Elu mujal maailmas

Neljapäeval oli Darwinis tõeline põrgu. Kõik oli tossu ja suitsu ja tahma ja tuld täis, sest 1.juuli on teatavasti ainuke päev aastas, mil põhjaterritooriumlased saavad endale legaalselt ilutulestikku osta. Ilutulestik on Austraalias üsna kallis lõbu, üks mingisugune raketipakett pidi maksma 300 taala kandis. Neljapäeval oli vahepeal tunne, et oleme sattunud lahinguväljale. Aga 1.juulil tähistatakse ilutulestiku vaba kättesaadavusega Põhjaterritooriumi haldusüksuse tekkimist. Kuuldavasti ei saa kohalikud isegi aastavahetusel vabalt ilutulestikku osta. Seega 1.juulil elatakse ennast täiega välja. Enne seda päeva ei osanud muidugi arvata, et meie ümber, selle tänaval kõndiva rahva seas ja üldse Darwini elanike hulgas on nii palju idioote. Aga niipea, kui hakkas hämarduma, hakkas iga tobu mingis suunas ilutulestikku lennutama.  Vaesed tuletõrjujad, politseinikud ja meditsiinitöötajad. Eriti muidugi tuletõrjujad. Viu-viu-viu, proovisime tol õhtul oma toas varjuda ja lärmi eest ...

Paljud austraallased, kes loevad kohalikku lehte, küsivad minu käest juba mitmendat päeva, kes oli see eestlane kes eelmisel nädalal Paspaley farmis suri, kas tundsin teda ja miks ta suri. Meie teda ei tundnud ja ei tea, mis oli surma põhjuseks.  Selle uudise pinnal hakkasid inimesed kohe rääkima sellest, et Paspaley töö on füüsiliselt koormav ja üldse, et tegemist on orjatööga. Kõhedaks võtab küll, kui noored inimesed siit ilmast lahkuvad. Meie sügav kaastunne Jürit tundnud inimestele ja tema lähedastele. Mystery death at sea

Jalad olid sitased, nägu tolmune, riided porised, juuksed higist läbimärjad, käed verised, suured varbad ära tallatud, käed kriimustusi täis.  Ei. Ei.  Ma ei käinud kohalike põmmpeadega tüli norimas. Ei kukkunud kuskilt alla, millegi pealt maha, kellegi peale, millegi sisse.  Ei käinud ka kuskil farmis põldu kündmas, atra vedamas.  Olin kõigest klienditeenindaja ühel vabaõhu beach partyl.  Ski klubi on alati kurtnud selle üle, et noori käib vähe ja põhilisteks klientideks on pereinimesed. Kuna noored vanuses 18-30 on kõige atraktiivsem sihtrühm alkoholitootjatele ja -müüjatele, siis selleks puhuks otsustati korraldada koostöös XXXX Summer Bright õlletootjaga üks suur noortepidu. Ja mina olin selle loomaaia üks paljudest teenindajatest.  Alguses ei saanud 1000+ pidulist kuidagi vedama, pärast ei suutnud kuidagi pidama saada. Päike ja valgus mõjub peoloomadele ikkagi pidurdavalt. Nii kui päike looja läks, hakkasid kõik kaks korda rohkem alkoholi tarbima. K...

Andres ei jõudnud sel korral midagi kirjutada, aga andis mulle pilte, mida ta lennukist tegi.  Selle kõige kohta võiksin öelda..et kes sõidab tööle autoga mööda asfaltteed, linna ees ja sees ummikutes passides, rõvedat Uuno Raadio või Sky Plusi või Star FM-i hommikuprogrammi kuulates, kes aga lendab tööle väikese lennukiga nautides selle aknast maailma kõige kaunemaid vaateid. Ebaõiglane, eks. Maailm on kunstiteos.

Andresega jalgratastega East Pointile sõites ja seal ringi kolades, avastasime mälestusmärgi ja -tahvli, mille kohaselt toimusid Darwinis esimesed maailma meistrivõistlused kaljul istumises. Asja edasi uurides selgus, et linnas tegutseb Rocksitters Club, mille asutamisaastaks on 1974. No on ikka kole lugu küll. Oleks varem teadnud, oleksime tõenäoliselt selle aktiivse spordiklubiga liitunud. Nüüd juba veidi hilja, sest paari nädala pärast jätame Darwiniga hüvasti.  Mis mulle austraallaste juures meeldib on see, et nad on päris leidlikud ja suudavad meeletuid, plaanijärgseid alkoholitarvitamisi mõne ülla eesmärgi taha ära peita ja nii on kõigil parem. Ei mingeid süümekaid, et ainult jood ja sporti üldse ei tee. Nalja peab ometigi ju ka saama. On jah ametlikult spordiklubi..liikmed aga väga "spordiga" ei tegele. Või noh, kui juba male jms on sport, siis miks kaljul istumine halvem sport on? Kui meie istusime nendel kaljudel mõne tunnikese, siis maailmameistrid aastal 1977 i...

Ongi jälle mu järjekordne vaba nädal möödas ning juba homme hommikul asun kõigepealt lennujaama ja seejärel saatusekaaslastega pärlifarmi poole teele. Tundub nagu sõjaväkke mineva mehe jutt, aga eks ta ongi. Ei mingit mobiilsidet, internetist rääkimata, ainukeseks infokanaliks televisioon, mis on kättesaadav paaril õhtutunnil ja satelliittelefon, millelt helistamine maksab 2 dollarit minut. Alguses tundus see pärlifarmi töö meeletult huvitav ja seda ta ka oli: kohad, kuhu tavainimene naljalt ei pääse, rikkumata loodus, töölesõitmine bussi või auto asemel lennukiga, teadmine, et asud 300 km kaugusel lähimast asustatud punktist. Aga inimene on ikka inimene. Pärast 4 kuud pärlifarmis töötamist ei ole need vaated, millelt alguses pilku ei suutnud pöörata enam sugugi nii suurejoonelised, juba teisel päeval arvutan päevi, mis veel vaba nädalani jäänud ja kirun kolleegiga seda rasket, üksluist ja tülgastavat tööd, mis käed rakku ajab. Aga kus sa ikka teenid 2000 krooni päevas, jõuame koo...

Mõtlesin, et puhkan rahus täna pärast üliemotsionaalset päeva ja õhtupoolikut ja kirjutan kogetust mõned päevad hiljem, kui emotsioonid vaibunud ja mõtted settinud, aga siis jällegi... Meie töö ümbruses liiguvad ringi sellised aborigeenide salgad, tihtipeale saadab (õigemini jälitab) neid politseieskort, kes mõned "silmapaistvamad" ja suuremad "avaliku korra rikkujad" puuri pistab. Meil on täitsa selline päevik olemas, kuhu registreerime igasugused pärismaalaste poolt klubi tülitamised. Ma olen seda muidugi paljudel kordadel täitmata jätnud, aga töökaaslased täidavad üldiselt hoolega.  Hoolimata mitteavalikust keelust, mis töötajatele on antud, teenindan ma aborigeene ikka vahel...kui juhatajat ei ole.  Nüüd ongi välja kujunenud nii, et kui juhataja on keskpäevast ära läinud ja käimas on parasjagu minu vahetus, tulevad nad kord vett küsima, kord suitsumasina jaoks raha vahetama, mõnikord pesevad nad ennast muruniisutaja all, siis tahavad jällegi WC-sse kakale. Küs...

Laupäeval käisime Darwini läheduses rodeot vaatamas. Lunastades pileti 15 taala eest sai meelelahutust terveks õhtuks. Ei ole varem rodeol käinud ja ei teadnud, et Austraalias harrastatakse seda spordiala nii aktiivselt. Rodeo on siinkandis vähemalt sama populaarne kui USA-s, Kanadas ja maailma hispaaniakeelses osas.  Kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis video annab edasi miljoneid pilte. Värvikamad rodeohetked videoformaadis: 

Mulle endale ei meeldi üldistused, inimeste aga ka erinevate nähtuste ja protsesside kastidesse jagamised ja rühmitamised. Aga vahepeal, täitsa harva ja mitte väga ulatuslikul tasemel on mõningaid üldistusi siiski võimalik teha ja neid on aeg ajalt ka lõbus teha. Kui ma Skisse tööle läksin, ei teadnud ma Austraalia õlledest suurt midagi. Mul olin enne kohanud XXXX Gold´i ja Victoria Bitterit, aga suurem osa müüdavatest õlledest olid ikkagi täiesti võõrad. Okei, Coronat teadsin ka. Aga kes seda ei teaks? Nüüd, kui olen mõned kuud neid müünud, võin teha väikesi üldistusi, mis tüüpi inimene, missuguse õlle kõige suurema tõenäosusega ostab. See ei ole absoluutne tõde ja see kuulub vaidlustamisele, sest see on vaid minu isiklikul kogemusel põhinev teadmine, mitte suur teadustöö. Selle kohaselt on Austraalia kõige populaarsemateks õlledeks: XXXX Gold, Carlton Mid, Cascade Light, Victoria Bitter, Pure Blonde, Corona, Melbourne Bitter, Coopers Pale Ale. Ka TED ja Cascade Premium pole es...

Võimatult uskumatu, kuidas ma suudan enda peale närvi minna. Täiesti endast välja iseenda peale. Kellegi kõrvalise abita. Miks ma sellest uraani teemalise kirjutise sissejuhatuses kirjutan? Võib olla sellepärast, et uraan riimub hästi Iraaniga. Ja see on minu praegune emotsioon. Ahjah, oleks peaaegu Iraagi ka ära unustanud. Keeruline ajalugu neil, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõndasid asju teada. Muutusin enda peale kurjaks, et pole mõnede teemade vastu huvi tundnud ja olen lasknud mingitel imelikel pealiskaudsetel uudistel endale ajupesu teha. Nüüd on mul olemas mõned Iraagi-Iraani ajaloo allikad, artiklite kokkuvõtted ja kõik muu vajalik Iraani-Iraagi teemaga kurssi viimiseks. Ma juba tean midagi! Rääkides nüüd aga keemilisest elemendist järjenumbriga 92, mida kaevandatakse Darwini lähedalasuvas Kakadu rahvuspargi Ranger Mine´s ja mis kannab nime uraan ja mis riimub Iraaniga, siis võiks öelda...et Austraalias on seda palju. Koguni nii palju, et Austraalia on maailmas uraani ...

Mul on üks tuttav. Me oleme mitmeid kordi kohtunud, võin teda juba tuttavaks nimetada küll. Tavaliselt kohtume iga päev. Põhiliselt leiab kohtumine aset minu töö juures, vahel näen teda ka Darwini tänavatel. Üldiselt pikemalt me ei räägi, ta laulab mõnikord mulle James Blunti hitti "You're Beautiful" ja pilgutab silma. Ski klubis tuntakse teda Fishermanina. Kuna klubi juures laiutab suur sinine meri, mis on igasuguseid mereande täis, siis kõige tihemini võib Fishermani kohata just selle äärest. Ta on umbes 65aastane aborigeeni päritolu mees, kellel puudub enamik hammastest. Ta naeratus on lõpmatult suur ja iga kord, kui miski teda naeratama paneb, võib igaüks kogu tema suu sisemust kurgupõhjani näha. Fishermani nina on lai ja peaaegu samal tasapinnal ülejäänud näoelementidega. Ta silmad on kõikidest tumedamatest öödest mustemad. Fishermani nahk on šokolaadivärvi. Fisherman naeratab saagiga päeval ja saagita päeval, vihma ja päikesega. Kui ta joob ennast odavast pa...

      Jõgi voolas üle korraliku asfalttee. Me ei saanudki üle.      Pruun mees üritab tappa kängurut. See peaks olema tuhandeid aastaid vana pilt või lihtsalt väga osav turundustrikk?      Miski põleb seal kaugel!          Lõõgastumishetk pärast mäe vallutamist. Me oleme ikka mõlemad üsna rutiinisallimatud inimesed. Kui mõnes kohas on pikemalt oldud ja rahulikult "püksis püsitud", hakkab tekkima seest  tühjaks söövitav rahutus. Esialgu on see rahutus rahumeelne, tuleb peale enne magama jäämist ja väljendub põhiliselt vähkremises. Silme ees jooksevad slaidishowna erinevad paigad ja pildid, teadmised erinevatest maailmapaikadest ja mustad augud, mida tuleb veel teadmiste ja kogemustega ära täita, kogu selle kirju show taustal uduselt tiksumas bioloogilise-füsioloogilise kella seier. Ei jõua, ei jõua, ei jõua. Ei jõua kõike näha ja omal nahal tunda. Katsu siis magama jääda. J...

Mul on üks sõber. Ma võin teda juba sõbraks nimetada küll, me päevad läbi koos. Tema räägib mulle oma lugu, tema jutu vahele poetan ka mina oma katkendeid. Nii veedame me päevi sinise mere ääres... Mina saan selle tegevuse eest palka ja tema veedab oma elupäevi minu ja mere seltsis. Loodab ise, et need on tema viimased päevad-kuud-aastad Austraalias... Ta joob lahjat 2%-list õlut ja mina avan talle pudeleid. Päevas tavaliselt umbes 7-8. Kangemat õlut ei saa ta endale lubada. Tegemist on siiski 59aastase elunäinud suhkruhaige mehega. Ta on klubi kõige lojaalsem klient. Armastab vaikust ja rahu, seega viibib klubi territooriumil põhiliselt päeviti. Vihkab hingest rahvarohkeid kogunemisi, tseremoonitsemist ja Austraaliat. Kuna ta on praegu uurimuse all ja tema telefone kuulatakse pealt ning tegevust jälgitakse hoolikalt, siis ma siinkohal tema nime ei nimeta. Ta on tore mees. Üle keskmise kulunud juba. Üleni täisjoonistatud, nagu austraallased ikka, gloobuse-suuruse õllekõhuga! ...

Homme sõidame pikaks nädalavahetuseks Kakadu rahvusparki ja pärast seda uuel nädalal proovin leida aega kirjutamiseks. Üldiselt lubab nädalavahetuseks head, rahulikku ja kuuma ilma, kuigi NT ja Queenslandi piirialal möllab tsüklon Paul.  Ühel päeval vaatasime telekast pärast õhtuseid uudiseid ilmateadet ka!Ma ei ole kunagi maailma ja ka kohalikku ilmateadet jälginud, kuid tookord jäi kuidagi silma. Darwinis on praegusel aastaajal peaaegu maailma kõige kuumem ilm! Okei, Bangkok tegi 6 kraadiga ära (tol päeval oli Darwinis +35) ja India mõned kohad on samaväärsed. Aga ikkagi. Kuum on.  Nii kuum on, et kui autosse istud ja rooli puutud, siis kõrvetad käed ära.  Või kui turvavööd kinnitad, siis metalne osa kõrvetab nagu kuum ahi. Päike pruunistab 5 minutiga. Mune võib otse asfaldil praadida. Õnneks hakkab õhuniiskus tasapisi alla minema. Täna registreerisime töö juures selleks vaid 48%.  Ilmast räägitakse siis, kui muud rääkida ei ole. Tegelt nagu oleks. Aga mit...

Viimasel ajal on meil Andresega nii olnud, et meie peamisteks kohtumispaikadeks on olnud voodi, auto ja baarilett- mina ühel, tema teisel pool. Minu tänase baarivaba päeva puhul otsustasime kohtuda autos ja veeta kvaliteetaega kuulates vanu häid plaate (mis meil veel hiljaaegu allergiat tekitasid) ja sõita kuskile loodusesse. Et mitte niisama tühja sõita, sõitsime eesmärgipäraselt Darwinist 129 km kaugusel asuvasse Litchfieldi rahvusparki. Kängurusid sel korral suudelda ei saanud, kuid mõnusalt supelda jahedas vees (umbes +25), nautida kauneid vaateid ja koskesid ja muidugi mõista- teineteise seltskonda.  Sesoonse krododilliohu tõttu olid paljud looduslikud basseinid suletud, kuid leidsime selles ka ohutuid (loe: krokodillidest vabasid) ujumiskohti. Kuna ma pole Lev Tolstoi, kes oskas loodusest, maastikest jms kümnete meetrite pikkusi kirjutisi vormida, siis panen parem pilte. Üldiselt võiks pargile panna 10-pallisüsteemis tugeva 6. Kõik kohustuslikud Austraalia ra...

Siiani olime soolavee krokodille (Crocodylus porosus) näinud vaid muuseumis topise ning looduspargis akvaariumisse pistetud kujul. Kolmapäeval otsustasime nende kurikuulsate elukatega lähemalt tutvuda ja sõitsime Darwinist välja Adelaide Riverile. Seal pakub mitu erinevat ettevõtet niinimetatud hüppavate krokodillide kruiise. Turistikas küll, aga tundus parim viis nende olendite nägemiseks vabas looduses. Soolavee krokodillid on maailma suurimad roomajad. Isasloomad võivad kasvada rohkem, kui 6 meetri pikkuseks ning kaaluda üle 1200 kg. Suurim mõõdetud emasloom on 4,2 meetri pikkune. Soolavee krokodillide populatsioon on küll ohustatud või ka juba hävinud Kagu-Aasia riikides ja Indias, kuid Põhja-Austraalia ja Paapua Uus- Guinea aladel see liik ohustatud ei ole.  Oletatavasti elab Austraalia rannikualal, Broomeist kuni Queenslandini enam kui 100 000 täiskasvanud isendit. Wet seasoni ehk vihmaperioodil liiguvad krokodillid jõgesid ja ojasid mööda sisemaale ja neid võib kohata mer...

Vahepealne karskuselu ja tihe töögraafik on mõjunud mu füüsisele laastavalt. Ma ei kanna enam üldse. Võrreldes näiteks minu elu Gruusia perioodiga. Tegelikult ei poolda ma üldse alkoholi tarvitamist ülemeelike emotsioonide tundmiseks. Emotsioone peab abivahenditeta tundma! Aga mõnikord juhtub. Harva juhtub. Ja selle tekstiga ei taha ma kuidagi alkoholi tarvitamist propageerida, pigem vastupidi, tahaksin juhtida tähelepanu sellele, mida alkohol inimestega teeb. Kuna eile oli selline tore neljapäev, siis otsustasime seda ka tähistada. Tahtsime minna Islandi masendava talvemuusika kontserdile, aga läksime hoopiski Andrese töökaaslastega ühte Darwini baari (kus on täpselt sama playlist nagu minu töö juureski. Arghhh!). Mina kohtusin seal mojito ja Andres paari külma õllega. Mu janu oli tema omast suurem ja juba pärast 3. mojitot ja 3.Coronat teatasin baarmenile: "I´m very intoxicated. Please give me water."   Kui mina juba intoxicated olin, jõudis Andres alles 2.õllega a...

Meeste seksuaalne rahuldamatus on maailma üks suurimatest probleemidest. Isegi suurem, kui globaalne soojenemine, plastprügi ja heitgaasid. Oluliselt suurem. Kuna Darwini ühe majutusasutuse juhataja lubas mulle sellest nädalast hommikuteks majutusasutuses lisatööd, siis käisin eile enne põhitööd ennast meelde tuletamas ja küsimas, kus ja mis ja mida. Selle koha juhataja on umbes 50-ndates aastates paksem vanamees. Parimaid aegu juba näinud. Olin just teel oma põhitööle, kui ta helistas ja küsis, mis tööd sooviksin teha. Ütlesin, et ma ei ole tööde osas pirtsakas ja kui kõik tahavad administratsiooni tööd teha, siis ma võin vabalt ka koristada. Tunnid möödusid, tööl oli eile hullumaja. Kõik ostsid Coronat ja kui nad olid kogu meie lao Corona ära ostnud, hakkasid nad teisi õllesid kokku ostma. Ma ei saanud isegi hetkeks aega maha võtta ja endale kraanist vett kurku kallata. Olime kolmekesi nagu oravad rattas, kutsusime abiväge, sest alkoholivarud hakkasid otsa saama. Mingi hetk,...