Otse põhisisu juurde

Mis on see ping pong show?


On reede õhtu Bangkokis. Mida hilisemaks läheb, seda enam rahvast voolab tänavale. Temperatuur on muutunud talutavaks, kuigi isegi kõige õhema suvekleidiga on kuum olla.
Tänavakaubitsejad, kes keskpäeva kuuma eest end varjus peitsid, on tänavatele välja tulnud ning pakuvad hoogsalt midagi fotoaparaatidega ringi uitavatele kahvanägudele: tatoveeringud, kalamassaaž, niiduk-kokteilid, lõigatud ja puhastatud puuviljad, suvekleidid, pruunistatud tarakanid ja grillitud skorpionid, kellad ja noad, saapad ja sussid, t-särgid ja raamatud.
Kõnnime mööda tänavat käest kinni. Üks vana mees astub meile ligi ja hõikab: ”Ping pong show”.
Ütleme no,no, no. Mõtlen endamisi, et mida põrgut, tuleb siin reede õhtul mingit ping pong showd müüma. Ma saan aru, et see on teie rahvuslik spordiala, aga miks ma peaksin seda vaadata tahtma!
Asi olekski sinnapaika jäänud, kui mõne minuti pärast poleks järgmised tai mehed samamoodi ping pong show vaatamist pakkunud. No, mis see ping pong show siis on, vaatasin ma küsivalt Andresele otsa. Tai mees, kes rääkis natuke inglise keelt selgitas: „It´s very funny, it´s very funny!Girls do with pussies..”. Oot-oot, mida naised oma vagiinadega teevad?
Andres üritas ping pong show vaatamise pakkumise teinud mehele viisakalt ära öelda, kui ühtäkki tärkas minus sotsiaalne huvi selle nähtuse vastu. Kuna Tais on igasugused sellised asjad siiski ebaseaduslikud ja riigi poolt keelatud, tahtsin ma teada saada, kas need naised, kes seda teevad, kas nad on täiskasvanud, kas nad teevad seda vabatahtlikult ja kes on need perverdid, kes selliseid asju vaatamas käivad. „Lähme käime ära,” arvasin ma. Pärast mõneminutilist veenmist oli Andres nõus. „500 baht per person,” ütles show vahendaja, Andres suutis veel 100 bahti alla kaubelda.
Meid sõidutati tuk-tukiga mingisse kahtlasesse linnaosasse, kesklinnast eemale. Sissepääsu juures märkasime, et kliente ootavaid taksojuhte ja tuk-tuki juhte oli üsna massiliselt. Ju peab sellel šõul lööki olema, mõtlesin mina. Meid juhatati mingisse pimedasse urka eesruumi, kus pinkidel istusid väikesed aasia mehed. Kõik nad olid kuidagi siivutute nägudega ja vaatasid meid. Ma punastasin mõeldes selle peale, et see koht ei ole minu jaoks. Siin käivad abielus mehed ja naised on siinkandis haruldane nähtus. Tõenäoliselt on naised siia teretulnud vaid siis, kui nad ennast paljalt näidata tahavad. Laval.
„No photo!No camera!” hõikavad saatjad, kes show huvilisi edasisse ruumi juhatavad. Ruum on pime ja rahvast täis, keset seda on väike lava, kus lõpetas just esinemise armilise kõhuga ligi 30aastane naine. Ta tõmbas enda seest välja nööri, mille otsas olid žiletid. Seda, et žiletid olid reaalsed, tõestab tailanna paberi peal. Ta lõikab vagiinast välja tõmmatud žilettidega paberit.
Saatja, kelle käes on väike taskulamp, toob meile ühe joogi- see olevat piletihinna sees ja juhatab istuma. Istume maha. Järgmine esineja tuleb lavale, tantsib mõned sekundid. Tõmbab riided seljast ja pühib lava puhtaks märja rätikuga. Mõne sekundi pärast seesama naine tõmbab enda vagiina seest välja erinevad värvilised lindikesed- nii viie meetri jagu.
Esinejad vahelduvad, samas on nende näoilmed kivistunud ja võiks isegi öelda, et nad ei tee seda vabast tahtest. Tüdrukud on üldiselt üsna koledad, rohkete armide ja kurja näoga. Oma tööd nad ei naudi või on rutiin nendest võimu võtnud.
Selle etenduse jooksul teevad naised uskumatuid asju- tõmbavad vagiinasse pudeli vett ja lasevad seda mõne aja pärast coca-colana/pepsina pudelisse tagasi. Puhuvad vagiinadega tordiküünlaid kustu, lasevad õhupalle õhku, lennutavad banaane õhku, tõmbavad suitsu, vilistavad, kirjutavad markerit vagiinas hoides „Welcome to Thailand” ja joonistavad sellele südamekesed ka alla.
Ja mis kontingent kõike seda pealt vaatas? See huvitas mind tegelikult kõige rohkem- igaühes meis on natuke kõrvalekaldeid normaalsusest, vaid mõned üksikud julgevad seda välja näidata ja sellisesse kohta minna. Esireas istusid nii mõnedki Tai kõrgklassi esindajad koos oma abikaasadega (isegi pensioniealised!) ja erinevate maade turistid koos oma elukaaslaste, rasedate abikaasade jms. Kõik nad jälgisid mängu, üksikutel hetkedel pöörasid pea etendusest eemale (liiga piinlik oli), samal ajal aga silmanurgast ikka kõike piiludes.
Kogu ping pong show kulmineerus noore mehe ja naise vahelise vahekorraga, mis oli paljuski näitlik, ülevaatlik ning andis sealviibivatele paaridele innustust kodusteks katsetamisteks. Selle ajal panid paljud konservatiivsed briti naised käed silmade ette, samas kui nende mehed jõllitasid show kõikide võimalikuke meeleelunditega. Tegelt, need pealtnäha konservatiivsed briti tüdrukud piilusid sõrmede vahelt.
Nii saingi ma teada, et ping pong show pole muud kui üks seks-etendus ning seda käivad vaatamas enamjaolt paarikesed. (Seal lahenes ka küsimus, kuidas üks vahendaja julgeb paarikese juurde tulla ja midagi taolist pakkuda).

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...