Elu mujal maailmas

Üheks tähelepanuväärseks sündmuseks Bali inimese jaoks on tema kremeerimise päev (kohalikud nimetavad kremeerimistseremooniat Ngabeniks , aga sellel on ka teisi nimetusi ). Erinevad allikad väidavad, et surnu kremeerimise päev on Bali inimese jaoks pidupäev, eelkõige on see pidupäevaks surnu sugulastele, lähedastele, sõpradele, kes rõõmustavad lahkunu pärast, kuna sellel päeval sattuvat hing taevasse, kus võib alata inimese ümbersünd ehk reinkarnatsioon.  Bali hinduismi kohaselt aitavad inimesel teise maailma üle minna viis põhielementi: maa (pertiwi), vesi (apah), tuli (teja), õhk (bayu), igavik (akasa), millest peab ta pärast surma läbi käima. Surnu jäänused paigutatakse sarkofaagi, mis on tavaliselt pühvli- või lehmakujuline (sarkofaagi kuju ja olemus peegeldab seda, mis kastist st ühiskonnakihist surnu oli) ja pärast rikkalikke ohverdusi, palvetamisi ning muid kombetalitusi pannakse surnukirst põlema.  Antud (pildil) matusetalituste puhul olid kõikides sarkofaagides...

Teatavasti on päris paljud Aasia toidud originaalis üsnagi vürtsikad. Maitsekad, piprased, tšillised, teravad. Ma olen ennast siiani kõikidest teravatest elamustest säästnud ja iga toidutellimusega palunud "not spicy". Üldjuhul on seda palvet täidetud. Ühel päeval sõime lõunat kuskil sojatoitude söögikohas tee ääres ja tellisime Andresega mõlemad Indoneesia kohalikku nuudlirooga Mie Gorengi- nuudlid kana ja juurviljadega. Toit oli serveeritud üsna väikesel taldrikul ja me ei märganud kumbki, et taldrikul peitsid ennast herneste, kurkide ja porgandite vahele ka pisikesed rohelised tšillikaunad. Hammustasime tšillit Andresega samaaegselt. Ainult selle vahega, et kui ma seda hammustasin ja mäluda proovisin, sai Andres minu näoilme järgi aru, et midagi on valesti ning sülitas oma portsjoni välja. Mina rumaluke juhindudes nõuandest, et toitu tuleb korralikult mäluda, purustasin oma hammastega kauna ikka mitmeid kordi. Siis sain alles aru, et kurk ja hernes maitseb täna kuidag...

Eelmisele kirjutisele tahaks lisada ka omapoolsed täiendused. Andres keskendus selles eelkõige ühele seigale, aga sellel päeval juhtus meiega ka teine samalaadne seik. Pärast seda, kui olime oma auhinnad hotellist kätte saanud ja jõudsime vaid mõned kümned meetrid oma hotelli suunas jalutada, kui meie poole pöördus järjekordne vautšehi-mehike. Seekord Ida-Timorist pärit tumedanahaline väike promomees nimega Andi. Oh no jälle, oli minu reaktsioon. Hakkasin laginal naerma ja ei suutnud kogu tema presentatsiooni jooksul oma haiget lõppematut naeru pidama saada..Mees arvas, et olen tõenäoliselt mõne aine mõjuvõimu all.  Aga jutt nagu eelmiselgi mehel. Et mina võitsin t-särgid öösärgi suuruses ja mu kullakallis õnnekäega kaasa peaauhinna, milleks võib olla sellel puhul misiganes. Naersime Andresega kõvasti ja valjusti ning otsustasime teha näo, et ei tea asjast midagi.  Siinkohal tahaksin öelda, et pole aus, et iga kord on see "õnnekäsi" mehelik ja karvane. Täielik diskrimineeri...

Ei oskagi nüüd öelda, kas see oli halb või hea, et me üks päev varem Denpasari lennujaama jõudsime ja olime sunnitud ühe öö Kuta linnas veetma. Sellele ööle järgneval päeval juhtus meiega huvitav seik tänu millele peame nüüd aasta jooksul Indiasse reisima. Olime vaevalt paarsada meetrit hotellist ranna poole jalutanud, kui meid kõnetas üks pisike tume mees. Ta palus meil peatuda ja hakkas midagi pakkuma, nagu enamik selliseid mehi Balil. Esialgu üritasime teda eirata ja temast mööda jalutada, aga aktiivne peaaegu allameetrimehike suutis meile ikkagi ühe ümbrikutaolise flaieri pihku suruda ning palus see koheselt avada. No mis seal ikka, aega ju oli, peatusime ja avasime ümbrikud. Viktoria avatud ümbrikut nähes läks mees veidi elevile ja andis mõista, et Viktoria võitis just kaks nende hotelli logoga t-särki ja saab need kätte nende hotellist, mis ei asu eriti kaugel. Arvasime siiski, et tegemist on nagu nii mingisuguse skeem-pettusega ja üritasime väikese Aasia mehe küüsist välja rab...

Iga kord, pea iga päev, kui läheme kuskile õhtust, lõunat või hommikust sööma, piinavad mind süümepiinad, mida tunnen karjuva ebaõigluse tõttu, mis siin maailmanurgas valitseb ja mida mina oma siin olemisega veelgi toetan. Miks mina, töötu tudeng, saan lubada endale rohkem, kui täiskohaga seitse päeva nädalas töötav kohalik? Euroopa kõige vaesem seljakotirändur saab lubada endale umbes 10-15 korda rohkem, kui üks keskmine indoneeslane. Viimase keskmiseks päevateenistuseks on heal juhul 2-3 USA dollarit. Keskmine päkker kulutab Indoneesias reisides päevas oma 20-30 dollarit. Milline kuristik on nende maailmade vahel.. Samal ajal saan aru, et tegelikult pole siin maailma osas rahal nii tähtis roll, kuna paljud suhted toimivad ikka veel naturaalmajanduslikel põhimõtetel. Selleks, et siin ellu jääda ja toime tulla ei peagi midagi teenima. On oma aed,mis annab aastaringselt saaki, on vihma ja tuule eest peavarju pakkuv hütt, ei ühtegi liisingu-ega laenulepingut ega muud kohustust. Kui ...

Sellist asja pole veel meiega juhtunud.  Eile, kui me taksoga Ubudist Bali lennujaama poole sõitsime, ei osanud me arvatagi, et lennujaama jõudes ei leia me väljuvate lendude alt oma lennunumbrit. Security checki ära teinud, kõndisime ühe väljuvate lendude ekraani juurest teise juurde..Sest meie lendu Singapuri polnud kuskil! Mis mõttes ei ole lendu? Kahe tunni pärast peaks ju olema lend Balilt Singapuri? Vaatasime pileti pealt kellaaega. Kõik klappis.  Alles pärast seda, kui olime piletile umbes 55 korda otsa vaadanud, avastasime, et meie lend Singapuri väljub mitte 2.augustil, vaid hoopis 3.augustil. Samal kellaajal.  Miks me olime nii kindlad (kusjuures mõlemad), et lend on 2.augustil. Ja miks me ei näinud, et pileti peal on kirjas 3.august? Müsteerium. Aga vähemalt pakkusime nii mõnelegi lennujaamatöötajale ning reisijale tugeva naerupahvaka. Ja endal oli ka päris naljakas olla.  Pole ikka tükk aega sellise lamba nahas olnud. Võtsime oma kodinad ja sammusime e...

Tollel päeval polnudki mul plaanis ennast masseerida lasta, aga kuna ühest silmast pime tädi juba meie hotelli ukse taga nagu nii seisis ja check out -ini oli oma tund aega, siis otsustasin teda pooletunnise tööga toetada. 70ndatesse aastatesse kalduv tädike ütles mulle kurval toonil, et talle olevat öeldud, et selles kohas tahtvat kaks inimest massaaži ja need olevat meie olnud. Ja et talle on valetatud, et keegi tahab massaaži ja kui me ei taha, siis "no business today" . Tükk aega ütlesin, et ei ole tõesti huvitatud, lugesin oma raamatut edasi. Tädike muidugi seisis longus peaga minu lamamistooli kõrval ja ei rääkinudki enam midagi.. Mõtlesin ja siis hakkas kogu see jutt südamele rõhuma. No, kas mul on siis nii raske pikali olla ja mõnuleda ning siis kõige selle eest 40 000 ruupiat maksta? Siis tuli majakesest Andres välja ja jalutas kuskile motorolleri juurde. Ükssilmne tädike kohe minu käest pärima, et kas oleme abielus. Kuna olen kuulnud, et Bali kohalikud inimese...

Eelmisel nädalal põdesime Andresega esimest korda Aasias PL-sündroomi. Kõigepealt tema paar päeva ja siis mina. Nüüd ei teagi, kas saime oma sündroomi samadest toiduainetest või veest, aga see polegi enam oluline. Asi on põetud ja üsna kergekujuliselt. Üks kohalik tütarlaps ütlevat veel selle kohta, et kas me siis tõesti tahtsime Indoneesiast lahkuda seda põdemata? See PL-sündroom on ju samaväärne, mis Indoneesia rahva tervitus "Welcome to Indonesia" ja kui pole seda haigust läbi elanud, poleks nagu Indoneesias käinudki! Aga oleme jah nüüd ka ametlikult Indoneesias käinud. Eks see mõnepäevaline haigus võttis jalad nõrgaks ja teadagi mille vedelaks, kuid pärast seda oleme jälle elukogenumad ja ei söö igas suvalises kohas. Muutusimegi liiga julgeks oma valikutes ja hakkasime arvama, et meie kõhud sallivad täpselt samasuguseid olulisid, mida kohalikudki. Ettevaatlik tasub olla, sest üks asi on see, kui näed juuksekarvu ja praetud sipelgaid oma lõunaportsjonis ning saad need ...

Rännak vulkaan Rinjani otsa oli meie jaoks väga raske füüsiline katsumus. Siiski nägime inimesi, kelle jaoks pea 45-kraadise nurga all olevast astmelisest ja lõputuna tunduvast nõlvast üles- ja allaronimine erilisi probleeme ei tekitanud. Need olid meie porterid ehk kandjad. Viie turist-mägironija kohta kolm porterit. Selline suhe on paras, et kogu turistidele eluks vajalik kraam mäkke toimetada ja jäänused ning prügi hiljem alla tagasi. Need mehed ronivad mäkke 2 korda nädalas ja vaid harva saavad 2-3 puhkepäeva nautida. 3-päevase ronimise jaoks kandis iga porter umbes 20 kg raskust kandamit. Kandamiks on telgid, magamiskotid, magamismatid, toit ja vesi. Kogu see kraam seotakse tasakaalustatult bambusteiba mõlemasse otsa, teivas õlale ja minek. Kui mehed ise rauast pole, siis nende õlad on seda kindlasti. Kogu 20 kg raskus langeb ühele õlale. Ma ise kandsin selle ronimise ajal umbes 10 kg raskust seljakotti ja viimasel päeval tundus nagu kott oleks 100-kiloseks muutunud, aga neid...

Veel tänagi, kaks päeva pärast Indoneesia kõrguselt teise vulkaani vallutamist , polnud keha normaalne higieritamine taastunud. Käisin muudkui mööda tuba ringi ja küsisin kõigepealt endalt ning siis Andreselt, kes kurat haiseb niimoodi? Kas see mustade riiete hunnik, mis meil toanurgas vedeleb või miskit muud? Pärast riiete ja minu nuusutamist veendus kaaslane, et mina haisen oluliselt vängemalt, kui kahe inimese kolme päeva mustad riided. Mu keha on räige higistamisrežiimi peal ja on harjunud 10 tundi päevas higistama. Nüüd hakkavad protsessid vaikselt paigale loksuma ja ma olen  varsti jälle lillelõhnaline. Rääkides Rinjanist, siis...kui me mäejalamile sõitsime ja seda aukartust äratavat vulkaani hommikuses päikese valguses imetlesime, tundus selle otsa ronimine ja tipu vallutamine üsna lihtsa ettevõtmisena. Issand, kui naiivne ma olin. Esimesed kaks päeva olidki suhteliselt tehtavad, vahepeal ronisime 2500 m kõrgusele ja siis järgmisel päeval laskusime umbes 1000 m võrra allap...

Meie praam jõudis Lomboki saare, Lembari sadamasse õhtuhämaruses. Ma üldiselt ei salli võõrastesse kohtadesse saabumise pimeda peale jätmist, aga praktika näitab, et enamasti nii läheb. Olime varem Viktoriaga ööbimiskoha osas üksmeelele jõudnud ja praami maabumise järel hakkasime kiiresti transporti otsima, mis meid 40 km kaugusele Senggigi linna toimetaks. Nagu ikka, esimesed taksoteenuse pakkujad osutusid röövliteks.  Õnneks kohtasime ühte Šveitsi paarikest, kes sama teekonda plaanisid. Seega õnnestus meil nelja peale ühe vähem röövelliku taksojuhiga kaubale saada. Ühtegi ööbimiskohta meil muidugi valmis vaadatud ei olnud ja taksojuhi küsimuse peale, kuhu me sõita soovime, andsin kõige lihtsama majutuskoha nime, mis mul Lonely Planetit sirvides meelde oli jäänud. Hotell Elen. Aa, hotell Elen, muigas taksojuht, ja muidugi ma tean, kus see on. Päev otsa väldanud reisist rampväsinute ja näljastena vaatasime kiiruga toa üle ja leidsime, et on okei küll. Öeldakse, et ära kunagi mi...

"Life jacket for child´s" puitkapil, meresinine põrand, valgusfoori oranživärvi istmed tihedalt teineteise kõrvale paigutatud, et mahutada korraga võimalikult palju reisijaid, Dramatic-V puitkapi klaasi taga mängimas mingisugust Tom Hanksi filmi indoneesiakeelsete subtiitritega, baju penyelamar sildid iga kapi peal (life jacket), kaks korda kaks ruutmeetrit musholla (moslemite palvetuba), isehakanud toitlustajad erinevat kohalikku kraami pakkumas, madratsilaenutus ja praami taguosas asuv lebala, kus saab rendimadratseid realiseerida. Selline näeb välja meie Bali-Lomboki vaheline ekonomi-praam seestpoolt. Praam on oma paarkümmend aastat vana ja kulunud. Lained kõigutavad pea kaks korda Regulast väiksemat praami sinna ja siia, vahepeal väriseb ja ragiseb praam hirmuäratavalt, kuid suudab siiski pinnal püsida. Pole see asi siin nii hull midagi. Mis sest, et Euroopasse jõuavad tihti uudised põhjaläinud- ülerahvastatud Indoneesia parsadest. Kuigi Bali ja Lomboki vahel on vaid ...

Austraalias olles ja austraallastega suheldes ei saanud ma kunagi sellest Bali fenomenist aru. See oleks just kui maapealne paradiis, kus naised on kuumad, alkohol on odav ja kõik on lubatud. Kõik austraallased, kes on kunagi Balil käinud, on tagasi koju Bintangi särgis tulnud. Austraalias omandasin arvamuse, et Bali on iga austraallase unistustemaa ja tundes veidi tüüpilist aussi, kes vanusest hoolimata hoolib üliväga peopanemisest, 55. järjekordsest odavast tätoveeringu tegemisest, marihuaanast ja no worries-olemisest , olin tugeva eelarvamusega selle saare suhtes ja mõtlesin endamisi, et mis seal ikka nii erilist olla saab, saar nagu Aasia kuurortsaared ikka. Bali on võrreldes teiste Indoneesia saartega oluliselt vabameelsem. Kuuldavasti peavad Indoneesia moslemiuslikud seda saart patupesaks. No, paljaid kehasid ja oma riistadega lehvitavaid kohalikke mehi nägime meiegi mitmel korral. Kohalikud tolereerivad bikiinisid, palja ülekehaga mööda tänavat kõndimist, alasti ujumist ja e...

Enne Austraaliast lahkumist tegime oma garderoobis suurpuhastuse, et mitte vanu ja kulunud riideid lennupagasi lisaraskusena kaasa vedada. Balil tekkis riietest puudus ja otsustasime Ubudi kohalikku turgu külastada. Turg on ehitatud kahetasandiliseks. Alumisel korrusel müüakse peamiselt suveniire ja kohalikku käsitööd ning kunsti.  Sellel tasandil liikudes ei ole müüjad üleliia pealetükkivad ja kuigi iga lett müüb peaaegu identset kraami ei ole turul jalutamine väga piinarikas. Kõik muutus, kui avastasime trepi, mis viib teisele korrusele. Seal kaubeldakse riietega. Kogu see väljapanek ei erine oluliselt 90-te keskpaiga Kadaka või Anne turust. Vahe on ehk ainult müüjate aktiivsuses. Peatusime esimese leti juures ja ma vaatasin ühte t-särki. Paari sekundi jooksul oli kaks müüjat mind sisse piiranud ja alustasid oma bai bai tšip tšip - jutuga. Selgitasin, et ma ei ole eriti millestki huvitatud ja me otsime hoopis Viktoriale pükse. Sellepeale siirdus üks müüjatest Viktoria juurd...

Pärast süsteemi- ja reeglipärast Austraaliat tekitab täiesti kaootiline ja süsteemivastane Aasia esimestel päevadel šokilaadset seisundit, millest toibumine ja millesse sisseelamine võtab mõned päevad aega. Esimene asi muidugi on see, et Aasia on oluliselt tihedamalt asustatud, kui Austraalia ja Euroopa. Austraalias võid sadu kilomeetreid tühjas üksinduses sõita, Aasias, eriti veel Indoneesias, on raske leida isegi pissipeatuse jaoks inimestevaba võsakohta. Inimesed on kõikjal, igal puul on silmad. Kujutage ise ette, milline oleks Saaremaa kui sellele peaks ära mahtuma paar miljonit püsielanikku pluss umbes miljon ajutist külastajat. Bali on õnneks pindalalt oma kaks Saaremaad ja püsielanikke on siin ligikaudu 4 miljonit, pluss veel lugematul hulgal turiste. Bali lõunaosa on eriti tihedalt asustatud ning pärast ühepäevast lõunaosa külastust veendusime, et sinna tagasi me enam kunagi ei lähe. Seal sa lihtsalt ei saa puhata. Täielik stress-kass tuleb peale. Kümnete kilomeetrite pik...

Kui alguses tahtsime Balil autot rentida, siis pärast saarele saabumist, kohaliku liiklusega tutvumist ja ekspertidelt kiirkursuse võtmist, otsustasime jääda paindlikuma ja lihtsama transpordi juurde ning rentisime hoopis motorolleri. Esimene motorolleri päev on ikka valus. Keha, eriti selle alaosa, vajab harjumist. Esimesel päeval sõitsime läbi ligi 100 km ja niipea, kui suurematest asulatest väikestesse küladesse jõudsime, hakkas tee ääres tõeline action pihta. Suurem osa külaelanikest hõikas mööduvatele valgenahkadele "Hellõuuu" ja lehvitas sõbralikult kätt, mõned seisid avatud peopesaga ja tahtsid sinuga sõidu pealt käeplaksu lüüa, mõned väikesed lapsed olid inglise keeles selgeks saanud sellised eluks vajalikud sõnad nagu "moni, moni, moni" ja teised "tšip, tšip, tšip". Kui me looduskaunis kohas peatusime ja vaadet nautisime jooksid mingid Bali teismelised meie juurde ja küsisid vett, mis meil seljakoti küljes rippus. Mõned palusid endast pilti...

Kell on pool kolm viis minutit läbi ja me istume hotelli fuajees, Andres joob lõõgastavat Bintangi ning elab tagasihoidlikult kaasa Saksamaa jalgpallimängule, mina toksin neorootiliselt erinevaid tähti klaviatuuril ja imekombel tulevad kokku täitsa arusaadavad laused.  Pärast närvesöövat check in´i Singapuri lennujaamas ja väsitavat ööpäeva selles linnriigis oleme õnnelikult jõudnud Indoneesiasse, täpsemalt Balile.  Oleme juba paar tundi olnud miljonärid ja kulutanud ära pea miljoni.  Indoneesia ruupiat muidugi. Tunded on segased, Aasiaga taasharjumiseks läheb jälle natuke aega.

Tabloid The Sun avaldas mai lõpus video 2-aastasest Indoneesia poisist Ardi Rizalist, kes on noorest east hoolimata tõeline ahelsuitsetaja. Ajakirjanike väitel andis poisile tema elu esimese suitsu tema isa, kui Ardi oli kõigest 18-kuune. Ardi suitsetab päevas kaks pakki. Indoneesial on teinegi ülemaailmselt kuulus nikotiinisõltlane, 4-aastane poiss Sandy Susanto.