Elu mujal maailmas

Viiendal Cairnsis olemise hommikul julges Andres isegi korraks taaskord niisama olemise ja mitte kuskile minemise teemat tõstatada, aga kui meenutasin talle, kui palju maailmas on VEEL kohti vaadata ja kui lühike on inimelu, rõhudes sellele, et niipea me Cairnsi kanti nagunii uuesti ei satu, oli ta minuga samal meelel, et peaks kindlasti maksimaalselt ringi käima ja vedeleda saab kodudiivanilgi. Paak kütust, magu hommikusööki ja auto pudelivett täis alustasime oma väljasõiduga tunduvalt enne kella kaheksat hommikul. Haiged tüübid. Selle asemel, et üks päev korralikult sisse/välja magada.  Meie sellepäevane marsruut.  Cairnsi ümbrus on tõeliselt mitmekülge: on džunglit, ookeani, saari, mägiseid farmipiirkondi ja randu. Mõtlesime, et neljapäevane päev sobiks hästi mägede, rahvusparkide ja viljakate farmipiirkondade ülevaatamiseks. Lugesin eelnevalt kõiksuguseid reisijuhte ja panin meile selleks päevaks vaid paarisaja kilomeetri pikkuse ringsõidu paika. Võtame kergelt, m...

Ma olen viimasel ajal nii palju inglise keeles lugenud ja kirjutanud, et kaks keelt hakkavad omavahel sassi minema. Peab kindlasti eesti keeles kirjutamisega jätkama, mis sest, et vahepeal oli tahtmine kogu siinne mitmeaastane kupatus puhkusele saata ja vaikselt ning anonüümselt oma pereelu elama hakata. Kui nüüd naaseda meie puhkuse juurde, siis jäin vist kuskile poole peale ja pole rääkinud Cairnsi vaieldamatult kõige turistikamast atraktsioonist - Kuranda ajalooline raudtee ja 7,5 km pikkune köisraudtee. Alguses suhtusime sellesse väga skeptiliselt, sest vaadates neid masse, kes selles suunas liikusid, mõtlesid, et jumal küll, peab jälle terve päev endataolistega sotsialiseeruma. Plaanisime järgmisel päeval niisama vedeleda ja basseini ääres olla, aga mingil hetkel tabas taaskord tunne, et kurat võtaks, kui me juba siin oleme, teeme ära. Andres läks teisipäeva hilisõhtul hotelli administraatori juurde ja broneeris meile $118 per person maksva päevatuuri, mille sees oli ühes...

11. juunil ehk Andrese tähtpäeva suurimaks sooviks oli üks kord elus äratuskella panemata pikalt ja laisalt sisse magada. Täitsin sünnipäevalapse ihaldatud soovi ja magasime õndsalt kella üheksani hommikul, sõime hommikusöögi ära ja mõtlesime, et mis me päeva basseini ääres ikka veedame, me oleme siin ju nii lühikest aega.  Lähme õige sõidame põhja poole Cape Tribulationi , mida brošüürides reklaamitakse kui kohta, kus (Suur Vallrahu) riff kohtub vanima vihmametsaga. Kaartide järgi ei tundunud sealsete vaatamisväärsuste vahelised vahemaad pikad olevat, paras päevatripiks, kuigi tagantjärele mõeldes võib öelda, et sõidu tegid pikaks pidevad naiselikud hädad stillis: ma tahan pissile, tahan banaane osta, vesi on otsas, kas prügipeatust saaks, kas mitte lõunasöögi aeg juba ole.  Sirgenda või mitte, juuksed võtavad troopikas alati lainelise kuju. Kuigi GPS näitas, et Cairnsist on  Cape Tribulationini umbes 139 kilomeetrit, siis reaalselt jõudsime sihtpun...

Tõmbasin eile kõik  Suurel Vallrahul  (südamlikud tervitused lähevad neile, kes magasid geograafia tunnis ja ei tea mis see on) tehtud pildid arvutisse, mingi 200+ tuli kokku ja nüüd hakkan neid ühekaupa siia blogisse postitama. Teid ju kindlasti huvitab iga meie nähtud kala, korall ja veetaim üksikasjalikult?  Haha, nali muidugi, nali! Tõmbas esiotsa higiseks ja pulss läks kiiremaks? See kalade piltide vaatamine on võrdväärne sellega, kui ma sunniks inimesi oma püreesest lapsest tehtud kahe tuhande pildi pikkust seeriat vaatama.  Need toredad ajad on teil veel ees.  Tegelikult tegime ühe ülevaatliku kolmeminutilise video olemasolevatest parimatest piltidest ning loodame, et see annab mingisuguse ülevaate sellest, mida me "seal all" nägime. Praegu tahan lisada, et suurem osa piltidest on Andrese tehtud.  Esiteks, oli meri tol päeval üpriski tormine ja tuuline, aeg-ajalt käisid lained üle pea ja Andresele tundus isegi korraks kogu minu olek ellujäämisürit...