Elu mujal maailmas

Vahepeal on meie reisist palju vett merre voolanud, kuupmeetrites täpselt ei tea, aga kindla peale ühe Võrtsjärve jagu. Tegin just meie reisipildi kausta lahti ja enne kui ma konkreetsetesse meenutustesse sukeldun, tahtsin välja tuua mõned põhjused, miks üldse lastega reisida. Inimesed jagunevad üldjuhul kahte suurde gruppi: need, kes reisivad lastega ja need, kes seda kunagi mitte ühegi hinna eest ei tee.  Meie väike pere on selles mõttes sundolukorras. Meie pered ja osad kallid sõbrad, kellega sidemed pole VEEL katkenud, on teisel pool maakera. Euroopas. Meil on kaks varianti: kas regulaarselt neid külastada või nende olemasolu ära unustada. Kuna oleme sõprus- ja sugulussidemeid väärtustavad inimesed (kes küll enne piletite soetamist hoolikalt kaaluvad, kas need $15 000 kuluks äkki mujale ära), aga emotsioonitulvas alati viimase kliki teevad ja kaardiandmed sisestavad. Ütleme nii, et me pole kunagi pidanud oma reisile kulutatud vahendeid ja aega taga nutma.  Al...

Vaatasime eile ühte SBS'i dokumentaali eutanaasia teemal ja seoses sellega tekkisid mul mõned mõtted, mida tahtsin kirja panna. Kes veel ei ole kuulnud või ei tea, siis eutanaasia on halastussurm või surmaabi, mis on legaalne Belgias, Luksemburgis ja Hollandis. On veel kaks riiki maailmas (Jaapan ja Kolumbia), kus seadusandlus eutanaasia osas on ebamäärane, kõikides teistes maailma riikides on eutanaasia ja nii öelda "assisteeritud" enesetapp kriminaalselt karistatavad.  Ma olen end alati üsna uuendusmeelseks pidanud. Siiamaani polnud eutanaasia temaatikasse süvenenud ning sellega kunagi pead vaevanud. Ma pole otseselt selle teenuse sihtrühm ja olen enda jaoks välja töötanud üsna pealiskaudse ja pinnapealse arvamuse, et neil kel seda hädasti vaja - tehku! Minu meelest on "tore" (imelik selliseid omandussõna nõnda morbiises võtmes käsitleda), et maailmas on eutanaasia teenust pakkuvaid riike ja et see kuskil seaduslik on... Seni kuni nägin, kuidas need a...

Võib-olla on mind elu südametuks ja kalgiks teinud, aga ma tõesti ei saa sellest Bali 9 poleemikast aru! Saaks äkki juba rahu? Inimesed on maha lastud. Muidu ma hakkan veel arvama, et Austraalia on väga pro-narko maa. Kogu meedia pasundab "vaprate" ja kangelaslike narkoärikate mahalaskmisest. Meedia on narkokurjategijad täielikult pühakuteks teinud. Austraalia kuulutab Indoneesiale diplomaatilise ja majandusliku sõja, kusjuures selles kõige rohkem just ise kannatades.  Rakurss on nii absurdeks muutunud, et juba räägitakse,  kas äkki kohalikul (Austraalia AFP) kaitsepolitseil on samuti käed verised? Kas mitte nemad ei andnud meie, enda lihaseid aussie mehi, koleda Indoneesia politsei kätte? Ma ei saa aru. See on tõesti kole, et kõigepealt üritati kümme aastat tüüpe rehabiliteerida, õpetati oma emotsioone maalima ja vangis istumisest tekkinud südamevalu kunstiliselt väljendama, mõned eksperdid arvavad, et Indoneesia vanglas istumine võrdubki juba surmanutlusega, ja selle...

Ma olen tihtipeale ainult headest lugemiskogemustest rääkinud, aga peaksin ära mainima ka need trükised, mis trükimusta üldse ei vääri! Ühte loen näiteks praegu ja vannun endamisi, kui HALVA raamatuga on tegu. Siiani ei usu, et see on maailmas nii populaarne? Bestseller? Andresele kurdan ka, et kui ma selle paradiisi tõestuse teemalisi raamatuga ühele poole saan, siis ma olen kangelane! Ja olengi!  Raamatu pealkiri on "Proof of Heaven" ja sain selle ema elukaaslaselt, kes on teadlane ja ei huvitu taolistest teemadest. Talle kingiti antud raamat mingiks tähtpäevaks, ta korra lehitses seda "brošüüri" ning ütles, et ei ole lugemisest huvitatud. Raamatu autor on oma ala spetsialist - neurokirurg - kes väidab end algselt olevat (enne bakterioosest meningiiti) täieliku jumala eitajana, aga pärast seitsme päeva pikkuses koomas olemast leidis, et paradiis on ikkagi olemas ja tema on seal viibinud ning inglitelaadsete olenditega käest kinni üle vikerkaare jalutanud.  ...

Jõuludeks toodi meile igas kaliibris raamatuid, võtsin kaua hoogu ja nüüd ei saa oma lugemismaratoni lõpetatud. Alustasin juba uute teostega. Just eile lugesin läbi Kersna "Ei jäta elamata". Andres veel mõnitas heatahtlikult, et jah, sina loed meil nii kiiresti - koguni üks raamat päevas! Eespool mainitud raamat on vist Eestis väga kuum kraam?  Midagi pole öelda, intrigeeriv teema ja Kersna oskab end suurepäraselt ja kunstiliselt väljendada. Tema võrdlused on väga ekspressiivsed! Minu meelest peaksidki raamatuid kirjutama inimesed, kes sellisel tasemel kirjutada suudavad. Keda lugedes lendled läbi lehekülgede, peatükkide, tahad veel, veel, veel...  Mul tekib millegi tõttu väike eelarvamus menuraamatute lugemisel. Olen näiteks paljusid Petrone Prindi hitt-teoseid vastupidise tundega lugenud: vandunud, maa põhja kirunud, sinnapaika jätnud, raamatuid silme eest kõige pimedamasse nurka ära peitnud. Kindlasti on maailmas erinevaid ägedaid ja huviäratavaid figuure, aga see...

Me vaatasime siin Eesti kooseluseaduse vastaste meeleavalduse pilte ja meediakajastust ning Andres läks kööki meile teed tegema, öeldes, et täitsa häbi on (nende pärast, kes igasugu lauslollustega avalikult vehivad)! Ma ise mõtlesin, et heakene küll, võib-olla tõesti üritad sa traditsioonilist peremudelit kaitsta, aga ma ei saa aru, miks õigustad end, et kaitsed demokraatiat? Minu nägemus on see, et demokraatlik ühiskond on pluralistik: lubatud on erinevad poliitilised ideoloogiad, rahvused ja nahavärvid, religioonid ja muud eelistused ning kedagi ei tohi diskrimineerida ning sekkuda nende ellu ei riigi ega teiste inimeste poolt.  Olen Tõnniga nõus, Eesti võiks olla esimene, kes tigetsemisest ja sallimatusest vabaneb.  Kui me sel suvel Eestis käisime, tuli ühel saunaõhtul teemaks "õõvastav homoteema ja nende õigused". Ma siiamaani loodan, et tol õhtul enamuse poolt välja öeldud avaldused ja ajuvabadused on kõigest farss, et mind ja minu geisõbralikku sõbrannat endas...

Googeldasin eesti keeles Frans Plooij ja tema maailmakuulsat laste esimeste eluaastate arengu teemalist bestsellerit "The Wonder Weeks " ja kõige selle peale tuli NULL tulemust! Mis moodi pole seda eesti keelde tõlgitud ja miks üheski eestikeelses foorumis pole sellele teooriale viidatud. Oh, ma pean huvilisi valgustama. Mina sain imenädalate raamatust mõningast psühholoogilist abi. Ja leevendust, et kõik keerulised etapid beebi arengus saavad ükskord läbi. Lühidalt kokku võttes räägib nö "imenädalate" teooria sellest, et iga laps läbib oma vaimse arengu jooksul keerulisemaid perioode, mille ajal ta nutab rohkem, vingub kõvema häälega ja hoiab igal võimalusel sinu seelikusabast kinni. Või nagu meie juhtum näitas: kisub niigi kulunud katkised koduteksad sisuliselt ribadeks. Raamatu autor Frans Plooij elas tükk aega Tansaanias ja Ida-Aafrikas uurides šimpansite käitumist. Uurimisrühm muutis ajaga oma uurimisteemat, kuid sellest hoolimata jätkati andmete kogu...

Eestis oleku ajal oli populaarsuselt kohe pärast "Kuna teise lapse saate?" küsimust, küsimus meie nahatooni kohta "Ise elate Austraalias, aga miks üldse päevitunud pole?". Ma vastasin ausalt, et Austraalia päikese intensiivsus pole sama, mis Eesti ja teiste põhjamaade oma, meie päike on palju ohtlikum ja tugevam. Austraalias põeb iga kolmas inimene mingisugusel määral nahavähki ja ma pole oma päevituse pärast väga mures. Ma olen niigi ilus! Askeldad kümme minutit aias ja ongi aastapäevitus olemas. Inimesed jäid tihtipeale mind umbuskliku näoga vaatama, et mis teadusejura ma nüüd ajan. Elamine on ju üleüldiselt kahjulik! Ja Eestis elanuna oleksin pidanud end tollesse konteksti panema - kui aastas on 30 päikesepaistelist ja sooja päeva, võib suve "heaks" suveks pidada. Ikka oled sõbra jume pärast mures... Meenutades ülikooliaegu lõi aga empaatiavõimekuse lambike korraks põlema. Mäletan aegu, kui raha oli niigi väga vähe, aga iluprotseduuride pealt ei sa...

Palun, et keegi värskendaks mu mälu, sest ei mäleta Eestis elamise aegadest neid uudiseid ja ajalehe pealkirju, et keegi purjus auto- või traktori- jms sõidukijuht oleks kellelegi süütule perekonnale magamistuppa sisse sõitnud või rallinud!?  Mitte, et eestlased austraallastest vähem alkoholi tarbiksid või vähem purjuspeaga rooli istuksid. Lihtsalt ei mäleta, et autoga majja sõitmine oleks Eestis mingi suurem probleem olnud. Siin elades on aga see mingil imelikul kombel täiesti iganädalane, kui mitte igapäevane uudis. Alles täna hommikul räägiti uudistes, kuidas Melbourne paarike on õnnesärgis sündinud, sest nad jäid ellu, kui teismeliste poolt varastatud John Deere traktor neile keset ööd magamistuppa sõitis. Ühtedele Eesti tuttavatele, kes Perthis elavad, sõitis üks auto hoopis vannituppa. Ma ei jõua kõiki neid uudiseid ära loetleda - seda juhtub nii tihti! Kas tegemist on mõne Austraaliale omase paradoksiga?  Siin mängib oma rolli Austraaliale omane eramajades elam...

Ühel päeval vaatasime Andresega filmi "Shooting Dogs" või teise nimega "Beyond the Gates", mis räägib 1994. aastal Rwandas (hutude poolt tutside suunal) toime pandud genotsiidist. Sel teemal on palju südantlõhestavaid filme tehtud ja raamatuid kirjutatud, kuulsaim vist "Hotel Rwanda". Ma ei suutnud jälle seda teemat meenutades oma pisaraid tagasi hoida. Nutsin ja nutsin, ja need tunded, mis mind filmi vaadates valdasid! Sõnadega pole võimalik edasi anda. Õnneks on mu filmide vaatamise kaaslane töinamisega harjunud.  Saate aru, tolle aasta aprillist juulini, vaid mõne kuuga massimõrvati ligemale miljonit inimest (põhiliselt tutsid) ja terve maailm vaatas pealt! Mingi ÜRO tädike rääkis ebalevalt televisioonile päevakajalistes uudistes, et tema Rwandas toimuvaid sündmusi koheselt genotsiidiks ei tituleeriks ja et olukord vajab põhjalikku analüüsimist ning süvenemist. Samal ajal, kui hutud tapsid tutsisid kirkade, matšeetede, kõblaste ja kaigastega - ei...

Ma ei tea, kuidas teised normaalsed ja tavalised perekonnad oma reedeseid õhtuid veedavad, aga meie väike pere veetis äsja möödunud reedekese Austraalia tervishoiusüsteemi kiirabi poolega tutvudes. Polnudki siiani mitu aastat vajadust sellega lähemalt kokku puutuda! Eelmisel teisipäeval jäin kergelt haigeks. Haigus nagu ikka: köha, nohu, peavalu, palavik, kurguvalu. Ütlesin oma tööandjale (loe: Andresele), et ei suuda lapse eest hoolt kanda, sest tahaks jubedalt sooja teki all olla ja silmi mitte lahti hoida. Mees arvas alguses, et tegemist on tavalise "ma-tahan-veidi-puhkust" hüüatusega, tõsiselt seda ei võtnud ning otsustas, et tuleb töölt poole päeva pealt ära, kui ma "tõesti nii väga enam ei suuda".  Ajasin kargud alla, toimetasin ringi ja mingi hetk viskasin hommikumantlis vaiba peale, sest enam ei suutnud, piilusin ühest silmanurgast, et ega laps midagi ohtlikku ei puutu ja näpi. Valisin Andrese numbri, öeldes talle dramaatiliselt, et  minu lõpp on vi...

Selleaastane emadepäev on väga erilise tähendusega. Ei mitte sellepärast, et Andres ja Daniel ühendasid jõud ja lasid mul laupäeva hommikul terve keha massaaži nautida ja millegi muu peale mitte mõelda. Ka mitte sellepärast, et mul paluti end daami kombel riidesse panna ja viidi peenesse restorani, kus meie pooleaastane suutis 1,5 tundi rõõmsameelselt ja jonnitamata meie laua kõrval vankris oma leludega mängida. See massaaž oli muideks minu elu vingeim ja parim massaaž! Korea päritolu massöör Shue võttis minu keha juppideks, sõtkus, trampis, õlitas rooste läinud ja krigisevaid osasid, kuumutas keha tuhande kraadi peale ja pani uuenduskuuri saanud kehajupid uuesti tervikuks kokku. Parim asi, mida saab ühele täiskohaga emale kinkida, on eemalolek argielust ja üks taas inimesena tundma panev massaaž.  Aga emadepäev on sel aastal erilise tähendusega. Ja ka mitte sellepärast, et oleme mitu nädalat totaalses unevõlas olnud ja katus hakkab vaiselt ära libisema (eile kella üheni öösel...

Paar nädalat tagasi, kui me Skypes sõpradega Euroopa praegust julgeoleku olukorda analüüsisime ja sel teemal arutlesime, käisime Andresega välja üsna egoistliku ning ratsionaalse seisukoha, et kui Euroopas peaks lähiajal sõjaks minema (Ukraina pinnal), siis me kindlasti sinna ei reisiks ja hoolitseksime kiirkorras perekonna väljarände eest. Ajalugu on näidanud mitmeid kordi, et punase Vene karuga on mõttetu jõudu katsuda, nii aatelised ja patriootilised me aga pole, et oma elu monumendile graveeritud au ja uhkuse eest ohverdaksime. Mille peale muidugi hakkasid meie patriootiliselt meelestatud veidi napsused sõbrad meid maha tegema ja end suurejooneliselt õigustama, et tänu nendetaolistele Eesti riik olemas ongi. Eks nii vist ole ja ei vaidle sugugi vastu.  Oleme Ukraina kriisil pingsalt silma peal hoidnud ja jälginud sündmuste käiku. Eile oli ühe välispoliitilise saate Dateline suur osa järjekordselt Ukraina kriisile pühendatud. Austraalia reporterid uurisid, mis toimub Ida-Ukr...

Viimasel ajal olen hakanud suuremat huvi tundma universumis toimuvate protsesside vastu. Vanasti seletasin endale maailma tekkimist ja eksistentsi põhiliselt läbi teoloogiliste "teooriate", kuid hiljuti avastasin, et olen täielik agnostik.  Kui õhtused toimetused tehtud, laps magama sätitud, siis enne magama asumist oleme vaadanud dokumentaalfilmi osasid "The Universe". Andres on seda korduvalt näinud, aga polnud sugugi viiekümnendat korda vaatamise vastu. Ükskord oli ta seda isegi paarikuuse Danieliga vaatama hakanud (öise toitmise ajal). Mees imestas, et miks peavad need öised toitmised pimedas vaikses toas toimuma, kui tegelikult saaks igasuguseid huvitavaid asju taustaks vaadata? Eks ta sai elukogemuse võrra rikkamaks - et kui laps taustaheliga keset ööd üles ajada, siis ei pruugi ta hiljem uuesti magama jääda.  Ma alles nüüd jäin mõtlema, et Suur Pauk kirjutatakse suurte tähtedega. Väga suursugune. Igatahes, Suur Pauk ja kõik need protsessid, mis teadlaste...

Ma ei tea, kuidas teised uudisehuvilised, aga olen viimastel päevadel pingsalt jälginud MH370 otsingutega seotud arenguid. Mingeid isiksuseteste tehes on mul pidevalt tulemuseks saadud, et oleksin ülihea detektiiv ja uurija oma iseloomuomaduste poolest, aga kogu olemasolevat informatsiooni MH370 kadumise kohta kokku pannes ja analüüsides, pole mul isegi õhkõrnemat ettekujutust võimalikust kadumise põhjusest. Mismõttes lennuk niimoodi jäljetult kaob? Piraadid? Piloodi suitsiid? Tulnukad? Kaaperdamine? Hulluks läinud piloot? Ja tänapäevase tehnoloogia tingimustes ka, miks saavad reisijad tõesti lennates oma Facebooki staatust uuendada ja must kast põhineb ikka vanal heal ja ülilihtsal raadiolaine baasil? Kas seda sama infot, mida must kast endas sisaldab ei võiks kuidagi satelliitide abil otse edastada ja salvestada lennukompanii serverisse?  Me oleme Andresega suured lennuõnnetuste uurimuste huvilised. Ma tean, et see on natuke sadistlik-masohhistlik: lendame tihti ja palj...