Järjekordsel katsel pääseda Bangkoki uhkeima vaatamisväärsuse Wat Phra Kaeosse ja Suurde Paleesse, tülitasid meid poole tee peal maisi-naised, kes surusid meie kättesse maisipakke, et me viskaksime need parki kogunenud tuvidele.Tüüpiline väljapressimise näide, ma ei saa aru, kuidas me seda läbi ei näinud.Ütlesime küll, et ei ole tuvide toitmisest huvitatud, aga järjekindlad naised surusid nii mulle kui ka Andresele pihku 3 pakki tuvitoitu. Mis meil siis muud üle jäi, kui visata need sööta oodanud tuvikarjale ja oma käed nendest pakkidest vabastada. Naise sõnul pidi see tuvide toitlustamine ka õnne tooma. Teavasti on maailmas nii, et kõik asjad, mis toovad õnne, maksavad tavaliselt. Nii oligi.
Pärast seda, kui olime selle rituaali sooritanud ja kumbki kolm pakki lindudele maha visanud, hakkasid naised meie käest selle eest raha välja pressima. "One fifty," ütles üks naine. Kui aga Andres hakkas sobilikke münte otsima, parandasid naised ennast ja ütlesid hoopiski one hundred fifty. Selle peale läksime me mõlemad endast välja: mis mõttes, te surute meile mingit tuvitoitu vastu tahtmist ja siis tahate selle eest 150 bahti (50 krooni)? Me ei olnud ju sellest tuvide toitmisest huvitatud.
Konflikt kohalike maisi-naistega lahenes nii, et Andres kehtestas ennast ja ütles, et me ei kavatse teile selle eest maksta ja me jalutasime lihtsalt minema. Naised muidugi üritasid meid jälitada, aga nad said aru, et kurjade mittekohalikega ei tasu tüli norida.
Nii agresiivselt pole mulle kunagi ühtegi asja müüdud. Hea, et mu on reisikaaslaseks on Andres, kes on üsna hea enesekehtestaja. Ma kardan, et üksinda olles ei oleks ma suutnud kolmele maisi-naisele vastu hakata.
Kommentaarid
Postita kommentaar