Ma lendan. Ma lendan. Ma päriselt lendan! Ma lendan mägede, orgude, nõlvade, metsade, aasade, liivaväljade, kivirahnude kohal. Liigutan kiirelt oma käsi ja jalgu ja nii lihtne see ongi- ma lendan. Ma lendan kiiresti ja enda all näen imelist maailma sellisena, nagu pole seda iialgi varem näinud. Helesinisena! Näen mõned meetrid endast eemal lendamas teist inimest. Vastassoolist. Ta viipab käega ühe tihniku suunas, raputan eituse märgiks peaga. Näitan talle teist suunda. Ta lendab minu poole. Me võtame käest kinni ja lendame koos kivirahnude juurde, vaatleme sealseid krabisid ja elukaid, kes on peamiseks toiduks siinse maailma elukatele. Vahepeal seisame veest välja ulatuvate kivirahnude peale ja kergitame oma maske, kuna vesi on hakanud tasapisi kõrva juurest sisse voolama. Ja lendame jälle. Elusad ja surnud korallid, väikesed ja suured kalad, pikad ja lühikesed vetikad, elusolendid, kes meenutavad juurikaid ja meduusid, kes meenutavad koralle, kollased ja neoonrohelised kalad, vähid...