Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?
Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas...
Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.
Heureka!
Sõnum oli umbes selline:
Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purustanud. Naasen tagasi õue laua taha, et kiri ära lõpetada, kui kuulen toas ilget itsitamist. Tüübid olid teineteisele tati ja vee segu sülitades puhtad t-särgid täis sülitanud! Me just pidime trenni minema. Umbes iga minuti tagant katkestan oma töötegemist 5 minutiks, et nendega asju klaarida.
See on mingi kõigest 15 minutit minu elust. Kindlasti on meil 365 päevast umbes 10-15 rahulikumat päeve, näiteks kui nad on haiged. Füüsiline väsimus ja ülekurnatus tekitavad neis millegi pärast vastupidiseid efekte ehk nad on väga ülemeelikud, rahutud ja energilised. Tihtipeale ei jää maidud veel magamagi, kui oled nendega terve päeva ringi lasknud ja aktiivne olnud.
Aga võib-olla on see kõigest meie laste eripära, et 13 tundi ööpäevas peab ringi liikuma, rahmeldama, maadlema, müttama, rullima, hüppama, lendama, kargama, kepslema ja tantsima?
Mul on igatahes väikese vanusevahega laste kogemusest jagada mõned elutõed:
- Kui sa tahad neljase ja kahese kõrvalt kodus suurpuhastust teha, siis lihtne matemaatiline tehe ütleb: kui nad ajavad 11 asja/minutis sassi, siis et selle ettevõtmisega plussi jääda, pead 12 asja/minutis tagasi panema
- Kui ma süüa teen ja köögis askeldan, erinevaid toite valmistan, sarnanen oma olemuselt baaridaamiga, kes puupüsti baaris hoogsalt ja elavalt kokteile valmistab. Kõik käib väga automaatselt ja mõtiskluseks pole aega, toidud valmivad helikiirusel
- Kui lapsed suuremaks ja iseseisvamaks saavad, võin oma tugeva elukogemuse põhiselt kriisiolukorra läbirääkijana tööle saada. Meie igapäevaelu olukorrad eskaleeruvad ühe ainsa ropsuga eludraamadeks ja maailma lõppudeks, ma olen päris osav keelitaja, psühholoog ja ka manipuleerija, kes suudab väikesi inimesi kuristikuservalt tagasi rääkida ja aru pähe panna. Noh, peab tunnistama, et mitte muidugi alati
- Kui ma peaksin kunagi mingi lapsevanema elu teemalise soundtrack'i looma, siis kasutaksin Rednexi "Cotton Eye Joe" põhiteemana, sest see iseloomustab äärmiselt ilmekalt, mis elutempos sa elad, kui sul on kaks last kaheaastase vahega tehtud. Hommikust õhtuni kantritrall indiaani hüüete ja kriiskamisega, ja muusika tempo on täiega kümnesse!
Nende armastuseavalduste, koosmängimiste, kooskasvamise vastu ei saa midagi panna. Vanem vend aitab noorimal sandaale jalga (mis sest, et valet pidi) või kui Daniel ütleb, et Gabriel on tema parim sõber ja et tema armastab venda, samal ajal küsides väikese Gabi käest, et kas sa ka mind armastad. Gabi muidugi teab, et nõnda armastuseavaldust välja pressida pole ilus ja vastab alati tuimalt ja ükskõikselt: "Ei."
Aga noh, tõe ja objetiivsuse huvides peab ära rääkima ka sellised lood nagu "Kuidas poisid väsinud ema Jingle Bells'i laulmisega ära mõrvata." Ma pole neile jõululaule veel väga lasknud, aga kuna neid nagunii igal pool lastakse ja nad neid kuulevad, siis on väikesemale poisile külge jäänud viis ja mõni fraas. Ümiseb meloodiat ja siis "jingle bells, jingle bells". 1 kord on nunnu, 2 korda on armas, 3 korda on kohtuseadus, aga 1755 korda kaks tundi järjest?
Ja niimoodi k%radi kaks tundi minu elust, sel ajal kui me poes olime. Ja mõnikord üle terve poe. Ja kui ma ütlesin, et ma PALUUUUUUN, ma võin põlvili paluda ja oma hinge ei-tea-kellele müüa, aga palun laula midagi muud. Selle peale said nad mõlemad hoogu juurde, irvitasid saatanlikult ja lasid. EDASI. Mul reaalselt ja füüsiliselt hakkas pea valutama ja tossama ning kui keegi kuskil laulab seda eelpool nimetatud fraasi, mul tõusevad kõik ihukarvad püsti.
Jah-jah, isegi seal.
Ma üritan neid harida, mis sest, et see läheb vaevaliselt ja teosammul, aga mingisugust progressi on siiski märgata. Minu närvide osas on selgelt mõne aastaga toimunud kolossaalne regressioon. Diangoosiks võiks panna: närviühendused puuduvad.
Vahel käime kohvikus. Eile alles külastasime Bunningsis, kus väikesed inimesed saavad väikesi ostukorve lastesõbralikke tooteid täis laduda. Sellisteks lastesõbralikeks toodeteks on igasugused puhastusvahendid, mis meenutavad õunamahlasid, ja terariistasid nagu kirved, labidad ja aiakäärid. Siis sa ajad neid inimesi väikeste ostukärudega mööda poodi taga ja ütled kurjal vene maffia häälel vene keeles: "Koht. Minu juurde. Aitab." Ümbritsevad inimesed hakkavad lastekaitse numbrit valima, aga siis sa pilgutad hullumeelsel piraadi kombel neile silma ja nad kukutavad oma mobiili põrandale.
Aga kahte eri suunda laiali jooksnud jänesed on vaja ikka kinni püüda.
Võlusõnaks ja parooliks oli, et saate kohvikus mahla!
Noh, pluss mina saan kohvi osta ja juua ehk ema saab rahu.
Kujutad ette, kõik need 2 minutit, kui nad oma keelekastet sõõmavad?!
Siis keegi ajab midagi ümber, mahla ajalehe peale, mõni mees kukub toolilt alla, lakub ostukäru või viskab sandaaliga naaberlauas silmi pööritanud naist. Ja ma ei räägi siinkohal teistest kohvikukülastajatest vaid minu segasest seltskonnast, kes tornaadona kohtadest üle käivad.
Ma muidugi dramatiseerin siinkohal väga üle, aga enamvähem saate aru, mis seltskonnas ma ringi liigun. Ja kui keegi tuleb minu poole ja tahab midagi öelda, et ou, äkki peaksid esimesed 20 aastat kodus peidus istuma mitte nendega avalikkuse ette astuma, siis mul on peas juba kõne valmis, mida ma kõike selle peale vastan. Aga sel korral tuli üks habemik minu juurde ja alustas midagi, et me siin abikaasaga jälgime teie poekülastust kõrvalt ja...
Issand, see oli 47 aastat tagasi, alles oleks nagu eile olnud, kui meil oli kaks sama vanusevahega poissi. Aeg lendab ja te olete väga erilises ja hinnalises elufaasis praegu, soovides mulle edu ja öeldes, et küll on toredad poisid.
Nagu öeldakse maailm on tasakaalus.
Kuskilt tuleb juurde millegi arvelt: pole oma aega ja hobisid, aga on armastus ja kiindumus.
Pole head halvata: Pole lapsi, kes kõike sinu käsu, keelu ja soovi järgi teeksid. Mõnikord võivad olla muster eeskujulikud ja mõnikord käituvad nagu oleks Mowgli vennad.
Loo moraal: Inimesed, tehke ikka lapsi väikeste vanusevahedega!
Hoiab ärkvel, tegusena, elus ja kätt pulsil.
Kommentaarid
Postita kommentaar