Hullumeelse nädala lõpetuseks läksime eile kinno, Hoyts on üks esimesi kinosid, kes siin pool maakera filmi "The Way Back" linastasid. Saal oli peaaegu tühi ja saime üsna rahulikult oma hiinakast kaasa haaratud õhtusööki nautida. Ootused olid väga kõrged, sest filmi reklaamis ja aitas valmistada National Geographic, üldse temaatika läheb hullult korda ja minu meelest Nõukogude Liidu ajalugu on äärmiselt vähe kajastust leidnud. Kui ma hilisteismelisena Anne Applebaumi "Gulagi" lugesin, siis mõtlesin, et kuidas, kurat, kuidas? Kuidas on võimalik miljoneid inimesi niimoodi taga kiusata? Kuidas nad ei organiseerunud? Kuidas oli võimalik, et üks peast soe vend kontrollis miljonite teadvust? Film muidugi sellistesse keerulistesse küsimustesse ei lange, jääb üsna pealiskaudseks. Oh, kogu selle filmi häda vist ongi pealiskaudsus? Aga samas lohutan ma ennast sellega, et parem pealiskaudne ja naiivne film, kui üldse filmi poleks. Okei, kui kogu film oleks fokusseeritud ...