Elu mujal maailmas

Meie peres on selline kirjutamata seadus, et igal aastal käime kuskil puhkamas. Vanderselli hing ei laseks pikalt reisimata olla. Kuna Kagu-Aasia meid enam väga ei tõmba (välja arvatud Austraalia külje all asuv Bali, mis on võrdlemisi odav sihtkoht ja vaid 4 tunni kaugusel Perthist) ja Okeaania ja Vaikse ookeani saared on meid pikalt kummitanud.  Ma tean, et liigirikkuse kohapealt pole sealsed saared just märkimisväärsed, aga me pole siiski mingid botaanikud ja zooloogid, et fauna ja floora ohtrus oleks kõige määravam asjaolu reisisihtkoha valimisel.  Iga kahe aasta tagant üritame Eestis käia ja kui parasjagu pole nii öelda "Eesti aasta", siis saame mujale reisida.  Sel aastal käisime Hawaiil.  Wow! Mida puhkust!  Kohe räägin lähemalt.  Oli reede õhtu ja olime Andresega veidi lõõgastunud olekus, lapsed tõenäoliselt magasid õndsat und ja võib-olla oli mul isegi veiniklaas ligi. Ja niimoodi spontaanselt otsustasime reisida Hawaiile. Nähes...

Mees läks merele. Saarele. Kalale. Teiste tüüpidega habemesse kasvama. Telgis magama. Vorsti grillima. Kalaõnne puudumisel end õllega lohutama. Sokke vahetamata elama.  Ma oleksin äärepealt elutoas laiali olevate mänguasjade tõttu enda jalaluu murdnud. Mehe mereretk oleks pidanud poolikuks jääma, sest ega mul kellelegi siin helistada pole. Kes katkise jalaga naise ja magama MITTE jääda tahtva lapse eest hoolt kanda saaksid. Üks ja ainuke number, mis on ühtlasi ka kõikide kiirete saadetiste ja asjaajamiste number. Helista öösel, päeval, päikesevarjutusel või maailmalõpu päeval. Alati saad kätte, asjad aetakse korda!  Aga õnneks jäi jalg terveks. Mees merele. Saarele. Kalale.  Ma sain lapse lõpuks magama. Kell on päris hiline. Nõud vist jäävad homset päeva ootama. Koer on toidetud ja kõhu alt sügatud. Muru kastetud, tuba koristatud, mänguasjad kokku pandud, et keegi väsinud lapsevanem oma kaela ei murraks. Või jala. Siis peaks mees merelt, kalalt ja saarelt tag...

Googeldasin eesti keeles Frans Plooij ja tema maailmakuulsat laste esimeste eluaastate arengu teemalist bestsellerit "The Wonder Weeks " ja kõige selle peale tuli NULL tulemust! Mis moodi pole seda eesti keelde tõlgitud ja miks üheski eestikeelses foorumis pole sellele teooriale viidatud. Oh, ma pean huvilisi valgustama. Mina sain imenädalate raamatust mõningast psühholoogilist abi. Ja leevendust, et kõik keerulised etapid beebi arengus saavad ükskord läbi. Lühidalt kokku võttes räägib nö "imenädalate" teooria sellest, et iga laps läbib oma vaimse arengu jooksul keerulisemaid perioode, mille ajal ta nutab rohkem, vingub kõvema häälega ja hoiab igal võimalusel sinu seelikusabast kinni. Või nagu meie juhtum näitas: kisub niigi kulunud katkised koduteksad sisuliselt ribadeks. Raamatu autor Frans Plooij elas tükk aega Tansaanias ja Ida-Aafrikas uurides šimpansite käitumist. Uurimisrühm muutis ajaga oma uurimisteemat, kuid sellest hoolimata jätkati andmete kogu...

Ma vahetasin oma juuksuri välja, sest pikalt kasutatud juuksur on umbes kolmel korral minu juuksed täiesti enda maitse ja tahtmise järgi lõiganud ning värvinud. Tihtipeale ei ole see minu visioonile vastanud. Näide elust enesest: läksin tema juurde ja palusin natuke lõigata ning õrnalt kartulikoorest tooni võrra tumedamad triibud teha. Tund aega hiljem ennast peeglist nähes ei tahtnud ma oma silmi uskuda, mu pea oli üleni tume - šokolaadipruun. Ja juuksed 10 sentimeetrit lühemad. Üritasin viisakaks jääda, aga pidin mainima, et tulemus ei ole kindlasti see, mida ma ootasin. See lause on talle justkui tuttav, sest selle peale haaras ta saatusliku keemilise segu, mis kogu värvi 10 minutiga maha söövitas...koos minu peanahaga.   Pärast sellist kogemust mõtlesin, et teen põhjaliku eeluuringu ja otsin kedagi suuremate kogemustega. Leidsin ühe Hispaania nimega meesterahva, kes tegutseb oma kodu tagaaias ja asub meist kõigest 3 km kaugusel. Olles veerandkohaga austraallane - sellin...

Ma ei mäleta, kas olen juba sellises stiilis lühiesseesid kirjutanud või on see minu esimene.  Tahaksin algust teha "Austraalia meeldivate asjadega/sündmuste/lahenduste/võimaluste" kirjeldamissarjaga, et ajapikku selgitada, miks see on üks parimaid ja elamisväärsemaid riike maailmas. Ja olla natuke opositsiooniks kõikidele nendele virisevatele immigrantidele, Eesti meedias avaldatavatele kibedatele ebaõnne tekstidele ja krooniliselt kõikjal ennast õnnetuna tundvatele inimestele, kes peavad asjaolude sunnil Austraalias elama. Omaette eesmärk oleks ka lisaks igapäevaste tegutsemiste, olukordade kirjeldamistele pakkuda midagi sügavamat. Toitvamat. Stiilis, näed, see... on väga hea! Ja see mulle meeldib. Issand, algus ja eesmärgid said nüüd küll grandioossed. Peaasi, et sisu välja veaks.  Esimene asi pole kahjuks kuidagi mõõdetav ega seda ei saa isegi purki panna, et teistega jagada. Igaühel on muidugi omad kogemused ja kindlasti on minu kirjeldusele vastandlikke näite...