lapsevanemad, kes ei hõõrunud oma poolpalja persega enda seksuaalsust mulle nina alla. Nad olid üsna avameelselt nõus rääkima sellest, kuidas nende pereelu korraldatud ja kellele ikkagi siis emadepäeva kaart läheb jne. Aga mitte kunagi ei olnud nad nilbed ja seksuaalsed, ei rääkinud mulle kuidas neil see värk voodis ikkagi sujub ja kes peal on. Sest ausalt öeldes vaataksin ma ülemäära avameelseid heterosidki veidi altkulmu. Aga see on vast minu traagika.

Andrese käest sain kiita, et lastega sellistest üritustest osa võtan, sest mida mitmekülgsemas seltskonnas väikesed viibivad, seda avaramaks muutub nende maailmapilt ja seda tolerantsemaks nad ümbritseva maailma suhtes kasvavad.