Põhjused, miks olen lastega reisimise poolt

Vahepeal on meie reisist palju vett merre voolanud, kuupmeetrites täpselt ei tea, aga kindla peale ühe Võrtsjärve jagu. Tegin just meie reisipildi kausta lahti ja enne kui ma konkreetsetesse meenutustesse sukeldun, tahtsin välja tuua mõned põhjused, miks üldse lastega reisida. Inimesed jagunevad üldjuhul kahte suurde gruppi: need, kes reisivad lastega ja need, kes seda kunagi mitte ühegi hinna eest ei tee.

Meie väike pere on selles mõttes sundolukorras. Meie pered ja osad kallid sõbrad, kellega sidemed pole VEEL katkenud, on teisel pool maakera. Euroopas. Meil on kaks varianti: kas regulaarselt neid külastada või nende olemasolu ära unustada. Kuna oleme sõprus- ja sugulussidemeid väärtustavad inimesed (kes küll enne piletite soetamist hoolikalt kaaluvad, kas need $15 000 kuluks äkki mujale ära), aga emotsioonitulvas alati viimase kliki teevad ja kaardiandmed sisestavad. Ütleme nii, et me pole kunagi pidanud oma reisile kulutatud vahendeid ja aega taga nutma.

Alati on nii palju positiivseid emotsioone ja olgem ausad, kas on mõnda paremat investeeringut $15 000 eest, kui kohvritäis mälestusi, tundeküllust ja koosveedetud aega, mis sinu hinge mingi erilise õnnega täidab? Jah, inimesed jäävad vanemaks, saavad targemaks, prioriteedid muutuvad, kohad lagunevad, uusi gängiliikmeid tuleb juurde, aga sisu jääb samaks.

Seetõttu oleme oma lapsi juba imikust peale harjutanud liikuva eluviisiga ja rändamisega - et nad oskaksid lennata, lennus olla, hotellis ööbida, elukohti ja seltskondasid vahetada, uute nägudega tutvuda ja neid usaldama hakata, erinevaid toitusid proovida ja teistsugususele vastuvõtlikud olla.

Ma arvan, et avatus maailma ja teistsuguste kultuuride suhtes on üks oluline oskus. Me ei ela isoleeritud konnatiigis ja ei räägi ainult ühte keelt ja ei pea piiride tõttu omaette hoidma. Konservatiivsed rahvusriigi pooldajad tõenäoliselt tahaksid mind kividega surnuks loopida, aga ausalt, ma näen toimivas multikultuursuses palju positiivset. Ja mul on hea meel, et mu lapsed räägivad tulevikus kolme keelt, austavad Puškinit ja teavad, kes on Kalevipoeg, on maailma näinud ja kogenud ning omavad igast rassist sõpru ja tuttavaid.

Inimesed nähvavad tihti, et miks nendega reisida, kui nad ei mäleta sellest reisist midagi? Ma küsin vastu, et miks peaks last siis kiigutama? Talle raamatut lugema? Või loomaaeda viima? Nad ei mäleta ju sellest midagi!

Nüüdisteadus väidab, et beebidel tekib ajus keskmiselt 700-1000 neuroühendust sekundis. Kindlasti tekivad need ühendused ka kodu piirides: tuul liigutab kardinat, kärbes poriseb, ema näo ilmed ja emotsioonid, kuidas pereliikmed häält kasutavad. Lõpmatu jada. Reisil olles on endalgi väga palju uut ja huvitavat, mis siis veel lapsest rääkida?

Reisimine koos lastega pole lihtne. Aga iga kord, kui ma kõhklen ja mõtlen kas ikka, siis tuletan meelde sellised märksõnad nagu: ühiste mälestuste loomine, erinevate kogemuse saamine, karakteri ja huvide kujundamine, kokkupuuted uue ja võõraga, bonding kui perekond. Ma olen suur Reggio Emilia fänn ja nende suur põhimõte on see, et lapsed näeksid ilu maailmas, tuleb neid nii öelda: expose to beauty. Kui su laps veedab pool oma lapsepõlvest kaubanduskeskustes osteldes ja ostukärus passiivselt teisi jälgides, siis on väike tõenäosus, et ta kunagi kunstist, muusikast, muust maailmast ning kehalisest aktiivsusest tõsisemalt huvi tundma hakkab.

Mu meelest pole lastele midagi erilisemat, kui näha kodutööde ja argirutiini pingest vabastatud pereema, kes jookseb Vaikse ookeani lainetes kilpkonna nähes kui kolmeaastane või kardab 17. korruselt alla vaadata ja palub poistel seal rõdu peal mitte seista. Lapsed õpivad sind teiste külgede pealt tundma.

Ja nad näevad teisi rasse, rahvusi, kombetalitusi ja saavad teadmise, et kuigi me näeme erinevad välja, oleme me kõik ühtemoodi inimesed, kelle põhiväärtused on samad.

No ja seda tuleb lisada, et meid mõlemat Andresega erutab väikestviisi adrenaliin ning lastega reisimine pakub seda rohkelt :)

Jeerum, mis sissejuhatus!?

Tänan jälgimast! Hea, et ma veel tammsaarelikke lauseid ei tee, muidu kaoks järg endalgi ära. Ühesõnaga, kuigi lastega reisimine pole puhkusereis, vaid ongi SEIKLUS ja kui neile erinevaid asju näitad ja tutvustad, õpetad palju enam, kui neile kunagi üheski koolis või aines õpetatakse. Me tahaks kindlasti rohkem reisida ja püüdleme selle vabaduse poole. Hetkeseis on ikkagi üsna nutune: üks suurem reis kord aastas.

Hawaii reisi juurde tagasi minnes pean ütlema, et meie lapsed õppisid kahtlemata palju:

Vulkaanid on aktiivsed ja mitteaktiivsed
Mitteaktiivsete vulkaanide otsa jaksavad väikesed kolmeaastased ise jalutada
Osad saared tekivad tänu suurtele vulkaanidele
Mõne aja pärast vajuvad need saared vee alla ja nende kõrvale tekivad uued vulkaanid, millest sünnivad uued saared
Hawaiil kasvavad maailma maitsvamad ja magusamad ananassid
Kui oskad ujuda, siis võid maskiga snorgeldades imelist veemaailma avastada või kui ei oska, siis saad lauaga hulpida ja laineid püüda
Kilkonnad ja muud elusolendid, kes inimeste lähedale satuvad, tuleb rahule jätta ja neid ei tohi segada, puudutada, taga kiusata ega neile järgi joosta, sest muidu nad ei tule enam kunagi sinna kohta tagasi
Autorool võib ka teisel pool asuda
Maailma lahedam mänguväljak asub maailma kõrgeima mäe Mauna Kea jalamil
Polüneesia lastega on vahva kindluses mängida
Taro burger on äärmiselt maitsev ja sobib kogu perele grillimiseks
Honolulus asuv Waikiki rand on maailma avaraim liivakast
Lennukis ei tohi kisada, röökida, ringi joosta ja teisi inimesi häirida
17. korruselt saab vabalangemise kiirust testida (pastakad ja paberid)