Otse põhisisu juurde

Näide väga agressiivsest müügist

Järjekordsel katsel pääseda Bangkoki uhkeima vaatamisväärsuse Wat Phra Kaeosse ja Suurde Paleesse, tülitasid meid poole tee peal maisi-naised, kes surusid meie kättesse maisipakke, et me viskaksime need parki kogunenud tuvidele.Tüüpiline väljapressimise näide, ma ei saa aru, kuidas me seda läbi ei näinud.

Ütlesime küll, et ei ole tuvide toitmisest huvitatud, aga järjekindlad naised surusid nii mulle kui ka Andresele pihku 3 pakki tuvitoitu. Mis meil siis muud üle jäi, kui
visata need sööta oodanud tuvikarjale ja oma käed nendest pakkidest vabastada. Naise sõnul pidi see tuvide toitlustamine ka õnne tooma. Teavasti on maailmas nii, et kõik asjad, mis toovad õnne, maksavad tavaliselt. Nii oligi.

Pärast seda, kui olime selle rituaali sooritanud ja kumbki kolm pakki lindudele maha visanud, hakkasid naised meie käest selle eest raha välja pressima. "One fifty," ütles üks naine. Kui aga Andres hakkas sobilikke münte otsima, parandasid naised ennast ja ütlesid hoopiski one hundred fifty. Selle peale läksime me mõlemad endast välja: mis mõttes, te surute meile mingit tuvitoitu vastu tahtmist ja siis tahate selle eest 150 bahti (50 krooni)? Me ei olnud ju sellest tuvide toitmisest huvitatud.

Konflikt kohalike maisi-naistega lahenes nii, et Andres kehtestas ennast ja ütles, et me ei kavatse teile selle eest maksta ja me jalutasime lihtsalt minema. Naised muidugi üritasid meid jälitada, aga nad said aru, et kurjade mittekohalikega ei tasu tüli norida.

Nii agresiivselt pole mulle kunagi ühtegi asja müüdud. Hea, et mu on reisikaaslaseks on Andres, kes on üsna hea enesekehtestaja. Ma kardan, et üksinda olles ei oleks ma suutnud kolmele maisi-naisele vastu hakata.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvor...

Esmamulje Austraalia lasteaiast seestpoolt

Ma ei teagi täpselt, kust alustada oma esimeste tööpäevade muljete vahendamisega. Kas kõige hullemast või totaalselt vaikida ning lapsevanemaid Austraalia lasteaia sisekliima kirjeldamisega mitte šokeerida? Ma tahtsin tegelikult juba esimesel päeval end virtuaalsele paberile välja elada, aga siis olin vaimselt nii läbi, ja ikka kaalutlesin sisemuses - kas peaks selle tõe avalikkuse ette paiskama? Nimesid ma muidugi ei nimeta, üldistada ka ei saa, sest hetkel olen vaid ühes päevahoius/lastekeskuses töötanud ja kindlasti nende keskuste kvaliteeditasemed varieeruvad tugevalt. Võivad olla nagu öö ja päev! Minu oma on siis väga-väga tume öö. Nii tume, et isegi kobades väljapääsu ei leia!  Rääkides esmamuljest, siis pean välja tooma sellise tõsiasja, et minu lasteaia kõrval asub ALKOHOLIPOOD. Saate aru, drive-in alkopood on kohe lasteaia kõrvalhooneks. See üllatas mind väga, sest lasteaed, kus ma siis praktikat teen, asub vaikses Austraalia magalarajoonis, kus teisi poode ja muid as...

Austraaliast Eestisse tagasi kolimise võimalikkusest

Seekordsel Eesti külastusel on veidi teistsugune maik juures, täitsa algusest peale, veel enne lennupiletite broneerimist otsustasime, et kui Eestisse tuleme, siis vaatame teistsugusema pilguga ringi ja paneme Eesti elu nüansse kõrva taha - et kas meil oleks kunagi lootust siia tagasi tulla? Kellena? Milleks? Millal? Kaua võib välismaal majanduspõgenikena elada?! Millal me end ometi realiseerime!?   Eks neid segaseid läbimõtlematuid mõtteid on juba pikalt olnud. Kui nüüd, pea kuu aega Eestis aega veetnuna Eestisse tagasi kolimise idee realiseerimise tõenäosust hinnata, pean kahetsusega tõdema, et see tundub üsna võimatu. Ma ei tea, kuidas minu pere meespool tunneb, aga mina tunnen end Eestis olles võõrkehana. Kui nüüd mõelda, siis olen alati tundnud. Ma tean kindlalt, et Eestisse tagasi kolides hakkaks minu süda kripeldama - et mis kõik asjad elus tegemata ja nägemata jäävad. Austraalia elu ja -stiil on meid paljude unistusteni lähemale viinud või aidanud neid isegi sisuliselt...