Otse põhisisu juurde

Mis on see ping pong show?


On reede õhtu Bangkokis. Mida hilisemaks läheb, seda enam rahvast voolab tänavale. Temperatuur on muutunud talutavaks, kuigi isegi kõige õhema suvekleidiga on kuum olla.
Tänavakaubitsejad, kes keskpäeva kuuma eest end varjus peitsid, on tänavatele välja tulnud ning pakuvad hoogsalt midagi fotoaparaatidega ringi uitavatele kahvanägudele: tatoveeringud, kalamassaaž, niiduk-kokteilid, lõigatud ja puhastatud puuviljad, suvekleidid, pruunistatud tarakanid ja grillitud skorpionid, kellad ja noad, saapad ja sussid, t-särgid ja raamatud.
Kõnnime mööda tänavat käest kinni. Üks vana mees astub meile ligi ja hõikab: ”Ping pong show”.
Ütleme no,no, no. Mõtlen endamisi, et mida põrgut, tuleb siin reede õhtul mingit ping pong showd müüma. Ma saan aru, et see on teie rahvuslik spordiala, aga miks ma peaksin seda vaadata tahtma!
Asi olekski sinnapaika jäänud, kui mõne minuti pärast poleks järgmised tai mehed samamoodi ping pong show vaatamist pakkunud. No, mis see ping pong show siis on, vaatasin ma küsivalt Andresele otsa. Tai mees, kes rääkis natuke inglise keelt selgitas: „It´s very funny, it´s very funny!Girls do with pussies..”. Oot-oot, mida naised oma vagiinadega teevad?
Andres üritas ping pong show vaatamise pakkumise teinud mehele viisakalt ära öelda, kui ühtäkki tärkas minus sotsiaalne huvi selle nähtuse vastu. Kuna Tais on igasugused sellised asjad siiski ebaseaduslikud ja riigi poolt keelatud, tahtsin ma teada saada, kas need naised, kes seda teevad, kas nad on täiskasvanud, kas nad teevad seda vabatahtlikult ja kes on need perverdid, kes selliseid asju vaatamas käivad. „Lähme käime ära,” arvasin ma. Pärast mõneminutilist veenmist oli Andres nõus. „500 baht per person,” ütles show vahendaja, Andres suutis veel 100 bahti alla kaubelda.
Meid sõidutati tuk-tukiga mingisse kahtlasesse linnaosasse, kesklinnast eemale. Sissepääsu juures märkasime, et kliente ootavaid taksojuhte ja tuk-tuki juhte oli üsna massiliselt. Ju peab sellel šõul lööki olema, mõtlesin mina. Meid juhatati mingisse pimedasse urka eesruumi, kus pinkidel istusid väikesed aasia mehed. Kõik nad olid kuidagi siivutute nägudega ja vaatasid meid. Ma punastasin mõeldes selle peale, et see koht ei ole minu jaoks. Siin käivad abielus mehed ja naised on siinkandis haruldane nähtus. Tõenäoliselt on naised siia teretulnud vaid siis, kui nad ennast paljalt näidata tahavad. Laval.
„No photo!No camera!” hõikavad saatjad, kes show huvilisi edasisse ruumi juhatavad. Ruum on pime ja rahvast täis, keset seda on väike lava, kus lõpetas just esinemise armilise kõhuga ligi 30aastane naine. Ta tõmbas enda seest välja nööri, mille otsas olid žiletid. Seda, et žiletid olid reaalsed, tõestab tailanna paberi peal. Ta lõikab vagiinast välja tõmmatud žilettidega paberit.
Saatja, kelle käes on väike taskulamp, toob meile ühe joogi- see olevat piletihinna sees ja juhatab istuma. Istume maha. Järgmine esineja tuleb lavale, tantsib mõned sekundid. Tõmbab riided seljast ja pühib lava puhtaks märja rätikuga. Mõne sekundi pärast seesama naine tõmbab enda vagiina seest välja erinevad värvilised lindikesed- nii viie meetri jagu.
Esinejad vahelduvad, samas on nende näoilmed kivistunud ja võiks isegi öelda, et nad ei tee seda vabast tahtest. Tüdrukud on üldiselt üsna koledad, rohkete armide ja kurja näoga. Oma tööd nad ei naudi või on rutiin nendest võimu võtnud.
Selle etenduse jooksul teevad naised uskumatuid asju- tõmbavad vagiinasse pudeli vett ja lasevad seda mõne aja pärast coca-colana/pepsina pudelisse tagasi. Puhuvad vagiinadega tordiküünlaid kustu, lasevad õhupalle õhku, lennutavad banaane õhku, tõmbavad suitsu, vilistavad, kirjutavad markerit vagiinas hoides „Welcome to Thailand” ja joonistavad sellele südamekesed ka alla.
Ja mis kontingent kõike seda pealt vaatas? See huvitas mind tegelikult kõige rohkem- igaühes meis on natuke kõrvalekaldeid normaalsusest, vaid mõned üksikud julgevad seda välja näidata ja sellisesse kohta minna. Esireas istusid nii mõnedki Tai kõrgklassi esindajad koos oma abikaasadega (isegi pensioniealised!) ja erinevate maade turistid koos oma elukaaslaste, rasedate abikaasade jms. Kõik nad jälgisid mängu, üksikutel hetkedel pöörasid pea etendusest eemale (liiga piinlik oli), samal ajal aga silmanurgast ikka kõike piiludes.
Kogu ping pong show kulmineerus noore mehe ja naise vahelise vahekorraga, mis oli paljuski näitlik, ülevaatlik ning andis sealviibivatele paaridele innustust kodusteks katsetamisteks. Selle ajal panid paljud konservatiivsed briti naised käed silmade ette, samas kui nende mehed jõllitasid show kõikide võimalikuke meeleelunditega. Tegelt, need pealtnäha konservatiivsed briti tüdrukud piilusid sõrmede vahelt.
Nii saingi ma teada, et ping pong show pole muud kui üks seks-etendus ning seda käivad vaatamas enamjaolt paarikesed. (Seal lahenes ka küsimus, kuidas üks vahendaja julgeb paarikese juurde tulla ja midagi taolist pakkuda).

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust