Meie peres on selline kirjutamata seadus, et igal aastal käime kuskil puhkamas. Vanderselli hing ei laseks pikalt reisimata olla. Kuna Kagu-Aasia meid enam väga ei tõmba (välja arvatud Austraalia külje all asuv Bali, mis on võrdlemisi odav sihtkoht ja vaid 4 tunni kaugusel Perthist) ja Okeaania ja Vaikse ookeani saared on meid pikalt kummitanud.
Ma tean, et liigirikkuse kohapealt pole sealsed saared just märkimisväärsed, aga me pole siiski mingid botaanikud ja zooloogid, et fauna ja floora ohtrus oleks kõige määravam asjaolu reisisihtkoha valimisel.
Iga kahe aasta tagant üritame Eestis käia ja kui parasjagu pole nii öelda "Eesti aasta", siis saame mujale reisida.
Sel aastal käisime Hawaiil.
Wow! Mida puhkust!
Kohe räägin lähemalt.
Oli reede õhtu ja olime Andresega veidi lõõgastunud olekus, lapsed tõenäoliselt magasid õndsat und ja võib-olla oli mul isegi veiniklaas ligi. Ja niimoodi spontaanselt otsustasime reisida Hawaiile. Nähes soodsaid lennupileteid Sydney-Honolulu suunal ostsime need ära ja alles hiljem hakkasime mõtlema, et kuidas kogu kahe väikese lapsega reisimine võiks logistiliselt välja näha. Ja peamine: kuidas teha puhkus nautimisväärseks nii endale kui kahele väikesele sellile?
Sydneyst võib Honolulusse väga soodsaid pileteid leida. Meie maksime kolme täispileti ja ühe alla kahese eest $1700. Sinna juurde tuli Austraalia siselend Perth-Sydney-Perth, mille muretsesime hiljem juurde ($1300).
Meie lendasime Hawaiile maikuus. Minu meelest üks parimatest hooaegadest, sest siis on USA lapsed koolis ja pole mingeid lihavõtte vaheaegasid ja kuumasid turisti hooaegasid.
Oh, Hawaii! Mul käivad siiamaani külmavärinad üle kere, kui mõtlen selle peale. Ma ei tea, kas sellepärast, et see on niivõrd eriline koht või sellepärast, et meil oli nii kordumatu aeg oma perega. Vist mõlemad!
Tüüpeestlaslasele omaselt peaksin kohe välja tooma viperused, sekeldused ja ebamugavused, et jumala eest teised Hawaiile ei reisiks. Kindlasti oli neid omajagu, aga plussid ja miinused kokku pannes, ületasid plussid mitmeid kordi miinuseid.
Esimeseks suureks miinuseks on pikk lend. Perth-Sydney-Honolulu võttis kokku meie elueast umbes 16 tundi. Tagasi sama palju. Õnneks ei pidanud kõike aega korraga välja käima, vaid saime kaks päeva imelises ja kultuurses Sydneys veeta. Aga jah, üldiselt suureks plussiks oli see, et õnneks oli terve lennuk lastega peresid täis ja me ei paistnud millegi poolest silma. Ka siis kui meie 1,5-aastane Gabriel oma Soodom ja Komorra ooperigaalat lennukikaaslastele esitles, suutsid kõik viisakaks ja rahulikuks jääda. Isegi ooperilaulja enda vanemad. Siinkohal suur au ja kiitus lastesõbralikele austraallastele ja nende toetavatele pilkudele ning mõistvale suhtumisele!
Ja teate, ma jäin üsna rahulikuks ja cooliks kui meie kolmeaastast poega pissitama viisin ja too unesegasena kogu WC kabiini täis pissis. Kuses seinale, poti äärde ja peale, põrandale, tualettpaberi rullile enne kui ma tema vähkreva unise mao kinni püüdsin. Suhteliselt niru tunne oli, et mul vahetussokke polnud. Väga sant tunne oli WC-s olemasolevate vahenditega seinu ja põrandat pesta, aga lõpuks lõin selle pelleri läikima küll!
Pärast kergelt piinarikast 10,5-tunnist lendu jõudsime troopilisse Honolulusse. Võtsin kohe haisvad sokid ära ja kastsin oma paisunud jalad Vaiksesse ookeani. See automaatselt nullis igasuguse piina ja lendamiskogemuse ära. Ülisoe ookean, paitav päike, loksuvad lained, palmid-palmid-palmid ja näljased lapsed...Kõlab nagu paradiis maa peal!
Pidime kiirelt midagi süüa sebima. Õnneks oli meil lennujaamast auto renditud ja ei pidanud kohvrite ja lastega troopilises kuumuses linna peal süüa otsima. Kuna Gabriel on maailma rangemal dieedil, siis talle tavapoest ei saa ühtegi valmistoitu ega poolfabrikaati osta. Mitte, et me seda nagunii ostaks, aga vahel sellises olukorras tahaksid. Aga alati saab muidugi mingeid puuvilju osta ja nendega suurema nälja ära kustutada. Nii toimisimegi.
Meie väikesed toortoitujad olid banaane ja õunu nähes seitsmendas taevas.
Mina aga armusin esimesest silmapilgust Starbucksi logosse. Täiskasvanu meespoole emotsioone ei oska vahendada, sest kõige selle tujuka kofeiinipuuduses naise ja näljaste laste kõrvalt pidi mingi inimene normaalsuse säilitama ja mastina suunda näitama ja punti koos hoidma.
 |
| Kui ei tule und, filmi ei jaksa vaadata, siis lennukaart lahutab meelt |
 |
| Kolmes erinevas ajavööndis kolme viimase päeva jooksul |
 |
| Esimesed Honolulu hetked |
 |
| Poisid avastasid muru ja palmid ja keelduvad autosse istumast |
 |
| Waikiki rand |
Kommentaarid
Postita kommentaar