Otse põhisisu juurde

Bangkok

Bangkok tekitab minus vastakaid tundeid. Linn on täis ööpäev läbi tegutsevaid meelelahutuskohti. Klubid, pubid, baarid, restoranid, turud, tänava melu... Sõltumata nädalapäevast-kellaajast, saad võtta õlle või kokteili ning ennast vabalt tunda, võid minna tantsima, võid elusat muusikat kuulata, võid lasta teha massaaži, süüa erinevate maailma rahvaste toite, šopata. Kõike seda saab teha nii öösel kui ka päeval- vahet pole, mis kell parasjagu on. See linn ei maga.

Kui on aga esimene Bangkoki "vaimustus" üle läinud, hakkad märkama ka muid asju. Need punaste silmadega teenindajad, kes kellaajast hoolimata püüavad sinu vajadusi tipptasemel rahuldada, igavesti mööda tänavaid ringi uitavad konnakõristajatädid (kelle näod hakkavad sulle juba tuttavad tunduma), kes tahavad, et sa ostaksid nende käest need konnad ära, puudega inimesed, kes komberdavad mööda tänavaid või lamavad rahvamassi sees ning paluvad sinult armuandi, närvilised takso- ja tuk-tuki juhid, kes tahavad sind masina peale meelitada.

Mingi aeg hakkad nägema sellist Bangkoki.

Kui me sõitsime Chiang Maist Pattayasse, pidime jälle Bangkoki sõitma. Jõudsime Bangkoki kell 6 hommikul ja lasime ennast taksojuhil rongijaama sõidutada. Olin küll öisest bussisõidust väga väsinud, kuid suutsin siiski silmi lahti hoida: rong sõitis läbi selliste Bangkoki linnaosade, mida pole ükski väärikas reisijuht ealeski soovitanud külastada.

Üldiselt meenutas üks linnaosa, mida me läbi sõitsime, prügisorteerimisjaama, millele oli plekist katus peale ehitatud. See linnaosa on suur ja koosneb suvaliselt kokku klopsitud onnidest, mille taustal kõrguvad "Western property", "Italian property" jms pilvelõhkujad. Plekist ja plastmassist ehitatud onnides elavate inimeste varanatuke rippus onnide ees riidepuudel, mõne sellise onni ees rippus nii mõnegi lapse koolivorm.

Sõitsime Bangkokist kolmanda klassi rongiga Pattayasse, pilet maksis 31 bahti. Nii umbes 10 krooni. Kõveraks löödud ninaga ja paljaste jalgadega mees piilus mind, kui Andres aknast välja vaatas. Alguses ei tahtnud rongi aken kinni minna, vajus koguaeg alla, aga lõpuks suutis mu tugev kaaslane selle kinni panna.
Rongivaguni uksed olid lahti kogu sõidu ajal. Kuna me olime rongi viimases vagunis võis vahekäigus vabalt hoogu võtta ja rongi lõpust välja hüpata. Ma korraks isegi mõtlesin selle peale, aga siis mõtlesin, et miks küll?

Need teistsuguse Bangkoki vaated sobisid suurepäraselt vaadata kolmanda klassi rongi aknast.
Rong tegi iga viie minuti tagant peatuse ja inimesed voorisid rongist sisse ja välja. Igas peatuses ootasid 4-5 kodutut koera oma peremehe tagasitulemist. Lootuses leida peremees just sellest rongist jooksid koerad läbi kogu rongi ja nuusutasid tähelepanelikult. Üks selline koer hakkas isegi oma pooliku sabaga liputama. Aga selgus, et ta siiski ei kuulu sellele inimesele.



















































































Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vene köögi lemmikumad road: sõrnikud

Mees on heategevuslikul viktoriinil, laps sättis end magama ja koer tuulutab jalgu taeva poole hoides oma kõhualust. Kellelgi neist pole mulle ühtegi pretensiooni ning otsustasin  õhtusöögiks midagi naiselikku, lihtsat ja minevikuhõngulist teha.  Kapis oli kodujuustu, munasid, jahu, suhkrut, soodat, äädikat ja vanillisuhkrut ehk kõik vajalikud komponendid, et valmistada lapsepõlves tihti söödud tvoroznikuid (kutsutakse ka sõrnikeks). Minu meelest asendab Austraalias saadaolev kodujuust ( cottage cheese ) suurepäraselt originaalretseptis kasutatavat kohupiima. Kuna ta on meil siin selline vedelavõitu, siis peab rohkelt jahu panema, et asi kotletina koos püsiks ja ilusti läbi praeks.   Kahjuks pole sõrnikute ajaloost kuigi palju teada, teatakse vaid nii palju, et esimese sõrniku valmistas keegi slaavlane. Sõrnikud kuuluvad ju korraga Valgevene, Ukraina ja Vene köögi toitude hulka. Miks kaks nime? Just sellepärast, et vanasti ei tuntud sellist piimatoodet nagu tvorog (творог on

Põnnidega telkimise kogemusest

Mul paluti väga intrigeerival teemal kirjutada ehk mida me sööme, aga ma kogun veidi julgust ja inspiratsiooni, kuidas sellest võimalikult poliitkorrektselt kirjutada. Nõnda, et inimestele kirjutis taimetoidulisuse propageerimisena ei tunduks, samas ise ei taha ka väga üksikasjadesse laskuda, sest inimestel on kombeks uurida ajuvabasid ja asjasse mitte puutuvaid asju stiilis, kust sa oma valku saad ja kas võtad B12 vitamiine lisandina.  Aga sellest kõigest äkki järgmises postituses? Või kui mind juba sissejuhatuses kividega loopima hakatakse, siis võib-olla jätan selle teema enda tervise huvides kajastamata. Nagu tead voodielust kirjutamisega. Kõik teavad, et see toimub, aga üksikasjadesse ei tahaks pühendatud olla.  Praegu tahaks rääkida kiire loo meie aastavahetusest. Algas see seiklus pastaka keerutusega. Istusin ilusal päikesepaistelisel päeval, vaatasin kaugusesse ja siis tuli välkmõte - et läheks õige aastavahetuseks kogu perega telkima! Helistasin Andresele. See on ju s

Laste vanusevaheks 2 aastat?

Mõni kuu tagasi püstitas üks armas inimene ühe päevakajalise teema ja palus sel veidi sõna võtta: kuidas on siis ikkagi elu, selle plussid ja miinused, kui laste vanusevaheks on 2 aastat?  Ma alguses olin veidi hämmeldunud, sest pole kunagi sügavamalt oma elu sellest vaatevinklist analüüsinud. Eks see ole tuhandeid kordi intensiivsem kui enne lapsi ja oma aeg hakkab pärast kella 10 õhtul, päeva jooksul oled pidevalt nagu orav rattas... Aga siis pingutasin veidi ajusid ja lugesin viimati Andresele saadetud sõnumit.  Heureka!  Sõnum oli umbes selline:  Neil on tuhanded asjad, millega mängida, aga kui ma üritan 15 minutit tööd teha ja kliendile vastata, oleme õues, on nad ikka laua taga diivanil minu kukil hüppamas. Samal ajal, kui Gabriel läheb viiendat korda poolikut kakajuppi tegema ja ma tema seitsmendaid trussikuid pesen, on Daniel köögivaiba rulli keeranud. Kui ma koristan Gabrieli õnnetusjärgset stseeni, on Gabi isiklikult juba köögilaual lebanud kõrvaklapid purust