Elu mujal maailmas

Enne kui sünnitusest viis aastat täis saab, mälu hägustub, detailid ja valu ununeb, mõtlesin et panen oma viimase sünnituskogemuse siia kirja.  Ega ma nüüdseks enam täpselt ei mäleta, kui pikalt mul tähtajast üle oli? Tundus igatahes terve igavikuna, tegelikult vist ainult 9 päeva. Lõpusirge venis, olin suur nagu jõehobu ja päevas tuli umbes 2 kilo kaalus juurde. Sääred jämedad kui palgid ja sõrmed meenutasid Rakvere viinereid. Kui midagi maha kukkus, siis ma ei viitsinud enam seda põrandalt üles korjata vaid ootasin kuni Andres koju tuleb ja asjad ära koristab või noh, kui asi oli söödav, siis meie abivalmis kutsu aitas mind tihtipeale välja.  Kui olin 41 nädalat täis tiksunud ja mingeid sünnitama minemise märke ei esinenud peale kaks nädalat kestnud libavalude, otsustas mind jälgiv arst, et peaks stretch and sweep'i tegema. Tegemist on äärmiselt ebameeldiva protseduuriga...Arst paneb oma käe sinu sisse, võtab mingist asjast kinni, keerutab ühes ja teises suunas (med...

Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida.  Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks?  Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esi...

Panen oma pea kuuajase pisipõnni tekile. Akna alla liikuvaid puid, linde ja päikesevalgust imetlema. Tüüp on tükk aega rahulikult maas, uurib maad ja meie ilusat maailma. Mina saan samal ajal nõudepesumasina ära tühjendada, WC-s käia ja pooliku kapsahautise taas tulele panna. Mingi hetk kuulen südantlõhestavat nuttu. Enne kui ma temani jõuan, tunnen kuidas väikesed hormonaalsed elektrilöögid rinnapiirkonnas ajavad piima ojadena voolama ja pritsima.  Jõuan tilkudes hädasolijani ja märkan, et tüüp hoiab ja tirib tugevalt iseenda juustest, ise samal ajal valust karjudes ja rabeledes. Aitan väikese Gabrieli välja. Võtan tema enda käe tema juuste küljest ära. On ikka pahatahtlikud käed, teevad niimoodi minu titale haiget.  Head totud on need pisipõnnid! :)

Oo, mis elu! Täispööretel ja -võimsusel vanaduse poole? Oh ei, kahe väikelapsega juba igav ei hakka.  Oot, mis kuu ja päev ja kell praegu üldse on? Ma vist panen isegi blogis veidi kuutõbist, aga ehk annate andeks, sest keskmine unetundide arv ööpäevas on 3-4.  Meil on siin, Eedeni mäel päris palju uut. Kõigepealt: uus ilmakodanik Gabriel. Ta on varsti kuu aja vanune, tal on väga palju juukseid, madalatämbriline võimas hääl ja suur söögiisu. Ta on päris tugev poiss: hoiab pead alates minu seest välja tulemisest ja üritab end keerata, et suuremale vennale kiirelt järgi jõuda.  Minu sünnitusvalud hakkavad vaikselt-vaikselt meelest minema. Tahaks seda lugu jutustada ja kirja panna, hea aastate pärast meenutada, mis põrgupiinasid meie, naised, uute inimeste juurde sünnitamise nimel peame kogema. Alles kolm nädalat tagasi kirusin, et kõik luud ragisevad ja kõhulihased ei lähe vist iialgi enam kokku. Nüüd olen kolmandaks valmis? Hullud peast! Mitte niipea (VAST) ja ei ...

Prioriteetide küsimus: kas õppida, koristada, süüa teha, blogida või minna magama, sest Daniel on parasjagu lõunaund tegemas? Ma vihkan end südamepõhjani, kui umbes 10-15 minutit enne kui ta lõunaunest ärkab, tuleb minul räige uni peale. Samas vihkan ma end hullemini, kui ma tund või kaks päeval maha magan. Ärgates on alati selline tunne justkui peaks päeva algusest peale alustama: hammaste ja näo pesemine, tualetikülastus, hommikusöök... Käisin eelmisel nädalal ühel erialasel konverentsil ja kolmapäeva hilisõhtul oli meil konverentsi peaesinaja Carla Rinaldiga eraviisiline seminar, millest kõige enam jäi kõlama ja meelde, et lapsed on inimkonna helgemad ja paremad esindajad. Kui ma seda väljendit  oma pere konteksti panen, pean sellega sajaprotsendiliselt nõustuma! Meie väike sell on küll veidi tasakaalutu ja üliemotsionaalne, aga samas äärmiselt abivalmis, siiras ja heatahtlik. Mis täiskasvanu imeks tolmu kasutatud asjade poes müügis oleva tolmuimejaga? Või pakuks  pool ...

Mulle hullult meeldib, ma jumaldan, armastan ja tihtipeale igatsen suure südamevaluga puhta kodu tunnet. Lõhna. Et iga asi on oma koha peal ja pinnad läigivad puhtusest. Viimasel ajal juhtub seda "puhtust" nii umbes iga kolme kuu tagant, kui kinnisvaraagentuur, mis meie maja haldab, oma rutiinset inspektsiooni läbi viib. Hetkel on igatahes suur pingelangus: neli kooliainet arvestatud, praktika sooritatud, kodu ja aed on korras. Ja homme saabub ema!  Mina muidugi oskan ja tahan endale igapäevaselt lisa koristamist tekitada. Nüüd mitmel päeval oleme Danieliga erinevaid kunstitehnikaid kasutades oma kunstisoont arendanud. Kuigi paljudele võib tunduda, et nii pisikesega (16-kuune) pole võimalik eriti midagi teha, siis tahan teistele lapsevanematele inspiratsiooniks mõningaid retsepte ja näiteid jagada. Meil on siin viimasel ajal päris palav olnud, väljas saab ainult veega seotud tegevusi teha ja meres ääres olla, seega olen pidanud väga leidlik olema, et me koduseinte vahel ...

Väike Picasso treeningul Kui tundub, et kodus on kahtlaselt vähe koristamist, siis võib alati värvidega veidi mökerdada!  LILLA on täiega sinu värv! Andrese stiilis naljad: paneks mingi minu liibuva riidehilbu selga ja teeskleks, et ei saa aru, et miskit valesti oleks Normaalne vennike - ronib niimoodi oma palli järele (või hirmsate asjade eest peitu?) Näiteid ekstreemsest parentingust ehk kuidas lapse elu huvitavaks teha

Kohe pärast reisilt koju jõudmist tahtsin oma emotsioonid ja elamused kirja panna ja kuskile jäädvustada, kuid blogi keskkonda lahti tehes ja trükkima hakates selgus, et olin puhkuse ajal oma aju ja meele nii lõdvaks lasknud, et ei osanud enam sõnu ritta seada - kõik laused olid mitmemõttelised ja segased. Nüüd olen oma argirutiinis tagasi ja esmavaatluse põhjal tundub, et ka minu aju on taas funktsioneerima hakanud!  Kui meie road tripist lähemalt rääkida, eesti keeli maanteereisist, siis võiks uhkelt öelda, et kahe titega reisimine on täiesti võimalik. Kokku tuli meil ligemale 4000 km, oli väga lõõgastavaid ja kookos-kukub-pähe stiilis päevi, kuid ka selliseid 7-8 tundi autos istumise päevi, kui pidime prügikotile silmaaugud sisse torkama ja lapsi taolisel viisil rõõmsana hoidma. Ja kui hullu autosõidu päeva lõpuks sihtkohta jõudsime, jooksid lapsed rõõmust endal põlved marraskile, käitusid justkui kevadel rohelisele murule välja lastud mullikad.   Inimesed küs...

Issi poeg Daniel on nii õnnelik, kui issi töölt tuleb! Kuidas petersell kasvab? Polegi enam beebi, on hoopis väike mees Nagu väike tornaado, mis asjad laiali peksab ja oma kohtadelt minema lennutab! Leia pildilt väsinud lapsevanem Näks-näks-näks, päkapikk oli mõned kuuseoksad enne kaunistamist ära näksanud Loodushuviline Esimene piparkoogitegu

Danieli vahvad tädid tegid üliarmsa videotervituse Mõned nädalad enne sünnipäeva hakkasime koogi tegemist harjutama Siis kui laps päevauinakut tegi,  sain lauda lihvida ja värvida Sünnipäevanädal algas toreda ja armsa kingitusega Eestist Paljud ütlevad, et lapse esimene sünnipäev ja selle pidamine on tegelikkuses palju olulisem lapsevanematele kui lastele, seega pole mõtet ponide, lendvaipade, näomaalijate ja klounide peale aega ja raha kulutada. Järgisime seda nõuannet, sest no tõesti, paljud Danieli külalised on neljakäpukil ringi roomavad või äsja kõndima hakkanud tuterdised, kes üritavad kõike elu eest suhu pista ja ei hooli peenetest kostüümidest ning puhas olemisest. Me ei tellinud mingeid ponisid ja kloune (ei usu, et kunagi üldse tellime), lastele oli tehtud väike laud, mille peale nad kriidiga sodida said, neil oli oma lossitelk, kuhu tuule ja päikese eest varjuda sai, pallimeri milles supelda ja pappkastidest tehtud tunne...

Andres kahtlustas, et mind on mingisugune mürgine putukas purenud. Mitte sellepärast, et oleksin marutaudiselt käitunud või end halvasti üleval pidanud, vaid sellepärast, et üks päev ilmus minu kaela tagumisele osale suur punane laik, mõned tunnid hiljem ei saanud kaela pöörata ega keerata, kaelavalu levis ümbruskaudsetesse lümfiühendustesse, päevale järgnenud ööl terve keha krambitas ja värises, samal ajal palavikku ei tulnudki. Mingi hetk hakkas silmadest midagi tulema, nii intensiivselt, et hommikul ei saanud silmi lahti - need olid kinni kleepunud. Et jah, ma tõesti ei tea, kas tegemist võis olla mõne ämbliku või putukaga! Või lihtsalt mingi väga halb infektsioon?  Me muidugi oleme eriti hoolsad ämblike kohapealt, teeme siin mürgitamisreide, sest laps on pidevalt õues ja ronib igal pool ringi, ei taha, et teda näiteks süütu olemisega redback  naksaks. Redback  raibe on nii levinud Austraalias, ja mürgita palju tahad, kui üleaedsed seda ei tee, ronivad nende ämbli...

Laupäeval oli lihtsalt nii tore päev! Päike kuumutas õhu üle 30 kraadi, linnud siristasid ja hoolimata meie päris pikast "vaja ära teha" nimekirjast, millest tegelikult said tehtud vaid kiigu kokku panemine ja ühe auto puhtaks pesemine, tegime palju töödenimekirja väliseid ja lõbusaid asju. Ahjaa, boonusena vaatasime õhtul veel James Bondi ka! Järgmine päev oli klimaatiliselt muidugi hoopis vastupidine: tormine, tuuline ja räigelt külm. Mõtlesin, et taoline premenstruaalne tõmblemine on vaid Eesti ilmale omane, aga näed sa! Siin tuleb ka ette. Soovitaksin siin ühte ägedat ja head ahjuõuna retsepti, aga kahetsusega pean tunnistama, et ahjuküpsetatud õunad mee, kaneeli ja rohkete pähklitega ajasid mind tõsiselt iiveldama. Tõeline meisterkokk olen, jagan head retsepti, mis südame pahaks ajab. Proovige-proovige. Ma arvan, et iivelduse põhjuseks see, et retsepti valmistades sain mee üledoosi ja just mesi ajaski süda läikima. Meega on mul üldse kummalised suhted olnud: esimes...

Eile, kui terve köögipõrand makarone ja Bolognese kastet täis oli, ja täna, kui Daniel sõi riisinuudlitega kana, mõtlesin, et kuidas küll ma selle koristatud saan? Daniel harjutab kahvli ja lusikaga söömist ning protsess on üsna...ütleme nii, et vaevarikas. Siis mõistsin, et piisab vaid tehnoloogilise imevidina Zac 1.0 tuppa laskmisest, kui minu pool vaevast on murtud.  Neljajalgne koduabiline objektile lastud, 3 minutit hiljem põrand praktiliselt läigib - ei ühtegi raasukest ega riisukest. Nüüd vaid lapse söögitool ja kilest põll vaja toidujääkidest puhtaks pesta, mõtlesin mina ja otsustasin väikesele kolmevärvilisele abilisele need ette anda. Noh, et enne pesu asjad suuremast määrdumisest puhtaks teha. Läksin vannituppa tite nägu pesema ja tagasi tulles olid elusale kodumasinale ette antud esemed täiesti puhtad. Mul jäi vaid kuuma veega üle pesta.  Siis jäin mõtisklema, kui oluline "koduvidin" on ikkagi meie koer! Eriti veel lapsega peres. Kui Danieli mähe o...

Googeldasin eesti keeles Frans Plooij ja tema maailmakuulsat laste esimeste eluaastate arengu teemalist bestsellerit "The Wonder Weeks " ja kõige selle peale tuli NULL tulemust! Mis moodi pole seda eesti keelde tõlgitud ja miks üheski eestikeelses foorumis pole sellele teooriale viidatud. Oh, ma pean huvilisi valgustama. Mina sain imenädalate raamatust mõningast psühholoogilist abi. Ja leevendust, et kõik keerulised etapid beebi arengus saavad ükskord läbi. Lühidalt kokku võttes räägib nö "imenädalate" teooria sellest, et iga laps läbib oma vaimse arengu jooksul keerulisemaid perioode, mille ajal ta nutab rohkem, vingub kõvema häälega ja hoiab igal võimalusel sinu seelikusabast kinni. Või nagu meie juhtum näitas: kisub niigi kulunud katkised koduteksad sisuliselt ribadeks. Raamatu autor Frans Plooij elas tükk aega Tansaanias ja Ida-Aafrikas uurides šimpansite käitumist. Uurimisrühm muutis ajaga oma uurimisteemat, kuid sellest hoolimata jätkati andmete kogu...