Otse põhisisu juurde

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat? 
Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas...

Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit. 

Heureka! 

Sõnum oli umbes selline: 

Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purustanud. Naasen tagasi õue laua taha, et kiri ära lõpetada, kui kuulen toas ilget itsitamist. Tüübid olid teineteisele tati ja vee segu sülitades puhtad t-särgid täis sülitanud! Me just pidime trenni minema. Umbes iga minuti tagant katkestan oma töötegemist 5 minutiks, et nendega asju klaarida. 

See on mingi kõigest 15 minutit minu elust. Kindlasti on meil 365 päevast umbes 10-15 rahulikumat päeve, näiteks kui nad on haiged. Füüsiline väsimus ja ülekurnatus tekitavad neis millegi pärast vastupidiseid efekte ehk nad on väga ülemeelikud, rahutud ja energilised. Tihtipeale ei jää maidud veel magamagi, kui oled nendega terve päeva ringi lasknud ja aktiivne olnud. 

Aga võib-olla on see kõigest meie laste eripära, et 13 tundi ööpäevas peab ringi liikuma, rahmeldama, maadlema, müttama, rullima, hüppama, lendama, kargama, kepslema ja tantsima? 

Mul on igatahes väikese vanusevahega laste kogemusest jagada mõned elutõed: 
  • Kui sa tahad neljase ja kahese kõrvalt kodus suurpuhastust teha, siis lihtne matemaatiline tehe ütleb: kui nad ajavad  11 asja/minutis sassi, siis et selle ettevõtmisega plussi jääda, pead 12 asja/minutis tagasi panema 
  • Kui ma süüa teen ja köögis askeldan, erinevaid toite valmistan, sarnanen oma olemuselt baaridaamiga, kes puupüsti baaris hoogsalt ja elavalt kokteile valmistab. Kõik käib väga automaatselt ja mõtiskluseks pole aega, toidud valmivad helikiirusel
  • Kui lapsed suuremaks ja iseseisvamaks saavad, võin oma tugeva elukogemuse põhiselt kriisiolukorra läbirääkijana tööle saada. Meie igapäevaelu olukorrad eskaleeruvad ühe ainsa ropsuga eludraamadeks ja maailma lõppudeks, ma olen päris osav keelitaja, psühholoog ja ka manipuleerija, kes suudab väikesi inimesi kuristikuservalt tagasi rääkida ja aru pähe panna. Noh, peab tunnistama, et mitte muidugi alati
  • Kui ma peaksin kunagi mingi lapsevanema elu teemalise soundtrack'i looma, siis kasutaksin Rednexi "Cotton Eye Joe" põhiteemana, sest see iseloomustab äärmiselt ilmekalt, mis elutempos sa elad, kui sul on kaks last kaheaastase vahega tehtud. Hommikust õhtuni kantritrall indiaani hüüete ja kriiskamisega, ja muusika tempo on täiega kümnesse!
Nende armastuseavalduste, koosmängimiste, kooskasvamise vastu ei saa midagi panna. Vanem vend aitab noorimal sandaale jalga (mis sest, et valet pidi) või kui  Daniel ütleb, et Gabriel on tema parim sõber ja et tema armastab venda, samal ajal küsides väikese Gabi käest, et kas sa ka mind armastad. Gabi muidugi teab, et nõnda armastuseavaldust välja pressida pole ilus ja vastab alati tuimalt ja ükskõikselt: "Ei." 

Aga noh, tõe ja objetiivsuse huvides peab ära rääkima ka sellised lood nagu "Kuidas poisid väsinud ema Jingle Bells'i laulmisega ära mõrvata." Ma pole neile jõululaule veel väga lasknud, aga kuna neid nagunii igal pool lastakse ja nad neid kuulevad, siis on väikesemale poisile külge jäänud viis ja mõni fraas. Ümiseb meloodiat ja siis "jingle bells, jingle bells". 1 kord on nunnu, 2 korda on armas, 3 korda on kohtuseadus, aga 1755 korda kaks tundi järjest? 

Ja niimoodi k%radi kaks tundi minu elust, sel ajal kui me poes olime. Ja mõnikord üle terve poe. Ja kui ma ütlesin, et ma PALUUUUUUN, ma võin põlvili paluda ja oma hinge ei-tea-kellele müüa, aga palun laula midagi muud. Selle peale said nad mõlemad hoogu juurde, irvitasid saatanlikult ja lasid. EDASI. Mul reaalselt ja füüsiliselt hakkas pea valutama ja tossama ning kui keegi kuskil laulab seda eelpool nimetatud fraasi, mul tõusevad kõik ihukarvad püsti. 

Jah-jah, isegi seal. 

Ma üritan neid harida, mis sest, et see läheb vaevaliselt ja teosammul, aga mingisugust progressi on siiski märgata. Minu närvide osas on selgelt mõne aastaga toimunud kolossaalne regressioon. Diangoosiks võiks panna: närviühendused puuduvad. 

Vahel käime kohvikus. Eile alles külastasime Bunningsis, kus väikesed inimesed saavad väikesi ostukorve lastesõbralikke tooteid täis laduda. Sellisteks lastesõbralikeks toodeteks on igasugused puhastusvahendid, mis meenutavad õunamahlasid, ja terariistasid nagu kirved, labidad ja aiakäärid. Siis sa ajad neid inimesi väikeste ostukärudega mööda poodi taga ja ütled kurjal vene maffia häälel vene keeles: "Koht. Minu juurde. Aitab." Ümbritsevad inimesed hakkavad lastekaitse numbrit valima, aga siis sa pilgutad hullumeelsel piraadi kombel neile silma ja nad kukutavad oma mobiili põrandale. 

Aga kahte eri suunda laiali jooksnud jänesed on vaja ikka kinni püüda. 
Võlusõnaks ja parooliks oli, et saate kohvikus mahla! 
Noh, pluss mina saan kohvi osta ja juua ehk ema saab rahu. 

Kujutad ette, kõik need 2 minutit, kui nad oma keelekastet sõõmavad?! 
Siis keegi ajab midagi ümber, mahla ajalehe peale, mõni mees kukub toolilt alla, lakub ostukäru või viskab sandaaliga naaberlauas silmi pööritanud naist. Ja ma ei räägi siinkohal teistest kohvikukülastajatest vaid minu segasest seltskonnast, kes tornaadona kohtadest üle käivad. 

Ma muidugi dramatiseerin siinkohal väga üle, aga enamvähem saate aru, mis seltskonnas ma ringi liigun. Ja kui keegi tuleb minu poole ja tahab midagi öelda, et ou, äkki peaksid esimesed 20 aastat kodus peidus istuma mitte nendega avalikkuse ette astuma, siis mul on peas juba kõne valmis, mida ma kõike selle peale vastan. Aga sel korral tuli üks habemik minu juurde ja alustas midagi, et me siin abikaasaga jälgime teie poekülastust kõrvalt ja...
Issand, see oli 47 aastat tagasi, alles oleks nagu eile olnud, kui meil oli kaks sama vanusevahega poissi. Aeg lendab ja te olete väga erilises ja hinnalises elufaasis praegu, soovides mulle edu ja öeldes, et küll on toredad poisid. 

Nagu öeldakse maailm on tasakaalus. 
Kuskilt tuleb juurde millegi arvelt: pole oma aega ja hobisid, aga on armastus ja kiindumus. 
Pole head halvata: Pole lapsi, kes kõike sinu käsu, keelu ja soovi järgi teeksid. Mõnikord võivad olla muster eeskujulikud ja mõnikord käituvad nagu oleks Mowgli vennad. 

Loo moraal: Inimesed, tehke ikka lapsi väikeste vanusevahedega! 
Hoiab ärkvel, tegusena, elus ja kätt pulsil. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGA müüja ja Australia Post

Tahtsin algselt kirjutada kunagisest "valge Austraalia poliitikast" ja viidata naljakatele 60´ndate promoklippidele, mis Suurbritannia töölisklassi Austraaliasse meelitasid ja brittide vastupropagandast, kuidas kodumaad ei tohiks ikka mingitel tingimustel reeta, aga siis kadusin jälle argitegevustesse ära ja hoopis kirjutan sellest, et Australia Post´iga 2 kg kaaluva saadetise saatmine Euroopasse, eriti veel Eestisse, läheb umbes sama palju maksma, kui on 10% Eesti-Austraalia edasi-tagasi pileti maksumusest.  Teine kord siis teab, kui midagi suuremat saata tahame, on mõistlikum endale piletid Eesti piletid osta ja saadetis ise kohale toimetada. 
Postitädid olid muidugi äärmiselt sõbralikud ja kuna esialgu kaalus pakk 2 kg ja 40 grammi, aitasid nad mul sellest üleliigset 40 grammist lahti saada pappkarbi erinevaid osasid lõikeriistaga nüsides. 
Ja siis üks noormees kohalikust IGA poest. Käin seal pea iga päev ja kuna pood asub umbes 300-400 m kaugusel meie elamisest, siis minge…

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina. 
Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla. 
Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju selline ava…

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha. 
Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust (cottage cheese) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.  
Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on vene keeles ko…