Elu mujal maailmas

Päris kindlasti pole Vietnami klienditeenindajatele ja teenusepakkujatele kohale jõudnud see, et kliendi rahuloluks ja hoidmiseks ei ole teda kasulik petta. Kehtib reegel, et täna teenin kaks dollarit rohkem, nii kui nii see turist on homme mujal ja see kas ta kunagi ehk jälle minu teenust soovib tarbida ei ole oluline. Nii palju, kui Vietnamis, ei ole meid mitte kusagil petnud ja petta üritatud. Petmine muutus reisi lõpuosas juba frustreerivaks ja tekitas lausa tülgastuse selles riigis levinud teeninduskultuuri vastu. Kohalike bussiliinide piletite ostmisel olime 2-3 korda tavahindadest kallimaid pileteid ostes sellest enam vähem teadlikud, pileti hind tundus soodne isegi 300 protsenti üle makstes. Teenust selle raha eest muidugi ei olnud. Buss suutis sõita 30 km oma 3-4 tundi ja peatus 15 kilomeetrit enne meie sihtkohta, bussijuht käsutas meid järgmisesse bussi, kus lõpp-peatusse kohaleviimise eest küsiti sama summa, mis algselt ostetud pileti eest. Tavaline on, et restoranis arv...

Kena välimuse ja nukunäoga, pikkade suurte lehmaripsmete ning peaaegu musta värvi silmadega, peenikese piha ning pikkade saledate säärtega mongoliidsest rassist pärit tütarlaps niheleb lennujaama toolil. Noh, ikka sellise välimusega naine, kellele vaataks isegi tänaval järgi ning võib olla sobivuse korral kosiks ka, kui meessoost oleks. Nileheb ja niheleb, vaatab närviliselt väljumislendude tabloole ning avab oma passi..ning niheleb edasi. Välimuse järgi võiks öelda, et tegemist on 16-18aastase tüdrukuga. Aga oh ei, tõenäoliselt on ta vanem. Sõrmus on juba "õiges" sõrmes. Aasia naiste puhul ei saa kunagi aru, kui vanad nad on, sest kõik näevad 16-18aastased välja. Niheleb ja näpib närviliselt oma bordoopunast passi ning piletit selle vahel. Iga ooteminuti tagant avab oma passi, vaatab oma pilti selle sees, lehitseb seda ning sulgeb kaaned taas. Iga teatud aja tagant kordab sama tegevust. Nagu ei usuks oma silmi. Nagu oleks suur ja tähtis asi. See pass. Teda ümbrit...

Meie kolmenädalane Vietnami reis hakkab täna otsakorrale jõudma. Juba paari tunni pärast läheme Hanoi lennujaama, kust lendame Saigoni. Hanoist Saigoni lendame uhiuue lennukompaniiga, mis tegi oma esimesed lennud alles paar päeva tagasi. Hea õnne korral põrutame juba täna õhtul edasi naaberriigi Kambodža pealinna. Kolm nädalat on olnud vaevu-vaevu piisavad, et tutvuda Vietnami põhikohtadega (märgitud kaardil).  Vietnami pindala on Euroopa mastaapides võrreldav Prantsusmaa pindalaga ja rahvaarvult on tegemist Saksamaast suurema riigiga. Et mõelge ise. Saigonist Hanoisse on umbes 1600 km. Suur riik, mis sest, et see Eestist Aasia suurriikide kõrval kääbusena paistab.  Tegelikult on seoses Vietnamiga veel palju mõtteid ja elamusi vahendada, aga kirjutame kõigest lähemalt juba siis, kui saame aega maha võtta ning rahulikult laua taha istuda.

Nha Trang on troopiline Lõuna-Hiina mere äärne linnake, kus elutseb oma Tallinna täis inimesi. Turismisektori kiire areng ja sellega kaasa voolav "lihtne raha" on kuurortlinna toonud külaelanikke ümbruskaudsetest provintsidest. Kõik kohalikud on suurettevõtjad: kes lehvitab palmioksa  rannas lebava valgenaha heaks, kes mudib väsinud reisiselli lihaseid, kes pakub muidu intiimteenuseid ja kes raseerib pikaks kasvanud karvu naispäkkerite jäsemetelt. Nha Trangile ennustatakse lähiaastatel Pattaya-saatust. Nha Trangist on juba saanud jõukate venelaste lemmikum sihtkoht Vietnamis. Odav alkohol ja kirev ööelu, palju lahkeid slaavituriste, venekeelsed menüüd, poed, teenindus. " U nas jest russkoe menu " ilutseb kõikide restoranide ustel.  Kuigi võrreldes Pattayaga on Nha Trang aga ikka veel väga tagasihoidlik. Vietnamlased keelduvad järjekordselt tunnistamast Nõukogude Liidu lagunemist ning ikka ja jälle "registreerivad" meid kui venelasi. Isegi riigi üks suure...

Iga kord, kui me midagi füüsiliselt väga väljakutsuvat ette võtame, mõtlen ma poole tee peal, et kurat selle sama raha ja aja eest saaks mingis hotellist luksust nautida ja päikese käes peesitada, nüüd oleme omadega siin poris, külmas ja märjas ning kedagi peale enda pole süüdistada ka.  Fansipani vallutamise idee tekkis meil üsna ootamatult. Kõigepealt mõtlesime, et veedame kolm päeva Halong Bayd avastades ja merel kruiisides, kuid siis selgus tõsiasi, et Halong Bay on üsna ülehinnatud vaatamisväärsus ning otsustasime prioriteedid ümber seada. Tegelikult tahtsime puutumatusse loodusesse põgeneda, kus ei ole selliseid turistidehorde, nagu igal pool mujal Vietnamis. Teadsime, et Fansipani seiklust võtsid ette väga vähesed.  Fansipan on Himaalaja mäestiku pikendus, mis asub Hoang Lien Son ahelikus. Fansipan on Vietnami ja Indohiina kõrgeim tipp, mis geograafiliselt asub Vietnami põhjaosas. Selle tipust näeb Hiina ja Laose riiki. Et tipp on üsna piiräärne. Kõiksugused reisij...

Eile varahommikul saabusime Vietnami pealinna Hanoisse. Pärast kilomeetrite- ja tundidepikkusi jalutuskäike 25-kiloste kottidege suutsime endale hotelli leida. Ei tea milles asi, tõenäoliselt on Hanois nii palju rahvast selle pärast, et linn sai äsja 1000aastaseks ja seda tähistati väga uhkelt, isegi mitu välismaalast sai ilutulestikus surma.  Nüüd veel nädal aega Vietnami. Viimane nädal on sisustatud Vietnami kõrgeima tipu vallutamise ning paadimatkaga. Siis Kambodžasse.  Kuidas siis on? Ütleme nii, et kolm nädalat on olnud vägagi proovilepanevad, kõikidest muljetest ja emotsioonidest kirjutame, kui elu läheb stabiilsemaks ja kirevad tunded veidi settivad.  Koeraliha pole veel proovinud, maoverd pole veel joonud. Muideks, juba mujal Vietnamis nägin koerapuure, kuhu olid nad ühte kümnekesi topitud (nagu kanad). Koeri korjatakse tänavalt kokku ja viiakse peenematesse restoranidesse, kus thit chod gurmeedele serveeritakse. Põhja-Vietnamis pidi koeraliha eriti populaarne...

Ho Chi Minhist põhja suunas asuvat Dalati nimetatakse igavese kevade maaks, kohalikud kutsuvad seda ka Le Petit Pariseks. Linn asub 1500 m kõrgusel ja seetõttu valitseb selles omapärane "alpiline" ning jahe kliima. Kui keskmisele vietnamlasele sümboliseerib +20 ja alla selle jahedust, kargust, siis keskmisele suhteliselt hästi külma taluvale eestlasele tähendab see hoopiski mõnusat suveilma. Nii me kõndisimegi Dalati tänaval, kui veidrikud, lühikestes suveriietes läbi "külma" ilma. Kohalikud olid ennast peitnud kasukatesse, tagidesse, vooderdatud jopedesse ja vaatasid meid suurte imestunud silmadega. Lastele mähitakse siinses kliimas ümber pea selline sall-müts, mis varjab peaaegu kogu ülekeha, jättes sellest välja vaid rosinakarva silmapaari. Koloniaalajastul, kui veel prantslased Vietnamis reegleid dikteerisid, oli Dalat ja selle ümbruskond prantslaste põgenemiskohaks Saigoni huugava päikese eest. Siin panidki nad esimestena oma kapsad ja porgandid kasvama, na...

Selgus, et vanasõna "ära hoia mune ühes korvis", järgimine ei ole alati efektiivne. Mõned päevad tagasi otsustasime riskide maandamiseks paigutada oma sularaha erinevatesse rahakottidesse. Eile, kui minu dongid olid otsa saanud ja ma Viktoria rahakotist lisa võtma hakkasin, tabas meid üllatus. Rahakott oli kuidagi eriti õhukeseks jäänud. Nelja miljoni dongi asemel oli seal alles vaid kolmandik summast. Kuidas küll selline asi juhtuda sai, kus ja millal? Oleme ju kursis, et vargused on Vietnamis igapäevased ja väga levinud. Et see nii professionaalseks on arenenud, me ei teadnud. Tõenäoliselt kasutavad Vietnami vargad kvantteooria edasiarendatud võimalusi ja raha ning väärtuslikud asjad lihtsalt haihtuvad turisti kotist ning ilmuvad siis jälle vargapoisi kotis uuesti. Aga vargal oli süda olemas, sest ta jättis meile pea kolmandiku summast alles. Hea varas sedapuhku. Meie endi poolt läbi viidud juurdluse käigus selgus, et vargus pandi toime kas hotellis või bussis, peatu...

Selline nägi välja Phu Quoci üks põhimaanteedest pärast väikest vihmasadu. Ütleme nii, et veel täitsa sõidetav ja teiste teelõikudega võrreldes täitsa heas seisukorras. Ühel hetkel leidsime end Andresega arutlemast teemal, kas tegemist on teega või kasutatakse seda puudest ja võsast vaba ala mingil muul otstarbel. Kaarte ei saanud ka üldse usaldada, sest kõik kolm näitasid hoopis erinevaid asju, erinevates kohtades ja väga suvaliste distantside järel. Vahepeal mõtlesime, et peaks Phu Quoci ise kaardistama hakkama, sest eelnevad kaardistajad olid saamatud.  "Ei, ei, ära sõida mööda seda, see on hoopis kuivanud oja säng." "Kallis, ma arvan, et see on ikka see tee, mida me otsime." "Paistab rohkem nagu mingi kuivenduskraav." "Äh, ikka peaks tee olema, aga seda mööda ei sõide keegi eriti." "Ma arvan, et talumehed ajavad siit loomi põllule."  "Mina arvan, et vihmaperioodil on siin hoopis jõgi või oja." "Tee, mis tee, ainult ...

Phu Quoc on Vietnami kõige suurem saar. Eesti mastaapides arvestades on tegemist Hiiumaast umbes poole võrra väiksema saarega ning 70% saare pindalast võtab enda alla rahvuspark.  Kohalikud elanikud, keda saarel on 85 000, teenivad elatist kalapüügiga, kalakastme valmistamisega ( fish sauce ehk nuac mam , mis asendab Aasias tihti soola) ja kasvatavad  saare üsna savi-liivasel viljatul mullal musta pipart.   Kuna Phu Quoci näol on tegemist väga suure turismipotentsiaaliga saarega, siis tõenäoliselt hakkab aastatega ühe enam kohalikke teenima elatist turismisektoris. Me saabusime Phu Quocile läbi Rach Gia. Rach Gial on üsna hea ühendus 115 km kaugusel asuva saarega. Omades eelnevaid kogemusi Aasias praamidega liiklemisel olime positiivselt üllatunud, kui meie sõidukiks osutus moodne ja kiire katamaraan, millel polnudki nii väga ulmeline hind. Kõigest 13 USD-i ja 2,5 tundi sõitu. Ja olime paradiisis. Peaaegu kahekesi. Phu Quoc on teistmoodi saar, kui Indoneesia või...

Rach Giast, kus paistis kuum ja kõrvetav päike, temperatuur ulatus keskpäeval varjus oma +34 kraadini, otsustasime liikuda Vietnami saarele Phu Quocile.  Rach Gia on mõttetu ülerahvastatud linnake, mis paikneb Ho Chi Minhist 250 km kaugusel ja kus elab umbes kahe Tartu täis inimesi. Asudes ise mere ääres polnud selles linnas ühtegi arvestatavat juurdepääsu merele. Ja kui me lõpuks ühe juurdepääsu leidsime, oli meri tõkestatud söödava ja mittesöödavaga, põleva ja mittepõleva, laguneva ja mittelaguneva prügiga. Tundus samas, et kõik mereäärsed alad olid erastatud ning käimas oli hoogne resortide ehitus. Selleks, et merelt veidi maad võita, olid kohalikud merele ette ehitanud prügist barrikaadid. Hiljem lugedes saime teada, et Rach Gia on üks Vietnami eesrindlikke linnasid merelt maa võitmise kohapealt, nimetatakse seda "lan bien" projektiks.  Pealegi tekkis meil Rach Gias väike reesuskonflikt kohalikega. Proovisime vietnami keeles, proovisime inglise keeles, proovisime keha...

Pärast mõnepäevast resideerumist tolmuses ja kärarikas Ho Chi Minhis otsustasime põrutada lõuna poole. Lõuna pool asub Vietnami kõige viljakam ja tootlikum piirkond, mida tuntakse maailmas Mekongi delta nime all. Väidetavalt tuleb pea kogu Vietnami riis just sellest piirkonnast.                       Mekongi jõe delta paadimeestel on peaaegu alati vähemalt üks naine pardal Muideks, Mekongi jõe delta võtab enda alla umbes sama suure pindala, kui Eesti. Kinnitamata andmetel on Vietnam just tänu sellele põllumajanduspiirkonnale maailma üks suurimatest riisieksportijatest, teisel kohal pärast Taimaad. Deltas toodetakse rohkem riisi, kui Koreas ja Jaapanis kokku.                                                  ...

Onu Ho linn  on kaootiline, aasiapäraselt räpane, väsitav, undav, sumisev, tudisev, röökiv, karjuv...väga elav. Nagu sellised suurlinnad ikka. Avastasime, et linna kõige populaarsemaks äriks on seifibisnes. Lihtsalt igal nurgal on seife müügiks. Igas suuruses, igasugusest materjalist, igasuguseks otstarbeks. Huvitav, kas eritellimusi ka tehakse? Näiteks automõõtmelisi seife? Kui kohalikud vaid oleksid mingeid muid keeli osanud, oleksime nendega pidanud pikki vestlusi. Aga inglise keelt rääkiv või lihtsalt inglise keele või muid rahvusvahelisi väljendeid mõistev vietnamlane on siin riigis tõeline rariteet. Suhtlemise ja reisimise hõlbustamiseks alustasime vietnami keele õppimisega, kuigi keel ei ole üldse lihtne. Oma olemuselt meenutab vietnami keel hiina keelt, meie õnneks kasutavad vietnamlased vähemalt ladinastatud tähestikku.                      ...

Saabusime täna hommikul kell 10 kohaliku aja järgi Vietnami rahvarohkemasse linna Ho Chi Minh Citysse, vanemad inimesed teavad seda linna vist rohkem Saigoni nime all.  Eestiga on ajavahe 5 tundi (meil siinkandis saab päev viis tundi varem otsa, kui Eestis).  Väliste vaatluste põhjal tundub, et 1976.aastal tehtud nime muutusega pole paljud veel harjunud ning 8 miljoniga ülerahvastatud ülitiheda asustustihendusega linna kutsutakse harjumusest ikka veel Saigoniks.  Oo, Saigon. Ehk siis Ho Chi Minh, see on küll Vietnami suurim linn ja päris oluline keskus, kuid pole pealinn. Pealinn asub põhjas ja kannab nime Hanoi.  Kroonilistele meie pärast muretsejatele ja stressipallidele ütleks, et Vietnami sõda lõppes juba 1975.aastal ja siin on kõik rahulik. Eesti ja Vietnami vahel sõlmiti diplomaatilised suhted 20.veebruaril 1992.aastal.  Ei mingit sõjategevust. Lennukist nägime linna kohal stabiilset püsivat sudupilve- heitgaasidest ja kõikvõimalikust õhku paiskuvast r...