Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida. Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks? Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esi...