Otse põhisisu juurde

Põhjused, miks olen lastega reisimise poolt

Vahepeal on meie reisist palju vett merre voolanud, kuupmeetrites täpselt ei tea, aga kindla peale ühe Võrtsjärve jagu. Tegin just meie reisipildi kausta lahti ja enne kui ma konkreetsetesse meenutustesse sukeldun, tahtsin välja tuua mõned põhjused, miks üldse lastega reisida. Inimesed jagunevad üldjuhul kahte suurde gruppi: need, kes reisivad lastega ja need, kes seda kunagi mitte ühegi hinna eest ei tee. 

Meie väike pere on selles mõttes sundolukorras. Meie pered ja osad kallid sõbrad, kellega sidemed pole VEEL katkenud, on teisel pool maakera. Euroopas. Meil on kaks varianti: kas regulaarselt neid külastada või nende olemasolu ära unustada. Kuna oleme sõprus- ja sugulussidemeid väärtustavad inimesed (kes küll enne piletite soetamist hoolikalt kaaluvad, kas need $15 000 kuluks äkki mujale ära), aga emotsioonitulvas alati viimase kliki teevad ja kaardiandmed sisestavad. Ütleme nii, et me pole kunagi pidanud oma reisile kulutatud vahendeid ja aega taga nutma. 

Alati on nii palju positiivseid emotsioone ja olgem ausad, kas on mõnda paremat investeeringut $15 000 eest, kui kohvritäis mälestusi, tundeküllust ja koosveedetud aega, mis sinu hinge mingi erilise õnnega täidab? Jah, inimesed jäävad vanemaks, saavad targemaks, prioriteedid muutuvad, kohad lagunevad, uusi gängiliikmeid tuleb juurde, aga sisu jääb samaks. 

Seetõttu oleme oma lapsi juba imikust peale harjutanud liikuva eluviisiga ja rändamisega - et nad oskaksid lennata, lennus olla, hotellis ööbida, elukohti ja seltskondasid vahetada, uute nägudega tutvuda ja neid usaldama hakata, erinevaid toitusid proovida ja teistsugususele vastuvõtlikud olla. 

Ma arvan, et avatus maailma ja teistsuguste kultuuride suhtes on üks oluline oskus. Me ei ela isoleeritud konnatiigis ja ei räägi ainult ühte keelt ja ei pea piiride tõttu omaette hoidma. Konservatiivsed rahvusriigi pooldajad tõenäoliselt tahaksid mind kividega surnuks loopida, aga ausalt, ma näen toimivas multikultuursuses palju positiivset. Ja mul on hea meel, et mu lapsed räägivad tulevikus kolme keelt, austavad Puškinit ja teavad, kes on Kalevipoeg, on maailma näinud ja kogenud ning omavad igast rassist sõpru ja tuttavaid. 

Inimesed nähvavad tihti, et miks nendega reisida, kui nad ei mäleta sellest reisist midagi? Ma küsin vastu, et miks peaks last siis kiigutama? Talle raamatut lugema? Või loomaaeda viima? Nad ei mäleta ju sellest midagi! 

Nüüdisteadus väidab, et beebidel tekib ajus keskmiselt 700-1000 neuroühendust sekundis. Kindlasti tekivad need ühendused ka kodu piirides: tuul liigutab kardinat, kärbes poriseb, ema näo ilmed ja emotsioonid, kuidas pereliikmed häält kasutavad. Lõpmatu jada. Reisil olles on endalgi väga palju uut ja huvitavat, mis siis veel lapsest rääkida? 

Reisimine koos lastega pole lihtne. Aga iga kord, kui ma kõhklen ja mõtlen kas ikka, siis tuletan meelde sellised märksõnad nagu: ühiste mälestuste loomine, erinevate kogemuse saamine,  karakteri ja huvide kujundamine, kokkupuuted uue ja võõraga, bonding kui perekond. Ma olen suur Reggio Emilia fänn ja nende suur põhimõte on see, et lapsed näeksid ilu maailmas, tuleb neid nii öelda: expose to beauty. Kui su laps veedab pool oma lapsepõlvest kaubanduskeskustes osteldes ja ostukärus passiivselt teisi jälgides, siis on väike tõenäosus, et ta kunagi kunstist, muusikast, muust maailmast ning kehalisest aktiivsusest tõsisemalt huvi tundma hakkab. 

Mu meelest pole lastele midagi erilisemat, kui näha kodutööde ja argirutiini pingest vabastatud pereema, kes jookseb Vaikse ookeani lainetes kilpkonna nähes kui kolmeaastane või kardab 17. korruselt alla vaadata ja palub poistel seal rõdu peal mitte seista. Lapsed õpivad sind teiste külgede pealt tundma. 

Ja nad näevad teisi rasse, rahvusi, kombetalitusi ja saavad teadmise, et kuigi me näeme erinevad välja, oleme me kõik ühtemoodi inimesed, kelle põhiväärtused on samad.

No ja seda tuleb lisada, et meid mõlemat Andresega erutab väikestviisi adrenaliin ning lastega reisimine pakub seda rohkelt :)  

Jeerum, mis sissejuhatus!? 

Tänan jälgimast! Hea, et ma veel tammsaarelikke lauseid ei tee, muidu kaoks järg endalgi ära. Ühesõnaga, kuigi lastega reisimine pole puhkusereis, vaid ongi SEIKLUS ja kui neile erinevaid asju näitad ja tutvustad, õpetad palju enam, kui neile kunagi üheski koolis või aines õpetatakse. Me tahaks kindlasti rohkem reisida ja püüdleme selle vabaduse poole. Hetkeseis on ikkagi üsna nutune: üks suurem reis kord aastas. 

Hawaii reisi juurde tagasi minnes pean ütlema, et meie lapsed õppisid kahtlemata palju: 
  • Vulkaanid on aktiivsed ja mitteaktiivsed 
  • Mitteaktiivsete vulkaanide otsa jaksavad väikesed kolmeaastased ise jalutada
  • Osad saared tekivad tänu suurtele vulkaanidele 
  • Mõne aja pärast vajuvad need saared vee alla ja nende kõrvale tekivad uued vulkaanid, millest sünnivad uued saared 
  • Hawaiil kasvavad maailma maitsvamad ja magusamad ananassid
  • Kui oskad ujuda, siis võid maskiga snorgeldades imelist veemaailma avastada või kui ei oska, siis saad lauaga hulpida ja laineid püüda
  • Kilkonnad ja muud elusolendid, kes inimeste lähedale satuvad, tuleb rahule jätta ja neid ei tohi segada, puudutada, taga kiusata ega neile järgi joosta, sest muidu nad ei tule enam kunagi sinna kohta tagasi
  • Autorool võib ka teisel pool asuda
  • Maailma lahedam mänguväljak asub maailma kõrgeima mäe Mauna Kea jalamil 
  • Polüneesia lastega on vahva kindluses mängida
  • Taro burger on äärmiselt maitsev ja sobib kogu perele grillimiseks
  • Honolulus asuv Waikiki rand on maailma avaraim liivakast 
  • Lennukis ei tohi kisada, röökida, ringi joosta ja teisi inimesi häirida
  • 17. korruselt saab vabalangemise kiirust testida (pastakad ja paberid) 

Meie Waikiki pesa ja maailma parim ananass (ja andess ) 
Gabi esimene surfilaud
Kuivtrenn

Ameerika XXS suuruses rannapall 
Waikiki rand
Mina ja palmid. Nagu poleks kookospalmi varem näinud ja katsunud!? 
James Bond isiklikult oma pesakonnaga

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…