Tere-tere, metsik selkleja ja elukutseline rändaja!
Tore on sind siin näha. Kindlasti oled põnevusest nõretamas. Ootamas meie järjekordset Hawaii pajatust? Mamma tegi just endale rohelise tee tassikese, küpsis samuti varutud kütuseks ületamaks virtuaalse jutustamise keskele tekkivaid loomekriise.
Enne kui me lennuki peale astusime olin meile teinud suursugused plaanid, mida me kõike Hawaiil näeme, vaatame, mille otsa ronime ja kus ööbime. Ma ei saa muidugi päris täpselt aru, kuidas sain nii lihtsameelne olla? Et kui kodus on piima järele poodi minemine kahe lapsega aasta seiklus ja enne selle ettevõtmist peab sada ja üks tingimust täidetud olema, siis järsku Hawaii saarestikul peaksid asjad teistmoodi olema. Mul on tunne, et panin liiga suured panused põhjapoolkeral asuvale Hawaiile ja eripärasele geofüüsikale ning mingile X tugevusega gravitatsioonile, mis hoiaks meie aktiivrüblikud maad ligi ja kontrolli all.
Seda imet muidugi mõista ei juhtunud. Lapsed olid võib-olla isegi veidi pöörasemad kui kodus. Kella seitsmest ärkvel, liikvel ja tegutsemas, mingi 4-5 tundi meres ja basseinis ujumas, 1-2 tundi Honolulut avastamas, muuseumid, söögikohad...
Ise olid kella 5 õhtuks täielik laip, aga lapsed jõudsid veel paar tundi MIDAGI teha. Näiteks väikeses stuudiokorteris oma ülevoolava energiaga peenekoeliselt ja taktitundetult rampväsinud lapsevanematele närvidele käia.
Ma arvan, et Daniel ja Gabriel ongi igiliikurid.
Seda imet muidugi mõista ei juhtunud. Lapsed olid võib-olla isegi veidi pöörasemad kui kodus. Kella seitsmest ärkvel, liikvel ja tegutsemas, mingi 4-5 tundi meres ja basseinis ujumas, 1-2 tundi Honolulut avastamas, muuseumid, söögikohad...
Ise olid kella 5 õhtuks täielik laip, aga lapsed jõudsid veel paar tundi MIDAGI teha. Näiteks väikeses stuudiokorteris oma ülevoolava energiaga peenekoeliselt ja taktitundetult rampväsinud lapsevanematele närvidele käia.
Ma arvan, et Daniel ja Gabriel ongi igiliikurid.
Õnneks oleme Andresega mõlemad ratsionaalsed perfektsionist-maksimalistid ja suudame pärast mõningast patja nutmist olukorraga leppida ja seisundiga kohaneda, endale illusioone tekitada: justkui Starbucks'i hommikune tripp kohvi järele naabertänavasse olekski IT, miks me siia tulime.
Tegelikult käisime ja tegime üllatavalt palju, aga pidime siiski loobuma kõrgeima vulkaani vallutamisest, öisest observatooriumi külastusest, kilomeetrite pikkusest laava vaatluse matkast ja hommikuni pidutsemisest. See hommikuni pidutsemine oli võib-olla kõige valusam löök ja täitsa allapoole vööd, peoleod nagu me oleme...
Aga see-eest käisime Obama lemmikus rannas, nägime Hawaii Monk neomanachus schaunislandi hüljest (raudselt sakslased panid talle nime!), tutvusime Waikiki rannas vene asendusvanaemadega, kes meie lapsed kohe oma sülle haarasid, sõime Dole'i legendaarset ananassi jäätist, pidasime piknikke sellistes kohtades, kus silmadel hakkas ilust suisa valus, ujusime öösel mantaraidega ja vaatasime nende hiiglaslikkesse suudesse, nägime laavat ja hektarite viisi kivistunud laavat, käisime Walmartis hoolikalt valitud ja sealse stiiliga sobiva kehakattega, sõime maailma maitsvamaid ananasse, üks meist snorgeldas esimest korda elus avamerel ja iseenda ujumisoskusi kasutades (Daniel), tšillisime nimetutes randades silmipimestava valge liiva ja lasuurse merega samal ajal kilpkonnad meiega lainetes võidu hullates, pesime end maailma kenama vaatega dušikabiinides ja tuuritasime paadiga reggae'i muusikat kuulates, külastasime mitmeid alternatiivseid söögikohtasid ja ostlesime Whole Foods'i poes, jäime vihma kätte ja lainete alla, ajale jalgu ja kohalikele ette.
Ma olen veendunud, et meie pere kutid on: ühed kõige tüütumad, samas ka ühed ägedamad ja asendumatumad reisikaaslased (ka see keskealine!). Nende emotsioonid, reaktsioonid ja väikestest asjadest vaimustumine - selline tunne nagu oleks ise mingi Alice Imedemaal, see suur puidust lahtine buss ON päriselt minu unistuste sõiduk ja see on kuradima I-M-E-L-I-N-E ja see on minu maailma parim päev, et ma seda bussi siin Hawaiil niimoodi juhuslikult mööda sõitmas nägin.
Ma ei saa aru, kuidas saaksid sellises seltskonnas väsinud ja nördinud ja mitte entusiaslik olla? Elu on ilus, kõik ümberringi WOW-efekti tekitav ja rõõmu pakkuv! Pole mingit veini ja rahu-vaikust ning massaaži vaja - motivatsioone argieluks leiad kahe- ja neljaastase ütlustest.
Kindlasti on selliste pudinatega reisides palju asjaajamisi ja toimetamisi, aga nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis olen kõikide jäsemetega lastega reisimise poolt ja ütlen veelkord, et parimat pere kvaliteetaega on raske leida. Mis sest, et ei jõua kõikjale ja peadki palju ranna-ja basseinipäevasid tegema. Lapsed tasakaalustasid suurepäraselt meie rahutut hinge ja keha. Ja ongi nullpäev ja mis siis. Kellele nullpäev, kellele suur päev: sõin, jõin ja ujusin.
Aga selle järelduseni oleme me jõudnud, et oma lastega tuleb asju tehes protsessi nautida ja neid meie käimistesse kaasata, sest nad pole mingid ajutised nähtused ja tulnukad, kes peaksid kodus ja ühiskonnast ning maailmast isolatsioonis istuma. Nad on samasugused sotsiaalsed olendid, kellele meeldib käia ja teha ja näha ning see on tegelikult suureks boonuseks, et me seda kõik koos teha saame. Vahepeal läheb elu mööda, tervis ära ja jõuab pensioniaeg kohale, kui kõiki tegemisi ja ettevõtmisi "kui lapsed suureks kasvavad ja iseseisvaks saavad" aega lükata!
Tegelikult käisime ja tegime üllatavalt palju, aga pidime siiski loobuma kõrgeima vulkaani vallutamisest, öisest observatooriumi külastusest, kilomeetrite pikkusest laava vaatluse matkast ja hommikuni pidutsemisest. See hommikuni pidutsemine oli võib-olla kõige valusam löök ja täitsa allapoole vööd, peoleod nagu me oleme...
Aga see-eest käisime Obama lemmikus rannas, nägime Hawaii Monk neomanachus schaunislandi hüljest (raudselt sakslased panid talle nime!), tutvusime Waikiki rannas vene asendusvanaemadega, kes meie lapsed kohe oma sülle haarasid, sõime Dole'i legendaarset ananassi jäätist, pidasime piknikke sellistes kohtades, kus silmadel hakkas ilust suisa valus, ujusime öösel mantaraidega ja vaatasime nende hiiglaslikkesse suudesse, nägime laavat ja hektarite viisi kivistunud laavat, käisime Walmartis hoolikalt valitud ja sealse stiiliga sobiva kehakattega, sõime maailma maitsvamaid ananasse, üks meist snorgeldas esimest korda elus avamerel ja iseenda ujumisoskusi kasutades (Daniel), tšillisime nimetutes randades silmipimestava valge liiva ja lasuurse merega samal ajal kilpkonnad meiega lainetes võidu hullates, pesime end maailma kenama vaatega dušikabiinides ja tuuritasime paadiga reggae'i muusikat kuulates, külastasime mitmeid alternatiivseid söögikohtasid ja ostlesime Whole Foods'i poes, jäime vihma kätte ja lainete alla, ajale jalgu ja kohalikele ette.
Ma olen veendunud, et meie pere kutid on: ühed kõige tüütumad, samas ka ühed ägedamad ja asendumatumad reisikaaslased (ka see keskealine!). Nende emotsioonid, reaktsioonid ja väikestest asjadest vaimustumine - selline tunne nagu oleks ise mingi Alice Imedemaal, see suur puidust lahtine buss ON päriselt minu unistuste sõiduk ja see on kuradima I-M-E-L-I-N-E ja see on minu maailma parim päev, et ma seda bussi siin Hawaiil niimoodi juhuslikult mööda sõitmas nägin.
Ma ei saa aru, kuidas saaksid sellises seltskonnas väsinud ja nördinud ja mitte entusiaslik olla? Elu on ilus, kõik ümberringi WOW-efekti tekitav ja rõõmu pakkuv! Pole mingit veini ja rahu-vaikust ning massaaži vaja - motivatsioone argieluks leiad kahe- ja neljaastase ütlustest.
Kindlasti on selliste pudinatega reisides palju asjaajamisi ja toimetamisi, aga nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis olen kõikide jäsemetega lastega reisimise poolt ja ütlen veelkord, et parimat pere kvaliteetaega on raske leida. Mis sest, et ei jõua kõikjale ja peadki palju ranna-ja basseinipäevasid tegema. Lapsed tasakaalustasid suurepäraselt meie rahutut hinge ja keha. Ja ongi nullpäev ja mis siis. Kellele nullpäev, kellele suur päev: sõin, jõin ja ujusin.
Aga selle järelduseni oleme me jõudnud, et oma lastega tuleb asju tehes protsessi nautida ja neid meie käimistesse kaasata, sest nad pole mingid ajutised nähtused ja tulnukad, kes peaksid kodus ja ühiskonnast ning maailmast isolatsioonis istuma. Nad on samasugused sotsiaalsed olendid, kellele meeldib käia ja teha ja näha ning see on tegelikult suureks boonuseks, et me seda kõik koos teha saame. Vahepeal läheb elu mööda, tervis ära ja jõuab pensioniaeg kohale, kui kõiki tegemisi ja ettevõtmisi "kui lapsed suureks kasvavad ja iseseisvaks saavad" aega lükata!
Kommentaarid
Postita kommentaar