Meie peres on selline kirjutamata seadus, et igal aastal käime kuskil puhkamas. Vanderselli hing ei laseks pikalt reisimata olla. Kuna Kagu-Aasia meid enam väga ei tõmba (välja arvatud Austraalia külje all asuv Bali, mis on võrdlemisi odav sihtkoht ja vaid 4 tunni kaugusel Perthist) ja Okeaania ja Vaikse ookeani saared on meid pikalt kummitanud. Ma tean, et liigirikkuse kohapealt pole sealsed saared just märkimisväärsed, aga me pole siiski mingid botaanikud ja zooloogid, et fauna ja floora ohtrus oleks kõige määravam asjaolu reisisihtkoha valimisel. Iga kahe aasta tagant üritame Eestis käia ja kui parasjagu pole nii öelda "Eesti aasta", siis saame mujale reisida. Sel aastal käisime Hawaiil. Wow! Mida puhkust! Kohe räägin lähemalt. Oli reede õhtu ja olime Andresega veidi lõõgastunud olekus, lapsed tõenäoliselt magasid õndsat und ja võib-olla oli mul isegi veiniklaas ligi. Ja niimoodi spontaanselt otsustasime reisida Hawaiile. Nähes...