Kui kogu meie Tais oleku jooksul on sadanud umbes 0 päeva, siis 17.novembril, sel päeval kui ma sain veerandsajandi vanuseks, sadas Koh Samuil vihma. Meil olid selleks päevaks omad saarel ringi sõitmise plaanid tehtud, mida me tegelikult ei suutnudki ellu viia. Iga kord, kui ilm läks enamvähem ilusaks ja isegi päike piilus pilvede tagant välja proovisime me motorolleriga sõitma minna. Kõik katsed lõppesid sellega, et kui me olime 5 minutit sõitnud, hakkas jälle paduvihma sadama ja me pidime suvalises kohvikus varjualust otsima. Vihm oli nii kangekaelne, et ei lasknud meil isegi poolt tunnikest rannas jalutada. Tuli ja tuli ning tegi meie riided märjaks. Jooksime läbimärjalt tuppa, võtsime riided ära, kuivatasime juuksed ja kehad ning hüppasime valge linaga kaetud teki alla. Sooja. Arvasime, et vihm võib olla põhjustatud minu halvast karmast. Tegelikult algas minu sünnipäeval Tai viiepäevane halva ilma tsükkel. Seega on põhjust arvata ja loota, et ilm pole minu karmaga kuidagi seotud. M...