Elu mujal maailmas

Pärast seda, kui me banaanidega Honolulus oma esmased füsioloogilised vajadused rahuldatud (jajah, nälg!) saime,  asusime teele Kailuasse. Kui ma meile majutust otsisin, siis tundus kuidagi loogiline, et me väikeste lastega suures linnas ja 17. korrusel ei peatu. Ma arvan, et meil oli Honolulu suhtes väike eelarvamus pärast Bangkoki, Manila ja Ho Chi Minhi kogemusi. Honolulu on tegelikult väga kultuurne, roheline, puhas ja väga erilise vaikseookeanisaareliku õhustikuga ja erineb nagu öö ja päev eelpool loetletud kiviküladest.  Aga meie enne seda ei teadnud ja tahtsime linnast välja, hipide keskele. Selle pärast osutus valituks Kailua.  Kriteeriumid majutuskoha otsimisel olid:   hind võiks olla $120-220 öö kohta  oma bassein  lastesõbralik ja lõõgastava atmosfääriga, Hawaii-pärane meri jalutuskäigu kaugusel Honolulust väljas (kindlasti mitte Waikikis), aga samas oleks mingit infrastruktuuri ja poode-restorane-randasid Broneerisin meie maju...

Pidin juba kuu aega tagasi meie Bali seiklusest kirjutama, aga siis olin oksendamise-iiveldamise ja meeletu peavalu lainel, magasin igal võimalusel nagu kinnijoostud hobune - püsti seistes ja lahtiste silmadega. Mingi hetk oli minu hommikuseks rutiiniks: klaas külma vett sisse ja näpud kurku, et siis saaks rahuliku maoga hommikusööki manustada, sest kui hommikusööki ei söönud ja lasin iiveldusel endast võitu saada, läksin tühja kõhu ja iiveldusega tööle, olin pärast kahte tundi töötamist kokkukukkumise äärel ja näljane nagu hunt. Väga raske on teeselda, et kõik on hästi ja ma pole üldse rase, kui kõik märgid viitavad sellele! Salaoksendamine töö juures, kus seinad on papist, on aga omaette oskus...ja kuigi ma elan töö juurest 4 minuti kaugusel, siis mõnikord lõunasöögile sõitmine oli paras katsumus. Pilt käis eest ära...auto veidi vingerdas tee peal, kuid kriime juurde ei tulnud ja ühtegi tänaposti ka maha ei sõitnud.  Nüüdseks on keha veidi taastunud ja suudan mitmel rindel t...

Kohe pärast reisilt koju jõudmist tahtsin oma emotsioonid ja elamused kirja panna ja kuskile jäädvustada, kuid blogi keskkonda lahti tehes ja trükkima hakates selgus, et olin puhkuse ajal oma aju ja meele nii lõdvaks lasknud, et ei osanud enam sõnu ritta seada - kõik laused olid mitmemõttelised ja segased. Nüüd olen oma argirutiinis tagasi ja esmavaatluse põhjal tundub, et ka minu aju on taas funktsioneerima hakanud!  Kui meie road tripist lähemalt rääkida, eesti keeli maanteereisist, siis võiks uhkelt öelda, et kahe titega reisimine on täiesti võimalik. Kokku tuli meil ligemale 4000 km, oli väga lõõgastavaid ja kookos-kukub-pähe stiilis päevi, kuid ka selliseid 7-8 tundi autos istumise päevi, kui pidime prügikotile silmaaugud sisse torkama ja lapsi taolisel viisil rõõmsana hoidma. Ja kui hullu autosõidu päeva lõpuks sihtkohta jõudsime, jooksid lapsed rõõmust endal põlved marraskile, käitusid justkui kevadel rohelisele murule välja lastud mullikad.   Inimesed küs...

Meil on praegu nii palju igasugu lühi- ja pikaajalisi projekte käsil, et mõtete kirjalik väljendamine on täiesti teisejärguliseks muutunud. Lisaks sellele tunnen, kuidas tahaks aega maha võtta ja kuskile reisida, aga siis mõtleme, et kas nii väikese lapsega puhkusele minemine oleks üldse mingi puhkus? Tõenäoliselt mitte. Kõigepealt lendamine, siis aja ja kliimaga kohanemine, siis ta nagunii ei magaks hästi (või üldse) võõras ja uues kohas, lisada sellele hammaste tulekud, kehvad tujud ja rasked päevad.  See, et me oleme nüüd pikalt alamaganud pole vast mingi uudis, aga meil mõlemal on midagi kroonilise väsimuse laadset välja kujunemas. Kodus olles pead pidevalt midagi pesema, koristama, toimetama, lõikama, pügama, sulatama, kraamima, küpsetama...oleme küll mõnedel laupäevahommikutel terrassil päikese käes paar tundi kohvitanud ja D-vitamiini ammutanud, sisuliselt mitte midagi teinud, aga taoline olesklemine pole väsimust vähendanud. Vaatan sinna Okeaania poole ja unistan mitte...

Kahekuune puhkus pole kindlasti nõrganärvilistele! Andres seal muudkui arvab, et olen värske ja puhanud, aga tegelikkuses unistan paarist pikemast unest ja vajun erinevatesse kohtadesse suvalisel ajal tukkuma. Proovige kaks kuud jutti intensiivselt sotsialiseeruda, last kasvatada, sadu kilomeetreid maha sõita ja niimoodi perest perre üle ilma reisides adekvaatset meeleseisundit säilitada. Tõesti väljakutsuv. Selle kõige kõrval tundub näiteks kolme alla kolmeaastaste lastega ümbermaailmareisi tegemine tõelisi puhkusena... Beebi Daniel on muutunud tõeliseks tähelepanu magnaadiks. Hetkel käsil metsik emmememme periood ja kuigi ta on väga liikuv ning iseseisvam, kui kunagi varem, on tal ühtlasi suurenenud ka sülle võtmise ja ronimise vajadus. Kõik on hästi, kuniks mind näha ja kuulda pole, niikui ma vaatevälja jõuan, on jonn majas. Tüüp praktiseerib ööd ja päevad püsti seismist ja tasakaalu hoidmist, ma ütlen, et varsti on minu lihtne eluke läbi!  Ma pole muidugi siin veed...

Käisime Danieliga tantsupeo peaproovil ja pühapäevasel laulupeo kontserdil. Tantsu- ja laulupidu on kaks väga omanäolist ja erinevat üritust, mis moodustavad kokku ühe terviku. Kuidas oli ja mis tunne jäi, küsis Andres mitmeid kordi ja lubasin temaga muljeid jagada. Kõigepealt pean tunnistama, et hoolimata minu valitsevast arvamusest, et lapsega saab pea igat asja teha ja kõiksugustel üritustel osaleda, muutsin ses osas oma arvamust. Eks Danieli huvitasid alguses ka need ilusad kirjud  igast nurgast välja jooksvad tantsijad, kuid viimasel pooltunnil tegeles tüüp minu juuste sakutamise ja nahkkoti rihma närimisega. Õnneks pakkus minu käekoti rihm talle piisavalt kaua huvi...koguni pool tundi uuris ja lasi minul rahus südamega tantsuplatsil toimuvat jälgida. Kokku olime tantsimist jälgimas ligemale kaks tundi, sellest esimesed 1,5 tundi olid väga rahumeelsed. Seda muidugi vanema mätta otsast vaadatuna, ei tea, kas meie kõrvalistujatele meie osalemine rahumeelsena tundus? Teistele ki...

Enne pikka Austraalia-Aasia-Euroopa lendu pea 8-kuuse beebiga ei osanud ma endale isegi ette kujutada, mis meid sel teekonnal ees ootab. Mõtlesin küll, et taoline ettevõtmine võib raskeks kujuneda, sest lendamine on juba täiskasvanulegi niivõrd stressi-ja väsimustekitav, mida veel rääkida tuttuuest inimesest, kelle senised sõidud on piirdunud enamjaolt mõõdukate vahepeatuste ning puhkusepausidega rohkete autosõitudega. Väljalennu päeval magas beebi Daniel rahutut und - ärkas kell 3 öösel üles, teadmata seda, et kogu pere peab nagunii kell 4:30 ärkama, et kuueks lennujaamas olla. Selle aja peale, kui me lennujaama sõitma hakkasime, oli poiss juba pikalt üleval olnud ning hakkas oma väsimuse- ja unevingu välja laskma. Õnneks sel hetkel me ei teadnud veel, et 12 tunni pärast läheb olukord palju dramaatilisemaks, muidu oleksime oma reisi ära jätnud. Lend Perthist Singapuri kestis üle viie tunni ning meie õnneks oli lennuk pooltühi. Minu ning Andrese vahele jäi vaba iste, kus me Dani...