Elu mujal maailmas

Mul on küll üks järjeteema pooleli, aga tahtsin ühe teise seonduva aktuaalse teemaga sisse sõita: taimetoitumine ja oma menüüst igasuguse lihakraami välja jätmine. Kusjuures juba umbes kaks aastat oleme teadlikult üritanud teha lihavabasid päevasid. Kui mitte nädalaid.  Kui minu taimetoitlasest meiega pool aastat koos elas, oli meil väga lihtne. Ta tegi igasugu huvitavaid taimepõhiseid toite ja isegi Andres oli samm-sammult nõus lihast loobuma. Jõudsime Andresega mõlemad järelduseni, et kui viitsida vaeva näha, mõelda ja planeerida, saab taimedest vägagi toitvaid ja maitsvaid sööke teha.  Ma ütlen ausalt, et veise-, lamba- ja sealiha minus mingeid emotsioone ei tekita, samas armastan kanaliha. Umbes viis kuud tagasi hakkasin uurima, missuguse viljaga võiks kanaliha asendada. Avastasin näiteks, et leivapuu vili, mida eesti keeles kutsutakse vist jakaks, on väga sarnase konsistentsiga ja saab edukalt igasugustes retseptides kana asemel kasutada. Austraalias müüvad pea k...

Ma ei teagi, kust kohast alustada, kui Gabrieli haigusest rääkida? Kas keskenduda medisiinilistele terminitele, rääkida dieedist, mida ta peab terve elu jälgima või rääkida sellest šokist ning meeleseisundist, mida lapsevanemad kogevad, kui selle kõne saavad? Võib-olla siis igast teemast natukene.  Ma arvan, kuid ei tea kindlalt, et kõik arenenud riigid teevad vastsündinutele kannatesti. Kannatest uurib igasuguseid haruldasi geneetilisi ainevahetuse haigusi (Austraalias 20 haiguse kanti). Tavaliselt tehakse seda haiglas olles, kuskil 48-72 tundi pärast sünnitust. Kuna me saime haiglast üsna kiiresti välja, siis kannatesti tuli tegema haigla ämmaemand meie koju. Vastsündinu kand torgatakse läbi ja veri kogutakse spetsiaalsele lakmuspaberile, mida nimetatakse Guthrie kaardiks. Kaart kuivatatakse ja saadetakse laboratooriumisse testimisele. Väga harva, kui lapsevanemad kuulevad midagi selle testi kohta. Tavaliselt võetakse ühendust, kui mõni näitaja on üle normi ja vajatakse...

Ühel pühapäeval, kui Andres taas tööle läks ja ma kahe lapsega endale toas istumise välist tegevust otsisin, leidsin Facebookist huvitava event'i nimetusega Fairday, millest olid huvitatud paljud minu emmekestest sõbrad. Üsna autoriteetne rühmitus need emmekesed, imelikke asju ei soovita, kas pole?  Mõtlesin, et oo, Hyde Park mulle väga meeldib ja polegi seal ammu käinud. Lähme! Daniel saab kõik oma ujuvad pardikesed üle lugeda, Gabriel on enamjaolt ikka veel tudumisfaasis ja ma tahaks koduseinte vahelt pääseda ja värsket õhku hingata. Tulemas oli esimene kuumem päev - lubati +40 kanti. Pakkisime igasuguseid snäkke, ohtralt vett ja võtsin igaks juhuks vankri ka kaasa. Tean küll seda kaheaastast, üks hetk ei jaksa enam kõndida ja pean teda, tema venda ja kümme tuhat kotti hambus autoni vedama. Ime ka, et võhivõõrad inimesed mind selle seltskonnaga nähes tihtipeale tassimisel ja autoni jõudmisel abi pakuvad?!  Kuna päev pidi kuum tulema, mõtlesin et lähen käin sell...

Enne kui sünnitusest viis aastat täis saab, mälu hägustub, detailid ja valu ununeb, mõtlesin et panen oma viimase sünnituskogemuse siia kirja.  Ega ma nüüdseks enam täpselt ei mäleta, kui pikalt mul tähtajast üle oli? Tundus igatahes terve igavikuna, tegelikult vist ainult 9 päeva. Lõpusirge venis, olin suur nagu jõehobu ja päevas tuli umbes 2 kilo kaalus juurde. Sääred jämedad kui palgid ja sõrmed meenutasid Rakvere viinereid. Kui midagi maha kukkus, siis ma ei viitsinud enam seda põrandalt üles korjata vaid ootasin kuni Andres koju tuleb ja asjad ära koristab või noh, kui asi oli söödav, siis meie abivalmis kutsu aitas mind tihtipeale välja.  Kui olin 41 nädalat täis tiksunud ja mingeid sünnitama minemise märke ei esinenud peale kaks nädalat kestnud libavalude, otsustas mind jälgiv arst, et peaks stretch and sweep'i tegema. Tegemist on äärmiselt ebameeldiva protseduuriga...Arst paneb oma käe sinu sisse, võtab mingist asjast kinni, keerutab ühes ja teises suunas (med...

Mul olid kõik suursugused plaanid, kuidas ma vähemalt üle päeviti blogima hakkan. See iidne blogi kujundus ajab ka ammu oksele. Siinsest haudvaikusest võib järeldada, et siiani pole asjad plaanipäraselt läinud. Nagu arvata võib, võtavad kaks tegelast ööpäevast umbes 22 tundi. Siis jääb endale veel kaks tundi, et pesemas käia, WC-s varjuda ja tühjalt lakke passida.  Plaanisime siin öösiti jõusaalis käima hakata: et paneme lapsed magama ja jätame õe neid koju valvama, läheme ise jõusaali. Käisin aga eelmisel nädalal oma vaagnapõhjalihaste ultrahelis ja füsioterapeut ütles, et tõsise hüppava-koormava trenniga võiksin natuke veel oodata ning esialgu hoopis vaagnapõhja treenida. Et kui ma kuus nädalat pärast sünnitust hüppama ja jooksma hakkan, võin endale igavese põie kontrollimatuse välja teenida. Kes see siis kolmekümneselt oma sünnitusjärgse põiepidamatusega üle linna tuntud kusik olla tahaks?  Mitte et ma aeg-ajalt harva väikest sortsu püksi ei laseks. Pärast esi...

Panen oma pea kuuajase pisipõnni tekile. Akna alla liikuvaid puid, linde ja päikesevalgust imetlema. Tüüp on tükk aega rahulikult maas, uurib maad ja meie ilusat maailma. Mina saan samal ajal nõudepesumasina ära tühjendada, WC-s käia ja pooliku kapsahautise taas tulele panna. Mingi hetk kuulen südantlõhestavat nuttu. Enne kui ma temani jõuan, tunnen kuidas väikesed hormonaalsed elektrilöögid rinnapiirkonnas ajavad piima ojadena voolama ja pritsima.  Jõuan tilkudes hädasolijani ja märkan, et tüüp hoiab ja tirib tugevalt iseenda juustest, ise samal ajal valust karjudes ja rabeledes. Aitan väikese Gabrieli välja. Võtan tema enda käe tema juuste küljest ära. On ikka pahatahtlikud käed, teevad niimoodi minu titale haiget.  Head totud on need pisipõnnid! :)